[Janka]

Pajatan siia veel ühe loo. Tuli vaim peale .
Sellise positiivse, kui auväärt žürii lubab...

Nimelt fakt, et mulle meeldib reisida, tutvuda piiritaguste maade elanike kultuuri ja eluoluga peaks olema nii mõnele siinse foorumi kasutajalegi pisut teada.
Veel meeldib mulle jäädvustada ülesvõtteid neilt reisidelt. Eriti õhtuseid või lausa öiseid.
Nii ka Murmanskis.
Olin passinud selgemat ööd ja kogunud julgust, et tulgu mis tuleb, ma pean saama ikkagi selle linna elu ja võlu ka kuidagi öövalguses mälestusena oma taskusse topitud.
Hotellist väljudes teavitasin oma plaanidest ka võõrustajat. See toimus tegelikult juba vastavalt minu ja tema vahel sõlmitud varasemale suusõnalisele kokkuleppele, et on igati viisakas ja korrekt, kui ta teab umbkaudu millises suunas ma öisel ajal viibin. Paljutki mis... Vahetasime igaks juhuks ka telefoninumbreid.
Ma tegelikult ei pidanud seda eriti vajalikuks, sest olen üksinda hakkama saanud senini igal maal ja igas olukorras, aga nii ta mulle seletas, et kuna olen hetkel tema külaline, siis minu turvalisuse eest ei vastuta sel maal summagi mitte politsei ega saatkond, vaid kui midagi peaks juhtuma, siis eelkõige hakkab süümepiinu kandma just tema. Ja minul jällegi polnud mingit tahtmist sellisele toredale inimesele neid valmistada.
Sain mõne tunni jooksul omad käimised käidud, ülesvõtted tehtud ja suur oli mu imestus, kui paar tundi peale südaööd hotelli naastes kohtusin uksel omanikuga. Ta vaeseke oli kogu selle aja seal viibinud. Koos paarist inimesest koosneva kaaskonnaga lihtsalt istunud ja ootanud. Selle asemel, et minna koju oma laste juurde, pugeda naise kaissu...
Tegime siis ühise öise teejoomise, vestlesime pisut maailma asjadest ja läksimegi laiali. Tema koju, mina oma numbrisse.