[Basilio]

Meenus üks kunagi kuuldud lugu. Arvatavasti rääkis seda kunagine töökaaslane, maapoiss.
Nende alevikus(kohanime igaks juhuks ei nimeta), asus NL ajal maaliini bussi lõpp-peatus, kus buss teinekord päris kaua seisis.
Ükskord juhtus nii, et väljumisaeg juba pikalt üle ja inimesed peatuses kannatamatud, buss aga ei mõtlegi liikuma hakata. Kuna teati, et juht vahel tagapingil tukastab, siis otsustati et magama jäänud raip! Mindi ja hakati tagumise küljeakna pihta rusikaga taguma ning röökima. Seest kostis ehmunud röögatus, veidi rabelemist ... ja veidi hiljem küsiti hädise häälega arsti. Külamehed ehmusid ka esimese hooga ära, et mis värk on, mees sai südari või.
Selgusid järgmised asjaolud:
a) bussiga kaasasolnud konduktor, piletikontroll või kesiganes emane inimene ta oligi, otsustanud juhile "psühho-füüsilist rehabilitatsiooni" jagada.
b) tagapingil aeledes kadus ajataju
c) ehmatusega tekkis eidel kramp ja jäivadki kokku
Kui ma õigesti mäletan, siis kutsuti kohalik velsker neid pidulikult lahutama. Võib vaid ette kujutada asjaosaliste enesetunnet. Bussitäis irvitavat rafast tuli ju ikkagi linna ära viia ning tund aega nendega koos olla!