[korvimees]

Kui talve stabiilne on 20 ja 30 miinust, kohati aga 50 ja üle, siis kuidas kurat need ja ka teised sõidumasinad elu juures ja toimimas hoitakse? 
Ehk on kellegil meenutada eilsest ja tänasest.

 Sellest on siin kuskil vist juba korduvalt enne kirjutatud aga no kordame siis korra veel.
Keerulist ei ole seal midagi. Õhtul lased sapikal õli poti sisse ja viid tuppa pliita peale sooja, ühtlasi haarad ka aku kaenlasse ja paned samuti kuhugi pliita kõrvale ööbima.
 Hommikul teed tule pliita alla ja keedad kohvi, samal ajal soeneb teises potis ka õli paraja sissevalamise temperatuurini. Jood kohvi ära, ajad puhvaika selga, paned jalga vildid ning valad rõõmsalt, kuumaks aetud õli mootorisse. Lisad veel sooja aku ning sõit võib alata. Lihtne.

P.S. Selle jutuga seoses meenus veel üks pea kolmekümne aasta tagune lugu, kuidas -20 kraadiga kap. remonti teha. Vaja läheb metallist tööriistakasti koos metallist tööriistadega (tol ajal muidugi plastmassriistu ei olnudki) ja piisavas koguses hõõgveini.
Tööriistad pannakse jällegi puupliita peale sooja ning brigaad püüab ka ennast eelseisvaks raskeks katsumuseks üles soendada. Arutatakse läbi, kes millist protseduuri teostama hakkab ning siis haarab igaüks enda tööoperatsiooniks vajaliku võtme ja asub seda kiirelt auto kallal teostama. Kui võti kipub juba käe külge kinni jääma (töötati paljakäsi, kuna puldankindaga on peenemaid operatsioone suht võimatu teostada) tuuakse võtmed jälle pliita peale sooja ning püütakse ka enda külmand konte hõõgveiniga turgutada. Asja miinus on see, et pikapeale kipuvad soendamise protseduurid aina pikemaks venima ning juttu jätkub kauemaks