[veix__]

Üheksakümnendad olid vägagi julmad ajad olnud. A see oli kõikjal üle endise suure liidu. Rääkis võõrustajagi kohati päris naljakaid lugusid, kuidas katusepakkujad oma tööd tegid. Üritati ka tema kallal teha. Palju tülinorijaid poisse on seal vägisi maasse pandud...

Eestis oli ju sama lugu. Praegu on tapmisi  Eestis paar tk kuus, sel ajal isegi 1 tk/päevas, pidevalt oli tulistamisi ja pommiplahvatused olid ka väga sagedased.
Tänapäeval on katusepakkujad ikka olemas, aga natuke teisel kujul. Ega suurt äri keegi ikka ei tee, ilma kellelgi maksmata. ;

Loe nagu põnevusjuttu:

1999. aastal said kaugel Venemaal, peaaegu Uuralite külje all ühes Joškar-Ola diskoteegis tuttavaks noor eestivenelane Jevgeni Bõkov ja töötu tatarlane Marat Sadõkov. Jevgeni on auahne, tema isast (samuti Jevgeni, endine miilitsamajor ja karatetreener) kirjutatakse kui endisest allilmabrigadirist, väljapressijast ja liigkasuvõtjast ning keskturu “probleemidelahendajast”.
Ka Jevgeni nooremast räägitakse kui kuritegeliku maailma ühest juhtoinast. Lisaks on ta suurepärane karateka – Eesti EM-koondise kandidaat absoluutkaalus. Karatega seoses Bõkov kaugele Marimaale sattuski. Ja satub edaspidigi.
Ühel 1999. aasta aprilliööl lastakse Koplis Nisu tänaval maha Jevgeni Bõkov seenior. Mõrtsukas tulistab läbi juhiakna mehele kuuli pähe ja, nagu ikka, kaob jäljetult.
Augusti lõpus kohtuvad Sadõkov ja veritasu ihkav Bõkov uuesti Joškar-Olas. Seekord ei räägita tühjast-tähjast, vaid Bõkov kutsub Marati Eestisse. Selleks, et tappa üks inimene. Marat nõustub, sest rahaga on kangesti kitsas käes.
8. oktoobril sõidab Sadõkov kodulinnast Moskvasse, sealt vastavalt talle varem antud juhtnööridele edasi Kingisseppa. Kingissepas on Sadõkovil vastas lühike ja turske mees ning VAZ 2106. Žiguli Lux sõidutab Marati Jaanilinna, edasi viib tee Narva jõe lähedasse metsa. Põõsast ilmub lagedale kummipaat ning Marat jõuab varahommikul koidu eel muretult Eestisse.
Ühes Narva tanklas istub Marat musta Mersusse, kus ootavad Bõkov ja viimase sõber ning trennikaaslane Aleksandr Maksimov. Hommikuks jõutakse Tallinnas Koplis asuvasse Bõkovi korterisse.
Juba samal päeval näidatakse Sadõkovile meest, keda Bõkov kahtlustab oma isa tapmise korraldamises – see on tema ise, Vadim Polištšuk. Killerile näidatakse nii turujuhi kodu Kakumäel kui ka kontorit keskturul.
Maksimov näitab Sadõkovile ka Polištšuki ennast. Hiljem ülekuulamisel kirjeldab killer teda järgmiselt. “Keskturu hoonest väljusid kolm meest. Aleksandr ütles, et üks nendest on mees, kelle ma pean tapma ning näitas, milline neist. Ma väljusin autost ning järgnesin neile. Läksin teda ligemalt vaatama, et nägu meelde jätta. Ta oli umbes 50 aastat vana, umbes 180 cm pikk, täidlase kehaehitusega.”
Just samal päeval, 10. oktoobril 1999 leiab keskturu kontrolör Sergei Normanov Polištšuki korraldusel mehe, kes nõustub tapma Mait Metsamaa.
Sadõkov elab veel mõne päeva Bõkovi kodus ja kolib siis Kemerovo jõugu külaliste tarbeks hoitud ühetoalisse korterisse Maardus. Kolmel-neljal korral käib killer koos Maksimoviga Polištšuki kodu lähedal. Kaasas on binokkel, et maja ümber toimuvat paremini näha. Tõenäoliselt just sel päeval, kui Polištšuk ootab oma käsilastelt põksuva südamega uudiseid Metsamaa tapmise kohta, luurab surm teda ennast.

Sadõkov: “Ma otsisin head kohta, et seda meest rünnata lähedalt. Olin arvamusel, et tuleb lähedalt tappa ning selleks on vaja püstolit. Otsustasin rünnata kõrvalteel, milline tuleb tema maja juurest kuni asfalteeritud teeni. Enne kauplust on kõrvalteel kurv, kus auto kiirus ei ole suur.”
Sadõkov nõuab tapatööks püstolit ja talle tuuakse Makarov kaheksa padruniga.
Sadõkov: “Ütlesin neile, et on vaja jalgratast, et kaupluse juurest on näha, kui see mees sõidab oma autoga kurvis, siis ma sõidan talle vastu ning kuna auto kiirus kurvis ei ole suur ning ta peab pidurdama, et ma tee pealt eest ära läheks, siis sel hetkel ma laseks teda.”
Killeri arvestus näitas, et Polištšuk väljub nädalavahetusel majast 10.40 ajal. Oktoobri viimasel pühapäeval on Sadõkov kaupluse juures valves. Tal on seljas spetsiaalselt tapmiseks toodud riided, istumise all varem metsa peidetud jalgratas ja pähe õpitud juhtnöörid, kuidas ülesanne täita, kuhu hiljem visata taparelv jne.
“Ma võtsin jalgratta ja sõitsin kaupluse juurde, kell võis olla 10.30. Umbes kümne minuti pärast ma nägin, et ta sõidab autoga kurvi peal. Hakkasin jalgrattaga sõitma tema auto vastu paremal pool teeäärt pidi. Püstol oli sel ajal sinist värvi tuulepluusi paremas taskus, mis oli lahti. Tema, jõudes autoga minu lähedale, pidurdas natuke, ma sõitsin veel rohkem tee pervele ning ta sõitis minust mööda. Sel hetkel ta vaatas mulle otsa. Mulle see situatsioon ei meeldinud, kuna tal oli võimalus sealt kiiresti minema sõita.”
Sadõkov seletab Maksimovile ja Bõkovile, miks plaan ebaõnnestus. “Ütlesin talle (Bõkovile), et on vaja autot, et sellega sõita selle mehe juhitava auto ette. Jevgeni lubas leida auto. “
Polištšukil on liiga paks nahk. Ta tulistab vastu ja pääseb.
Nädal hiljem, 7. novembril, sõidab Sadõkov kollase Žiguli 01ga Polištšuki kodu lähedal asuva kaupluse juurde. Killerile on kaasa võetud eririietus – sinine tuulepluus, rohelised dressid, mustad sõrmkindad, tossud ja kootud müts.
Kui Polištšuki auto kurvis nähtavale ilmub, hüppab Sadõkov autost välja ja varjub teeäärsetesse põõsastesse. Maksimov hakkab Polištšukile mööda teed vastu tagurdama.
“Kui autod üksteisega kokku põrkasid, hakkas see mees signaali andma. Mina sel ajal jooksin põõsastest välja ning hakkasin tema pihta laskma. Sain teha kaks lasku, kui sain aru, et ta hakkas mind vastu tulistama, ning ma tundsin, et ta oli tabanud mind parema jala reide. Kukkusin maha ja tulistasin tema suunas veel kuus padrunit, mis alles olid, ning pärast seda hüppasin püsti ja jooksin autosse."
Sõidu ajal vahetas Sadõkov riided. Auto jäeti maha, kusjuures nii, et autosse siseneja oleks lõhanud autosse jäetud granaadi. Õnnekombel nii ei läinud. Polištšuk pääses napilt eluga, tal eemaldati üks neer, viga said ka lõualuud ja käed.
Haavatud Sadõkov istus oma Maardu peidupaigas mitu päeva, sai Bõkovi ja Maksimovi käest ebaõnnestumise pärast sõimata ja korralduse maksku mis maksab Polištšuk ära tappa.
Turujuht teatavasti pääses, tatarlase uskumatud seiklused Tallinnas aga sellega ei piirdunud.

Sadõkov jätkab: "1999 oktoobri lõpus ütles Maksimov, et ma pean tapma veel ühe äriinimese. Algul oli jutt, et pidin veel peale Polištšuki ära tapma abilinnapea, aga kuna ta tapeti juba ära, siis ma abilinnapead tapma ei pidanud."
Ärimees, kellest jutt, oli ei keegi muu kui Meelis Lao. Maksimov näitas killerile Lao autot, koos luurati Laod ööklubi Flamingo läheduses. Sadõkovile toodi Lao tapmiseks vajalikud granaadiheitja ja püstol.
"Hakkasime sõitma ärimehe elukohta. Tee peal sõites Maksimov rääkis, et tema laseb ärimehe autot tankitõrjegranaadiga ning kui tarvis, lähen mina ja lasen üle, kui kannatanu ellu jääb."
Mehed peitsid ennast Lao kodu lähistel kasvanud põõsastesse, umbes kell 21 helistas Bõkov Maksimovile ja teatas, et Lao on poole minuti pärast kohal. Ootasid mehed mis nad ootasid, aga Lao nähtavale ei ilmunud.
Hiljem selgus, et Lao oli seekord sõitnud teist teed pidi. Samal ööl sõitsid mehed linnaserva ja lasid Laole mõeldud granaadi majade vahel seisnud veoauto furgooni. Granaat ei lõhkenud. 
Ühtlasi kirjeldas Sadõkov ülekuulamisel, kuidas Lao tapmise ettevalmistamisel filmiti mehe autot. "Sõitsime Meelise maja juurde, kus ootasime seni, kuni Meelis väljus majast ning istus oma sõiduautosse BMW ning hakkas sõitma. Tema auto järel sõitsid tema ihukaitsjad sõiduautoga Volvo, millel oli Vene number."
"Sõitsime talle järele ning kuskil kesklinna lähedal ma hakkasin Maksimovi sõiduauto tagumisel istmel olles läbi küljeklaasi filmima. Antud videot vaatasime kõik koos viiekesi. Jevgeni Bõkov seletas, et on vaja tankitõrjegranaadiga tulistada Meelise sõiduauto keskmise küljeposti pihta, kuna see auto on soomustatud ning see pidi olema auto kõige nõrgem koht."
Edasi kirjeldas Sadõkov uurijale, kuidas ta koos Maksimoviga varastas öklubi Hollywood ees seisnud Mercedese, mis kuulus tuntud ärimees Toomas Toolile.
Ecolandi omanik sõidab liiga kiiresti
2000. aasta jaanuaris asus Sadõkov täitma järgmist ülesannet. Selleks oli hotelli Ecoland omaniku Viktor Šapovalovi tapmine. Selle eest pidi killer saama 2500 dollarit. Ka seekord pidi kasutatama granaadiheitjat. Šapovalovit jälgiti nii Ecolandi kui ka tema Randveres asuva kodu juures. Arvestati välja tema liikumisajad ja marsruudid.
"Bõkov tegi ettepaneku tappa see ärimees raudtee ülesõidukohal, mis asub hotellist Ecoland 300 meetri kaugusel. Bõkov pidi mulle andma tankitõrjegranaadiheitja."
Granaadiheitja RPG-26 kaenlas, ootas Sadõkov raudteeülesõidust 30 meetri kaugusel kuuskede vahel, Maksimov passis samal ajal Ecolandi ees.
"Umbes kell 20.30 ajal Maksimov helistas ja ütles, et ärimees sõitis minema. Umbes kümme sekundit pärast helistamist sõitis see ärimees oma autoga raudtee ülesõidukohalt üle ning ma ei jõudnud granaadiheitjat valmis seada."
"Umbes nädal aega hiljem proovisime uuesti täpselt sama moodi, aga siis ma viskasin teele valget värvi telliskive, et selle ärimehe auto peatuks raudtee ülesõidukoha juures. Seegi kord ei jõudnud ma lasta, kuna ma ei jõudnud granaadiheitjat laadida."
"Peale seda pakkus Bõkov see ärimees tappa oma maja juures, kui ta avab väravaid. Maksimov tõi mind paaril korral selle maja juurde, kus ma käisin üksinda ringi ja otsisin paremat positsiooni laskmiseks. Parim koht laskmiseks oli kiriku ja tema maja vahel, umbes 50 meetrit majast eemal. Antud mõrv jäi sooritamata, kuna mind arreteeriti."