Poliitika
#1
Poliitika on pugenud ka vana  raua sisse.
Suhtlen  Vene ja Ukraina vanatehnikafoorumites ja järjest enam solvatakse eestlasi ja Eestit.
 Kõigile teada fakt ,et Eestist pärit uunikutel kästi 9 mai praadil Peterburis numbrid kinni katta.PROBLEEMIDE VÄLTIMISEKS! и небольшое условие- номера Эстонские должны быть  сняты или обёрнуты .... " ..          "организатор" млять.. война была, против нацистов..
 
Действительно часть эстонцев воевала на стороне СССР, а часть на стороне Германии. Также как болгары, французы и прочие поляки. А ещё, некоторые русские воевали на стороне немцев, а немцы на стороне СССР.  Это же была мировая война - все против всех.  Но речь-то о другом. Сегодняшняя Эстония проводит антироссийскую политику, ущемляет советских ветеранов и поощряет нацистов. Поэтому организатор и попросил снять эстонские номера и правильно сделал. Если бы сегодня был жив СССР, то никому и в голову бы не пришло снимать эстонские номера. Номера ЭССР.
Moskvas läks mees postkontorisse ja soovis saata mulle pakki .Postkontori töötaja ei võtnud pakki vastu kuna aadress oli VENE tähtedega. Eestis olevat venetähestik keelatud!
Kazanist mees imestas ,kui vaatas Veski talu ürituse piltidelt Ladasi ja muud ida tehnikat.Eestis ei saavat Vene masinatega sõita!
Täna paugutas ukrainlane Пишите по Русски ! А эстония латвия литва и польша - это все земли Киевской Руси - то есть наши Украинские Земли. Скоро все вернется домой. И вы все домой в лапландию вернетесь. ))))))))) 
Ajupesu on neile ikka kõvasti tehtud!
vanaraud ja " vana raud " ei ole päris samad.....
#2
Kirjutan ka vahel vene foorumites mõne rea, keegi pole solvanud ega palunud minna  kohta, mis algab nagu Putin ja viimane täht on Stalini algusest (erinevalt siinsest foorumist!  Toungue )
Oleneb mida kirjutada, kuidas kirjutada, kus kirjutada ja ka kes kirjutab. Näiteks pöördutakse vahel ka nii 
может ув. господин Kas...
9. mai üritus ongi puhas poliitika, mitte "...oli tore vanatehnikaüritus" ja sinna ronides tuleb arvestada kohalike tavade ja ka tagajärgedega. Heade uute vene autodega sõitmist ka siinmail ei tolereerita, sealt ka vast see vene tehnika kasutamise keelu jutt. Üldse lolle on igal pool, Eesti on väike ja lolle on  lihtsalt vähem, ka vanatehnikafoorumites.
 Muidugi on üldine suhtumine tõesti vast mitte kõige sõbralikum, aga pole vaja igasuguste tobujussidega eriti suhelda ka, ega neid ümber ei kasvata, selliseid eestimaalasi on ka meil omal piisavalt
#3
Seda on küll kahju kuulda. Kuhu on jäänud suur sõprus rahvaste vahel? Kui meie rahvast ei taheta näha kuskil siis ei tasu ka meie omadel igal pool kooserdada. Pole mõtet ju külla minna,kui sind ei oodata.
Üleliigne kraam vahetusteks ja realiseerimiseks...... http://nagi.ee/photos/TALUPOEG/sets/298633/

Pakkuda erinevaid veneaegseid kiilrihmasid. Uuri asja!

Üleliigsed veljed ja kummid:
http://nagi.ee/photos/TALUPOEG/sets/407007/
#4
(12-07-2017, 23:44 PM)jurka Kirjutas: Poliitika on pugenud ka vana  raua sisse... 
Ajupesu on neile ikka kõvasti tehtud!

Poliitika on pugenud iga asja sisse ja ajupesu on hoomamatu meile.
Käis külaline, vene rahvusest, muidu ei oleks midagi kirjutadagi. Rääkis "uudiseid", et isegi vene hauad on teil kõik üles kaevatud. Viisin ta siis surnuaeda - mitte, et ma oleks ta sinna matnud. Lihtsalt näitasin, kus venelane ja eestlane kõrvuti maetud. Enamgi veel, ühel kivil oli tavaline rist ja teisel vene õigeusu rist. Kumb see õigem usk nüüd on, mina ei tea, aga kõrvuti nad olid ja lasin pilti teha. Näidaku seal omadele ja tehku natuke vastupropogandat. Surnuaia ääres rivi sõdurite haudu. Enamus (kui mitte kõik) vene nimed. Haudu hooldab surnuaiavaht - tähendab Eesti riik.
Praegune sõda ongi propagandasõda.
______________________________________________________________
http://tulepesa.wordpress.com/

#5
Küll mitte vene tehnikast aga juhus "Odnaklassnikutest". Otsisin üles oma vana väeosaga seonduva ja liitusin sealse grupiga.  Pooled võtsid omaks, poolte käest sain kohe bloki koos  hoiatusega , et faschistidel siia asja pole.
Aquila captas non muscas.
#6
Kusjuures Inglismaal, keda natsid samuti plaanisid vallutada ning tapsid oma lennukitelt ja V2-dega about 70tuhat tsivilisti + 400t sõjaväelast, peetakse teisele maailmasõjale pühendatud festivale.

Kus osad käivad ringi niimoodi riietatuna:

[Pilt: 28C9E07600000578-3085502-Last_year_s_fes...882124.jpg]

Lihtsalt vaba maaga on tegu, erinevalt venkudest.
Üks LINK siin.

Ma kujutan ette, kui vene ajupestutele sellist asja ntx Moskvas näidata, siis hakkavad kohalike haiglate intensiivid ülekoormuse all kannatama.

Bennyhillid arvavad asja kohta lihtsalt, et "distasteful uniforms" (e. maitselagedus)

Aga audide, mersude ja bemmide meeldib venelasele väga ringi sõita.
(inglismaal ntx peale sõda MB import üldse katkes, sest keegi ei ostnud neid)

.
#7
(13-07-2017, 14:36 PM)Daff Kirjutas:  Pooled võtsid omaks, poolte käest sain kohe bloki koos  hoiatusega , et faschistidel siia asja pole.

Aga kuidas nad (see teine pool)  teenistuse ajal suhtusid?


Mul suhtusid kõik hästi, mingit selleteemalist jama tollal küll ei olnud.
Teenisin dessantvägedes (ВДВ!) ja kui pärast lennukist 1000m kõrguselt kollektiivset väljaviskamist 24km täisvarustusega jooksus mööda kõrbe ikka ära surid, siis võtsid Ivan ja Ljohha sind kahe vahele käevangu ja vedasid edasi, kui neil veel jaksu oli. See oli see tõeline vene hing.
(Ivan oli Vanja ainult vähestele omasugustele, sest oli lgp. eeldembel ja Ljohha ei saanud kunagi Alekseiks, sest oli sõbralik rahva- ja huumorimees ja seltskonnahing)

Pärast vedasid sina kordamööda neid, sest ärkasid tasapisi ellu, südametegevus taastus ja Ljohha oli selleks ajaks küpse.
Ivanil kah juba tuhm pilk silmis.... Toungue

jah, miski pisuke kiskumine neil küll oli aserite ja kasahhidega (v.a miskipärast grusiinid), aga eestlastega või ukrainlastega (hahol) nagu täna, mingit jama ei olnud.
Pärast istusime kõik koos kaptjorkas, mekksime Vana Tallinat ja tõmbasime Ahotniše paberosse. (maja taga jalgpalliväljaku servas kasvas kanep nagu meil malts, aga see polnud teema, keegi ei viitsinud kuivatada ja jamada)
Ilmselt tollal ikka ei olnud sellist ajupesu nagu täna. Kus eestlane on nats ja kanep on hea.

.
#8
Ma olin ainuke eestlane ja nokkijaid oli kogu aeg. Enamusega sain hästi läbi aga kes hambaid teritas sellele ma võlgu ei jäänud ja see sama kontingent ka praegu samal seisukohal.
Aquila captas non muscas.
#9
See pole ajupesu, seda nimetatakse vaimsuseks.

[Pilt: 10603486_308797195957116_4268444137702587729_n.jpg]
#10
Puhas propaganda sõda,mille eesmärk on kohalikud venelased(ning muud kaasajooksikud,destabiliseerijad,kasulikud lollikesed) haarata "enda" poolele! Minu tuttavad Moskvast,küsisid,et mis teil seal eestis toimub, seltsimees? Teemaks olid sõjahaudade rüüstamine ja üles kaevamine. Ma saatsin neile lausa pildid kohalikust vennaskalmistust ja muudest puna monumentidest,mis on täitsa alles ja hooldatud. Muidugi sai tuttav kohe aru,et "suurt venda" ei maksa pimesi uskuda. Aga paljud venemaal, usuvad ja ei süvene üldse sellesse,mida nad televiisorist või raadiost kuulevad, ajalehtedest rääkimata. Tegu on sõjaga isegi,kui seda tehakse virtuaalses reaalsuses.
http://www.kodu.pri.ee/ta
http://www.kolhoos.pri.ee/
http://www.talleks.pri.ee/
https://picasaweb.google.com/118166576673254374648

Oodatud on kõigi Elva EPT endiste töötajate mälestused,pildid ,seose maaparandustöödega või muidu erinevate juhtumistega tööpostil!
#11
Täna ootasime 4h, et pooles linnas elektrivarustus taastuks, sest meie autod olid operatsiooni kanalis pooleli ja vajasid kokku õmblemist. Sõber Sergeiga vaatasime järgmise....
....

...Ja teate, mis? Meie meeleheaks otsiti välja eesti keelne laul, mis restoranis taustal kõlas Smile

https://www.facebook.com/ylejaymber/
#12
Täna paugutas ukrainlane Пишите по Русски ! А эстония латвия литва и польша - это все земли Киевской Руси - то есть наши Украинские Земли. Скоро все вернется домой. И вы все домой в лапландию вернетесь. )))))))))


Seda kirjatükki näitasin täna oma heale tuttavale auto ärikale kes sellelt samalt maalt
vastus poole tunnine arutelu aga lühidalt tema sönad ..
Selle asja on kirjutanud köike vihkav uut presidenti pooldav nats ,kogu revolutsioon töi sellele
maale ainult viha ja vaenu ,ja seda maad kus ma 10grivna eest ostsin 2l limo ja 10 moosi pirukat
pole enam olemas ..
Ja veel et köiges on süüdi eelmine president kes ei saatnud esimesel ülestöusu päeval sinna
kohe tanke ja eriüksusi oleks löppenud sadades kordades vähem laipadega ja täna oleks juba
köik ammu unustatud..
Ja selliseid on seal maal ikkagi väike protsent aga kahjustavad terve hahlandia mainet...
Impreza 2,5 07 chrysler 200 2.4 2013 gaz 51 rat rod Shineray 250 ATV
#13
Tiba nüüd hägustub teema aga ikkagi...
Käis mul siin ukrainlane, elukoht sõjapiirkonnas, ajutiselt vanemate juures rahulikumas alas.
Viis Tatra ära, esialgu kuskile siia usuvendade juurde, edasi ei tea.
Elas kolm päeva minu juures, jõudsime suht paljust rääkida. Ennast ukrainlaseks nimetav inimene ei osanud sõnagi ukraina keelt. Selgitas mulle, et seal on aastakümneid olnud selline mentaliteet - vene keelt mitterääkijad on redneckid või siis derevjanskie parni. Ma selgitasin, et praegusel ajal kõik Ukraina riigijuhid, niipalju kui ma neid olen telekast või netist näind räägivad kõik emakeeles. See oli üllatus.
Kui ma talle selgitasin, et vene keeles rääkimine annab aimduse, et olete nagunii juba kaotanud, muutus sell kuidagi väga mõtlikuks.
Meie suur naaber teab liigagi hästi, kuidas laienemine käib. Seda poliitikat on aetud aastasadu, praegu on võimalusi juurde tulnud.
Müün: keermetõrv, puidulakk.
#14
Seda sõjapiirkonda või neid uusi "suveräänseid vabariike" pole kunagi ukraina osaks peetudki. Isegi Ukrainas endas. Sääl on ikka ja ainult vene keeles ja meeles oma elud ära elatud. Pole siis mõtet nende peale väga pahandada kaa, kui seda päris maakeelt ei tule. Rääkimata rahvuslikust meelest.  

Neid tobedaid vihkamist õhutavaid postitusi tekitavad internetis ikka rohkem palgalised klõbistajad, töötades vastavaid trollivabrikutes, ka välismaistes. Kes neile selle eest palka maksab, on väga keeruline öelda. Arvatavasti on ka seesama marurahvuslik suund sinna poliittehnoloogide poolt tekitatud, et Vremjas ikka midagi põnevat näidata oleks, kus fashism pead tõstab.
Mina vaataks oma piiratud arusaamises kõiki valitsusi, kui käpiknukke nukujuhi sõrmede otsas. Ja omakorda neid nukujuhte veel kellegi sõrmede otsas käpiknukkudena. Kui sügavale selline asi ulatub ja kes on siis see tõeline master of puppets - jumal ise teab.
#15
(14-07-2017, 01:13 AM)alfredo Kirjutas: Mina vaataks oma piiratud arusaamises kõiki valitsusi, kui käpiknukke nukujuhi sõrmede otsas. Ja omakorda neid nukujuhte veel kellegi sõrmede otsas käpiknukkudena. Kui sügavale selline asi ulatub ja kes on siis see tõeline master of puppets - jumal ise teab.

Nii olen ka mina aru saanud ja võin kinnitada, et me pole ainsad.

Kui istusin kahe aasta eest Murmanski linna piiril "Veski" nimelises hotellis sellesama hotelli omanikuga vastakuti õhtusöögilauas ja meie mõlema pilk kinnitus mõneks minutiks seinal mänginud teleriekraanile, kust järjekordselt lajatati ports rindeuudiseid Ukrainast, ütles mu vestluskaaslane sõja ja üleüldse meievahelise rahvusvaenu laienemise kohta, et see on vältimatu juhul, kui rahvas laseb end omas rumaluses valitsusel ära rääkida. 
Mees on muide Debaltsevest pärit. Rändas välja koos vanematega Murmanskisse, mis enamjaolt koosnebki sinna nõuka ajal parema elu ja suurema raha otsinguile siirdunud väga kirju seltskonna järeltulijaist.
Kandis uhkusega autol koloraado linti, veendunud rahvuslane.
Mul seevastu rippus kaelas juba traditsiooniliseks saanud hõbedane Lauburu ja vasaku käe nimeta atsi oli ehtimas sellesama sümboliga kaunistatud sõrmus.
Saime vaatamata oma päritolule sõbralikult kõik jutud räägitud. Kinnitan veelkord, et slaavi külalislahkus on imetlustväärt ja piiritu. Leidub muidugi ka bõdlosid, aga eks neid on meilgi siin eestlaste seas jalaga segada.
#16
Pajatan siia veel ühe loo. Tuli vaim peale Big Grin.
Sellise positiivse, kui auväärt žürii lubab...

Nimelt fakt, et mulle meeldib reisida, tutvuda piiritaguste maade elanike kultuuri ja eluoluga peaks olema nii mõnele siinse foorumi kasutajalegi pisut teada.
Veel meeldib mulle jäädvustada ülesvõtteid neilt reisidelt. Eriti õhtuseid või lausa öiseid.
Nii ka Murmanskis.
Olin passinud selgemat ööd ja kogunud julgust, et tulgu mis tuleb, ma pean saama ikkagi selle linna elu ja võlu ka kuidagi öövalguses mälestusena oma taskusse topitud.
Hotellist väljudes teavitasin oma plaanidest ka võõrustajat. See toimus tegelikult juba vastavalt minu ja tema vahel sõlmitud varasemale suusõnalisele kokkuleppele, et on igati viisakas ja korrekt, kui ta teab umbkaudu millises suunas ma öisel ajal viibin. Paljutki mis... Vahetasime igaks juhuks ka telefoninumbreid.
Ma tegelikult ei pidanud seda eriti vajalikuks, sest olen üksinda hakkama saanud senini igal maal ja igas olukorras, aga nii ta mulle seletas, et kuna olen hetkel tema külaline, siis minu turvalisuse eest ei vastuta sel maal summagi mitte politsei ega saatkond, vaid kui midagi peaks juhtuma, siis eelkõige hakkab süümepiinu kandma just tema. Ja minul jällegi polnud mingit tahtmist sellisele toredale inimesele neid valmistada.
Sain mõne tunni jooksul omad käimised käidud, ülesvõtted tehtud ja suur oli mu imestus, kui paar tundi peale südaööd hotelli naastes kohtusin uksel omanikuga. Ta vaeseke oli kogu selle aja seal viibinud. Koos paarist inimesest koosneva kaaskonnaga lihtsalt istunud ja ootanud. Selle asemel, et minna koju oma laste juurde, pugeda naise kaissu...
Tegime siis ühise öise teejoomise, vestlesime pisut maailma asjadest ja läksimegi laiali. Tema koju, mina oma numbrisse.

         
#17
Minu töökohas on tööl ka mõned kaasmaalased. Aga siiski olulises enamuses vene keelt kõnelev seltskond. Nii mõnigi on täitsa eestimeelne. Lühemat aega elanud või lausa sündinud Eestis. Samas on inimesi, kes eriti napsusena keeravad täitsa ära. Ihukarvad tõusevad püsti kuulates nende nägemust Eesti Vabariigist ja üldse Eesti eluolust Sad Rääkimata eesti reg. numbriga autot ilustavatest lippukestest ja lintidest.
#18
Üheksakümnendad olid vägagi julmad ajad olnud. A see oli kõikjal üle endise suure liidu. Rääkis võõrustajagi kohati päris naljakaid lugusid, kuidas katusepakkujad oma tööd tegid. Üritati ka tema kallal teha. Palju tülinorijaid poisse on seal vägisi maasse pandud, paljud ise välja rännanud, olelusvõitluses alla andnud. Linnast on viimase paarikümne aasta jooksul lahkunud üle saja tuhande elaniku ja seda loomulikul teel - väljaränne Piiterisse, Moskvasse, kus võimalused laiemad. Sama tendents, mis Euroopa maades, et provintsides kuivab elanike arv kokku, tõmbekeskustes selle arvelt kasvab.

Vaat ei teadnud ma sellest obrokist midagi kuni tänase päevani. Mina igatahes ei maksnud keskile miskit ja ei näinud kuskil ka mingisuguse andami kogumise punkti Big Grin.
Pole ma ka kindel, kas tänasel ajal selline süsteem seal üleüldse enam toimib. 
Ma tegelikult pisukese eeltöö (alati teen!) tulemusena läksin üle pika aja slaavi rahvaga kohtuma pidades meeles nende endi vanasõna, mis kõlab umbes sääraselt - не взойди в чужой храм со своей библии. Ja kogemus kinnitas, et see töötab. Töötab ka teistes riikides, teiste rahvuste hulka sisenedes, kui tahad meeldivalt, probleemidevabalt aega veeta. Kahjuks kõik turistid ei saa sellest aru ja häda siis neile...
Kui 2009. franki tööle sai mindud, hoiatati ja hirmutati ETA meeste eest. Tegelikkus näitas aga hoopis teist palet Smile. Ma pean baskidest ja nende maast väga lugu, neilt on äärmiselt palju õppida.
#19
Nii ... nüüd teeme sedasi, et iga mees räägib oma otseseid kogemusi välismaal ja EI MINGEID "kuulsin rekkamehe käest" jutte enam.


Kes aru ei saa läheb nädalaks puhkusele!
Idiootidega ei ole mõtet vaielda, nad tõmbavad su oma tasemele ja siis löövad kogemusega.
#20
(14-07-2017, 18:31 PM)Janka Kirjutas: Üheksakümnendad olid vägagi julmad ajad olnud. A see oli kõikjal üle endise suure liidu. Rääkis võõrustajagi kohati päris naljakaid lugusid, kuidas katusepakkujad oma tööd tegid. Üritati ka tema kallal teha. Palju tülinorijaid poisse on seal vägisi maasse pandud...


Eestis oli ju sama lugu. Praegu on tapmisi  Eestis paar tk kuus, sel ajal isegi 1 tk/päevas, pidevalt oli tulistamisi ja pommiplahvatused olid ka väga sagedased. Rolleyes
Tänapäeval on katusepakkujad ikka olemas, aga natuke teisel kujul. Ega suurt äri keegi ikka ei tee, ilma kellelgi maksmata. ;Wink

Loe nagu põnevusjuttu:
Tsitaat:1999. aastal said kaugel Venemaal, peaaegu Uuralite külje all ühes Joškar-Ola diskoteegis tuttavaks noor eestivenelane Jevgeni Bõkov ja töötu tatarlane Marat Sadõkov. Jevgeni on auahne, tema isast (samuti Jevgeni, endine miilitsamajor ja karatetreener) kirjutatakse kui endisest allilmabrigadirist, väljapressijast ja liigkasuvõtjast ning keskturu “probleemidelahendajast”.
Ka Jevgeni nooremast räägitakse kui kuritegeliku maailma ühest juhtoinast. Lisaks on ta suurepärane karateka – Eesti EM-koondise kandidaat absoluutkaalus. Karatega seoses Bõkov kaugele Marimaale sattuski. Ja satub edaspidigi.
Ühel 1999. aasta aprilliööl lastakse Koplis Nisu tänaval maha Jevgeni Bõkov seenior. Mõrtsukas tulistab läbi juhiakna mehele kuuli pähe ja, nagu ikka, kaob jäljetult.
Augusti lõpus kohtuvad Sadõkov ja veritasu ihkav Bõkov uuesti Joškar-Olas. Seekord ei räägita tühjast-tähjast, vaid Bõkov kutsub Marati Eestisse. Selleks, et tappa üks inimene. Marat nõustub, sest rahaga on kangesti kitsas käes.
8. oktoobril sõidab Sadõkov kodulinnast Moskvasse, sealt vastavalt talle varem antud juhtnööridele edasi Kingisseppa. Kingissepas on Sadõkovil vastas lühike ja turske mees ning VAZ 2106. Žiguli Lux sõidutab Marati Jaanilinna, edasi viib tee Narva jõe lähedasse metsa. Põõsast ilmub lagedale kummipaat ning Marat jõuab varahommikul koidu eel muretult Eestisse.
Ühes Narva tanklas istub Marat musta Mersusse, kus ootavad Bõkov ja viimase sõber ning trennikaaslane Aleksandr Maksimov. Hommikuks jõutakse Tallinnas Koplis asuvasse Bõkovi korterisse.
Juba samal päeval näidatakse Sadõkovile meest, keda Bõkov kahtlustab oma isa tapmise korraldamises – see on tema ise, Vadim Polištšuk. Killerile näidatakse nii turujuhi kodu Kakumäel kui ka kontorit keskturul.
Maksimov näitab Sadõkovile ka Polištšuki ennast. Hiljem ülekuulamisel kirjeldab killer teda järgmiselt. “Keskturu hoonest väljusid kolm meest. Aleksandr ütles, et üks nendest on mees, kelle ma pean tapma ning näitas, milline neist. Ma väljusin autost ning järgnesin neile. Läksin teda ligemalt vaatama, et nägu meelde jätta. Ta oli umbes 50 aastat vana, umbes 180 cm pikk, täidlase kehaehitusega.”
Just samal päeval, 10. oktoobril 1999 leiab keskturu kontrolör Sergei Normanov Polištšuki korraldusel mehe, kes nõustub tapma Mait Metsamaa.
Sadõkov elab veel mõne päeva Bõkovi kodus ja kolib siis Kemerovo jõugu külaliste tarbeks hoitud ühetoalisse korterisse Maardus. Kolmel-neljal korral käib killer koos Maksimoviga Polištšuki kodu lähedal. Kaasas on binokkel, et maja ümber toimuvat paremini näha. Tõenäoliselt just sel päeval, kui Polištšuk ootab oma käsilastelt põksuva südamega uudiseid Metsamaa tapmise kohta, luurab surm teda ennast.

Sadõkov: “Ma otsisin head kohta, et seda meest rünnata lähedalt. Olin arvamusel, et tuleb lähedalt tappa ning selleks on vaja püstolit. Otsustasin rünnata kõrvalteel, milline tuleb tema maja juurest kuni asfalteeritud teeni. Enne kauplust on kõrvalteel kurv, kus auto kiirus ei ole suur.”
Sadõkov nõuab tapatööks püstolit ja talle tuuakse Makarov kaheksa padruniga.
Sadõkov: “Ütlesin neile, et on vaja jalgratast, et kaupluse juurest on näha, kui see mees sõidab oma autoga kurvis, siis ma sõidan talle vastu ning kuna auto kiirus kurvis ei ole suur ning ta peab pidurdama, et ma tee pealt eest ära läheks, siis sel hetkel ma laseks teda.”
Killeri arvestus näitas, et Polištšuk väljub nädalavahetusel majast 10.40 ajal. Oktoobri viimasel pühapäeval on Sadõkov kaupluse juures valves. Tal on seljas spetsiaalselt tapmiseks toodud riided, istumise all varem metsa peidetud jalgratas ja pähe õpitud juhtnöörid, kuidas ülesanne täita, kuhu hiljem visata taparelv jne.
“Ma võtsin jalgratta ja sõitsin kaupluse juurde, kell võis olla 10.30. Umbes kümne minuti pärast ma nägin, et ta sõidab autoga kurvi peal. Hakkasin jalgrattaga sõitma tema auto vastu paremal pool teeäärt pidi. Püstol oli sel ajal sinist värvi tuulepluusi paremas taskus, mis oli lahti. Tema, jõudes autoga minu lähedale, pidurdas natuke, ma sõitsin veel rohkem tee pervele ning ta sõitis minust mööda. Sel hetkel ta vaatas mulle otsa. Mulle see situatsioon ei meeldinud, kuna tal oli võimalus sealt kiiresti minema sõita.”
Sadõkov seletab Maksimovile ja Bõkovile, miks plaan ebaõnnestus. “Ütlesin talle (Bõkovile), et on vaja autot, et sellega sõita selle mehe juhitava auto ette. Jevgeni lubas leida auto. “
Polištšukil on liiga paks nahk. Ta tulistab vastu ja pääseb.
Nädal hiljem, 7. novembril, sõidab Sadõkov kollase Žiguli 01ga Polištšuki kodu lähedal asuva kaupluse juurde. Killerile on kaasa võetud eririietus – sinine tuulepluus, rohelised dressid, mustad sõrmkindad, tossud ja kootud müts.
Kui Polištšuki auto kurvis nähtavale ilmub, hüppab Sadõkov autost välja ja varjub teeäärsetesse põõsastesse. Maksimov hakkab Polištšukile mööda teed vastu tagurdama.
“Kui autod üksteisega kokku põrkasid, hakkas see mees signaali andma. Mina sel ajal jooksin põõsastest välja ning hakkasin tema pihta laskma. Sain teha kaks lasku, kui sain aru, et ta hakkas mind vastu tulistama, ning ma tundsin, et ta oli tabanud mind parema jala reide. Kukkusin maha ja tulistasin tema suunas veel kuus padrunit, mis alles olid, ning pärast seda hüppasin püsti ja jooksin autosse."
Sõidu ajal vahetas Sadõkov riided. Auto jäeti maha, kusjuures nii, et autosse siseneja oleks lõhanud autosse jäetud granaadi. Õnnekombel nii ei läinud. Polištšuk pääses napilt eluga, tal eemaldati üks neer, viga said ka lõualuud ja käed.
Haavatud Sadõkov istus oma Maardu peidupaigas mitu päeva, sai Bõkovi ja Maksimovi käest ebaõnnestumise pärast sõimata ja korralduse maksku mis maksab Polištšuk ära tappa.
Turujuht teatavasti pääses, tatarlase uskumatud seiklused Tallinnas aga sellega ei piirdunud.

Sadõkov jätkab: "1999 oktoobri lõpus ütles Maksimov, et ma pean tapma veel ühe äriinimese. Algul oli jutt, et pidin veel peale Polištšuki ära tapma abilinnapea, aga kuna ta tapeti juba ära, siis ma abilinnapead tapma ei pidanud."
Ärimees, kellest jutt, oli ei keegi muu kui Meelis Lao. Maksimov näitas killerile Lao autot, koos luurati Laod ööklubi Flamingo läheduses. Sadõkovile toodi Lao tapmiseks vajalikud granaadiheitja ja püstol.
"Hakkasime sõitma ärimehe elukohta. Tee peal sõites Maksimov rääkis, et tema laseb ärimehe autot tankitõrjegranaadiga ning kui tarvis, lähen mina ja lasen üle, kui kannatanu ellu jääb."
Mehed peitsid ennast Lao kodu lähistel kasvanud põõsastesse, umbes kell 21 helistas Bõkov Maksimovile ja teatas, et Lao on poole minuti pärast kohal. Ootasid mehed mis nad ootasid, aga Lao nähtavale ei ilmunud.
Hiljem selgus, et Lao oli seekord sõitnud teist teed pidi. Samal ööl sõitsid mehed linnaserva ja lasid Laole mõeldud granaadi majade vahel seisnud veoauto furgooni. Granaat ei lõhkenud. 
Ühtlasi kirjeldas Sadõkov ülekuulamisel, kuidas Lao tapmise ettevalmistamisel filmiti mehe autot. "Sõitsime Meelise maja juurde, kus ootasime seni, kuni Meelis väljus majast ning istus oma sõiduautosse BMW ning hakkas sõitma. Tema auto järel sõitsid tema ihukaitsjad sõiduautoga Volvo, millel oli Vene number."
"Sõitsime talle järele ning kuskil kesklinna lähedal ma hakkasin Maksimovi sõiduauto tagumisel istmel olles läbi küljeklaasi filmima. Antud videot vaatasime kõik koos viiekesi. Jevgeni Bõkov seletas, et on vaja tankitõrjegranaadiga tulistada Meelise sõiduauto keskmise küljeposti pihta, kuna see auto on soomustatud ning see pidi olema auto kõige nõrgem koht."
Edasi kirjeldas Sadõkov uurijale, kuidas ta koos Maksimoviga varastas öklubi Hollywood ees seisnud Mercedese, mis kuulus tuntud ärimees Toomas Toolile.
Ecolandi omanik sõidab liiga kiiresti
2000. aasta jaanuaris asus Sadõkov täitma järgmist ülesannet. Selleks oli hotelli Ecoland omaniku Viktor Šapovalovi tapmine. Selle eest pidi killer saama 2500 dollarit. Ka seekord pidi kasutatama granaadiheitjat. Šapovalovit jälgiti nii Ecolandi kui ka tema Randveres asuva kodu juures. Arvestati välja tema liikumisajad ja marsruudid.
"Bõkov tegi ettepaneku tappa see ärimees raudtee ülesõidukohal, mis asub hotellist Ecoland 300 meetri kaugusel. Bõkov pidi mulle andma tankitõrjegranaadiheitja."
Granaadiheitja RPG-26 kaenlas, ootas Sadõkov raudteeülesõidust 30 meetri kaugusel kuuskede vahel, Maksimov passis samal ajal Ecolandi ees.
"Umbes kell 20.30 ajal Maksimov helistas ja ütles, et ärimees sõitis minema. Umbes kümme sekundit pärast helistamist sõitis see ärimees oma autoga raudtee ülesõidukohalt üle ning ma ei jõudnud granaadiheitjat valmis seada."
"Umbes nädal aega hiljem proovisime uuesti täpselt sama moodi, aga siis ma viskasin teele valget värvi telliskive, et selle ärimehe auto peatuks raudtee ülesõidukoha juures. Seegi kord ei jõudnud ma lasta, kuna ma ei jõudnud granaadiheitjat laadida."
"Peale seda pakkus Bõkov see ärimees tappa oma maja juures, kui ta avab väravaid. Maksimov tõi mind paaril korral selle maja juurde, kus ma käisin üksinda ringi ja otsisin paremat positsiooni laskmiseks. Parim koht laskmiseks oli kiriku ja tema maja vahel, umbes 50 meetrit majast eemal. Antud mõrv jäi sooritamata, kuna mind arreteeriti."




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne