[Aspelund]

Lugusid koolipoistest II maailmasõja järel..

See oli aeg, kus relvi oli kõigil ja kõikjal. Igasuguseid. Koolis käidi ka relvadega. Koolipoiss, kes mõni tehasetoru kotis kooli tuli, kaashaigete austust aga ei pälvinud. Palju kõvem kaup oli ise tehtud sutspüss. Selline, mille toru oli tehtud vanast vindi torust, korralikult uude rolli kohandatud. Valmistati neid näiteks kohaliku MTJ-i töökojas.

Tavaliselt tehti pauku nii, et võeti saksa soomustläbiv padrun, eemaldati sellelt kuul, pandi püssirohi rauda ja kuul ette. Siis mindi vaheajal lähedal asuva silla juurde märki laskma. Sihtmärgiks oli silla betoonist postid. Soomustläbiv kuul võttis sealt lahti kena taldriku suuruse tüki betooni. See, et kõrval oli kohalik miilitsamaja, ei seganud kedagi. Selleks ajaks, kui mundrimehed kohale jõudsid, olid kõik asjaosalised ammu kadunud ja sutspüssid kooli õue või keldrisse peidetud. Seega ei saanud ootamatu läbiotsimise korral kedagi üllatada, torusid neil klassis kaasas polnud.

Kord avastas keegi ühest vanast raamatust püssirohu tootmise retsepti. Kohe kogunes konsiilium, kes uuris, kust leida koostisosi. Üks koostisosa tuli surnuaiast, teine jaamast, kolmas aga vorstitööstusest. Need tuli kokku segada ja juba oligi püssirohi valmis. Korraliku püssirohu saamiseks pidid aga koostisosad väga täpselt paigas olema.
Proovida otsustati kooli õues. Aga kärakas käis ära veel enne õue jõudmist, kooli trepil. Kogu kool valget suitsu täis. Ühena esimestest saabus sündmuskohale üldiselt vihatud keemiaõpetaja, nimetagem teda N. Tõmbas ninaga ja teatas valjul häälel: "Vahekord ei olnud õige." Rohkem kommentaare temalt ei tulnud, kuid poiste jäägitu austus kuulus sellest hetkest talle.

Juhtunut uuriti suure põhjalikkusega, kuid kedagi vahele ei õnnestunud võtta. Kõik olid käraka toimumise ajal olnud kusagil mujal, tegemas midagi muud. Kooli matemaatikaõpetaja Ants K. pidi tõdema: "Juurdlust pole võimalik lõpuni viia, sest asjaosalised pole leitavad."

Veel kuulus selle kooli poiste kohustuste hulka kooli kütteks puude toomine. Iga laps pidi talvel tooma hommikul kooli kaks halgu. Neist tekkis kooli hoovi kõrge kuhi, sealt võetud puudega köeti siis ahjusid. Halud olid aga erinevad, vahel sattus juurde ka jändrikke notte, mida tuli poistel endil peenemaks lõhkuda. Jälle ühel nupumehel idee: aga kasutame puude lõhkumiseks detonaatoreid. Nii tehtigi. Kirvega sälk puu sisse, detonaator sinna sisse ja kõmm. Aga kooli kojamees sai haisu ninna ja keelas selle ära.

Veel oli koolis üks vihatud vene keele õpetaja. Kunagine aadlipreili. Oma staatusele ka sobivalt riides ja ka vastava käitumisega. Üle 2 temalt hindeks saada oli väga raske. Proua elas linna servas, ühes madalas majas. Seal asus kemmerg õues.
Ühel öö lendas aga kemmerg koos kõige oma sisuga õhku. Nii maja kui ka kogu selle ümbrus oli kaetud ühtlase kihiga, paberid sealtsamast lipendasid aga traatides. Meeldiv aroom hõljus õhus mitu nädalat.
Jälle aeti süüdlasi taga, aga asjaosalised jäid leidmata...