15-07-2017, 01:42 AM
Taskuvargad ja muu rahvarohketes kohtades liikuv saast ehk kas, kus ja kes täpsemalt.
*Punapropaganda asub neljandal pildil ehk siis nõrganärvilistel mitte vaadata...
18. augustil 2013 AD maandusime oma pisukese seltskonnaga Languedoc-Roussilloni piirkonda, et vaadata üle üks isevärki linn. Nimelt asub seal Lõuna-Prantsusmaa turismimagnet, nimeks Carcassonne. Tegemist linnaga, mille südameks keskaegne kindlus kogu omas taastatud väärikuses ja milles suviti toimuvad suure muusikafestivali raames teisedki arvukad kontserdid.
Päeval sai tolgendatud niisama ringi, seatud sammud sisse igasugustesse nännipoodidesse, vaadatud teatrietendusi ja rüütliturniirisid. Kuulatud tänavamuusikute esinemisi ja klõpsitud pilte suvalistest rohkem silmajäänud kavalapilgulisematest nägudest.
Tegevust jätkus terveks päevaks lausa sedamoodi, et kui ükskord kogu tollest tohuvabohu-lummusest vabanesime, avastasime et kellaaeg on juba jubemaru hiline, aga me ei ole veel söönudki. Tehtud-mõeldud - leidsime ühe omaette hoovis paikneva üpriski inimtühja õdusa välirestorani.
Serveeritud pottides veel alles keev ungaripärane kartuli-liha-köögivilja piprane hautis haaras kogu tähelepanu endale. Kelneritele-teenindajatele pakkus see muidugi omamoodi nalja, kuidas kolm eestlast tulikuuma toiduollust nälginud näoga vahivad ja keelt kõrvetades kuidagiviisi enesele ahnelt suhu üritavad toppida.
Noh, kõik ilus-kena ikkagi kokkuvõttes, saime söödud, saime joodud, saime ka makstud. Aeg oli edasi vantsida keskaegse linna nõiduslikult valgustatud tänavail, kui mingi aja pärast keegi kingade plaksudes meile suure jooksuga lähenes. Tundsin temas ära kelnerpoisi, kes meid restoranis naeru lõkerdades teenindanud oli.
Me olime tollest söögikohast tubli kahe-kolme kvartali kaugusele jõudnud ja sooritanud juba mõned pöörangudki kõrvaltänavates, aga näe, sell leidis meid siiski ülesse! Ja sellise jooksmise põhjus oli vaid üks – et ulatada mulle minu telefon, mille hajameelselt restorani lauale olin unustanud.
*Punapropaganda asub neljandal pildil ehk siis nõrganärvilistel mitte vaadata...
18. augustil 2013 AD maandusime oma pisukese seltskonnaga Languedoc-Roussilloni piirkonda, et vaadata üle üks isevärki linn. Nimelt asub seal Lõuna-Prantsusmaa turismimagnet, nimeks Carcassonne. Tegemist linnaga, mille südameks keskaegne kindlus kogu omas taastatud väärikuses ja milles suviti toimuvad suure muusikafestivali raames teisedki arvukad kontserdid.
Päeval sai tolgendatud niisama ringi, seatud sammud sisse igasugustesse nännipoodidesse, vaadatud teatrietendusi ja rüütliturniirisid. Kuulatud tänavamuusikute esinemisi ja klõpsitud pilte suvalistest rohkem silmajäänud kavalapilgulisematest nägudest.
Tegevust jätkus terveks päevaks lausa sedamoodi, et kui ükskord kogu tollest tohuvabohu-lummusest vabanesime, avastasime et kellaaeg on juba jubemaru hiline, aga me ei ole veel söönudki. Tehtud-mõeldud - leidsime ühe omaette hoovis paikneva üpriski inimtühja õdusa välirestorani.
Serveeritud pottides veel alles keev ungaripärane kartuli-liha-köögivilja piprane hautis haaras kogu tähelepanu endale. Kelneritele-teenindajatele pakkus see muidugi omamoodi nalja, kuidas kolm eestlast tulikuuma toiduollust nälginud näoga vahivad ja keelt kõrvetades kuidagiviisi enesele ahnelt suhu üritavad toppida.
Noh, kõik ilus-kena ikkagi kokkuvõttes, saime söödud, saime joodud, saime ka makstud. Aeg oli edasi vantsida keskaegse linna nõiduslikult valgustatud tänavail, kui mingi aja pärast keegi kingade plaksudes meile suure jooksuga lähenes. Tundsin temas ära kelnerpoisi, kes meid restoranis naeru lõkerdades teenindanud oli.
Me olime tollest söögikohast tubli kahe-kolme kvartali kaugusele jõudnud ja sooritanud juba mõned pöörangudki kõrvaltänavates, aga näe, sell leidis meid siiski ülesse! Ja sellise jooksmise põhjus oli vaid üks – et ulatada mulle minu telefon, mille hajameelselt restorani lauale olin unustanud.