[Basilio]

Kui juba paugutamisest juttu tuli...
Jutustan edasi ühe sõbra käest kuuldud NL aegse loo. Ta on nimelt ühelt Eesti saarelt pärit ja rääkinud omakandi inimestest ikka mõnusaid lugusid. 
Kodualevikus elanud üks püromaanist katlakütja. Enesestmõistetavalt oli ta kohalike poiste suur lemmik. 
Kuna töö juures oli igav, siis katsetas igasuguseid plahvatavaid segusid ja konstrueeris lõhkekehasid. Kord, kui ta jälle kardetavate rohtudega mängis, tuli asi kohe nii hästi välja, et mees võttis nädalaks haiguslehe. Mitte et ta ise oleks viga saanud(suri üllataval kombel loomulikku surma oma voodis), aga selleks ajaks olid katlamaja suured uksed uuesti ette pandud ja tema ei pidanud neid kangutama.  
Eriti karm aktsioon oli katlamaja korstna puhastamine. Seda pidid tegema kütjad ise, kordamööda. Kui püromaani kord tuli, tõi ta välja juraka, paksust rauast treitud torujupi, millel üks ots kinnine ja lai flants ümber, et pikali ei kukuks. Topiti sinna püssirohtu ja head-paremat. Tropid otsa ja kõige peale veel mutreid, kuullaagrikuule ja mida kätte sai. Toru asetati pidulikult korstnajalga nii, et laeng läheks täpselt korstnasse. Juhe keriti laengust ohutu kohani. Süüde oli nimelt elektriline. Siis suleti hoolega kõik tahmaluugid ja ahjuuksed ning pandi toeks vastu kaikad ja labidad. Kui kõik oli valmis, läks kütja nurga taha ja vajutas lülitit.  
Kui suitsu, tahma, tolmu ja tuhapilv juba natuke hajuma hakkas, oli pilt järgmine: Katlamaja uksed olid ristseliti, kõik ahjuluugid lahti. Toeks olnud kaikad-labidad vedelesid eemal pargis ja katlamaja korstna kohal kõrgus tsiviilkaitseõpikutest nähtud majesteetlik seenekujuline pilv. Korsten jäi terveks ja lausa läikis seest! Kohalikul lasteaial aga nii väga ei vedanud. Seal oli äsja pesu pestud ja kõik nöörid olid täis lumivalget voodipesu... See ei läinud vist enam kunagi valgeks! Kuulu järgi toimunud selline korstnapuhastamine korduvalt. Ja nagu juba öeldud, püromaan ise suri loomulikku surma kõrges vanuses. Kõik ihuliikmed ilusti küljes.