Gaz 14 Tchaika
#1
Tere kõigile autohuvilistele. Panen siia üles oma uue garaaži kaaslase eluloo. Tegemist on Gaz 14 Chaikaga, mida toodeti tervelt 1114 tk alates 1977 aastast. Esimene kirsipunane eksemplar valmis küll sm. Breznevi 70-ndaks sünnipäevaks, aga seeria tootmisse, kui seda niimoodi võib nimetada, läks ta järgmisel aastal. Kuni 1988 a-ni., ehk ligikaudu 100 autot aastas. Kuna mul on kohutav nõrkus autode vastu, mida on tehtud väga vähesel määral, siis ei suutnud ma kiusatust tagasi hoida ja muretsesin endale Bashkiiriast vastava isendi.
Auto kuulus selle autonoomse vabariigi 1-sele sekretärile ja peale seda sai ta selle endale. (ärastas). Noh ja ühel päeval otsustasid ta pärijad sellest loobuda ja nii ta minu kätte sattuski. Välja nägi ta ostmisel selline.
   
Auto on aastast 1983. Oli kunagi must aga seltsimehed värvisid ta halliks. Sisu on väga hästi säilinud.
   
Plaan on ta täielikult taastada, ehki nii on vale öelda, hulga tööd juba tehtud
Järgneb
Vasta
#2
Kõigepealt sai auto väljast lahti võetud, eemaldatud kroom, stanged, tuled, mootor, käigukast. Puhastatud põhi ja mootoriruum. Eraldatud sillad. Pilt mis avanes oli üllatavalt ilus. Masin oli fantastiliselt hästi säilinud. Ainukesed augud, mis leidsin on piltidel
   
   
Muidugi oli põhja all mõned roosteplekid ja auto oli tagant ka kerge kõksu saanud, aga see kõik oli tühine. pildid said vist tagurpidi,
Vasta
#3
Esiteks võtsin käsile sillad. Õnneks piirdusid tööd puhastamise, värvimise ja piduriklotside vahetusega. Panin ka kõik uued kummidetailid ja amordid. Mõni pilt ka.
   
   
   
Vasta
#4
Käsile sai võetud mootor. Oli teine küll igasugust sodi täis, kuid tööpinnad väga head. Pärast puhastust ja vähest töötlemist sai kokku pandud.
   
   
   
   
   
   
Vasta
#5
Põhi sai kõigest puhastatud ja korralik kaitse peale pandud.
   
   
   
Momendil sai kajakas viidud pahteldamisse.
Vasta
#6
Äge. Sa võid varsti oma valitsuse teha (mitte segi ajada omavalitsusega)
Niisama möödaminnes küsin, et millal siis KGB "taksost" juttu tuleb.
______________________________________________________________
http://tulepesa.wordpress.com/

Vasta
#7
Kuna mulle toodi auto Luhamaa piiripunkti ära ja ost-müük toimus eikellegi maal, siis esimese sõidurõõmu sain Luhamaalt koju sõites. Ja mis kohe selgeks sai. Esiteks roolivõimendi ei tööta. Hiljem selgus, et töösilinder õhtal. Teiseks, pidurid olid väga viletsad. Selgus originaal pidurivõimendi asemel Gaz 24 võimendi. Tegelikult peab sel autol 2 võimendit olema. Neid pole õnnestunud veel hankida, kuigi Moskvas Sergeil nad müügis olemas. Klaasipuhastaja mootor õhtal ja parempoolne ahi ei tööta. Taga kaitseraud roostes ja tiibade rattakoobaste äärsed iluliistud puudu või lömmis. Ratastel puuduvad originaalsed ilukilbid. Üldiselt on sellele mudelile tagavaraosasid hankida üpris raske. Gorbatsov oma uutmistuhinas ja partei ladviku privileegide vähendamise lainel lõpetas nende autode tootmise ja isegi pooleliolevad isendid hävitati. Samuti lõpetati päevapealt tagavaraosade tootmine. Selle ongi tänapäeval märksa kergem leida juppe Gaz 13-le, kui Gaz 14-le.
Vasta
#8
(24-08-2017, 21:58 PM)motamees Kirjutas: Äge. Sa võid varsti oma valitsuse teha (mitte segi ajada omavalitsusega)
Niisama möödaminnes küsin, et millal siis KGB "taksost" juttu tuleb.

M1v8 projekt niisamahästi kui seisab, M 20G ootab plekkseppa ja kogun juppe, hõisata pole millegagi. Gaz 23 on valmis aga tegelen 6 pisivea parandamisega. Kui mõned saavad likvideeritud, siis teatan maailmale. Kes huvitub, siis järgmise nädala Autolehes tuleb sellest isendist artikkel.
Vasta
#9
Kobe tsaika! Istmekatted meenutavad nats W126 omasid. Eks hari huvilisi ka ikka rohkem auto eripäradest jne... Jõudu!
Vasta
#10
(24-08-2017, 22:36 PM)Taaviw126 Kirjutas: Kobe tsaika! Istmekatted meenutavad nats W126 omasid. Eks hari huvilisi ka ikka rohkem auto eripärasustest jne... Jõudu!
Noh eripärasutest niipalju et masinal on 2 karburaatorit ja veel ei kujuta ette kuidas nad koostööle saada. Veel on olemas punane nupp armatuuri all, mille abil sai auto näiteks paraadil olles mingi tehnilise vea tõttu starteri jõul kuhugi kõrvalisemasse kohta hiivata, nii et Nõukaaegne esimene hübriid liikur nagu Big Grin . Pagasnikus on ilmatu suur konditsioneer, made in Japan, Pidurivõimendid  on Girlingi omad, eks isakesed kodumaist toodangut ei usaldanud. Pidurivõimendid on isegi dubleeritud, eks kardeti oma elukese pärast. Mul need veel puudu. Kui kunagi saan ja hakkan kokku autot panema, siis panen huvipakkumatest asjadest pilte üles. Auto stereo on vägev, Riia Radiotehnika oma ja dubleeritud tagumisse käetoesse. Autol 2 akut, paistavad samad olema nagu Gaz 24-l. Tagaiste pidi Gaz 14-l olema üks mugavamaid maailmas, pole õnnestunud seal sõidu ajal oleskleda.
Vasta
#11
   
Vasta
#12
Momendil käib vana värvi eemaldamine
   
Auto on pealt nii sile, et pahteldustööd saavad olema minimaalsed
Vasta
#13
(24-08-2017, 22:36 PM)Taaviw126 Kirjutas: Kobe tsaika! Istmekatted meenutavad nats W126 omasid. Eks hari huvilisi ka ikka rohkem auto eripäradest jne... Jõudu!

Tsiteerin Volgaklubi lehelt:
"Gaz 3102-051 "Ata¨ee" - valmistati väikeseeriana kogu tootmistsükli jooksul. Tehniliselt tavamudeliga identne. Tehase spetsiaalstuudios "üle käidud" ehk paremini viimistletud mudel oli mõeldud välisriikides resideeruvatele diplomaatidele. Mingeid märkimisväärseid lisavarustuse elemente võrreldes tavamudeliga siiski polnud. Vahe vaid viimistluses. Seest viimistleti Mercedese sametiga ja vaipadega, (samad materjalid mis Gaz 14 T¨aikal)."
Masintikkimine särkidele-värkidele. Logod ja reklaam riietusel, logodega põrandamatid autodesse jne...
Vasta
#14
Sõidumugavus nagu aladini vaibalBig Grin võib rahulikult tanklast ilma kaaneta kohvi osta.
Vasta
#15
(25-08-2017, 00:08 AM)Alts Kirjutas:
(24-08-2017, 22:36 PM)Taaviw126 Kirjutas: Kobe tsaika! Istmekatted meenutavad nats W126 omasid. Eks hari huvilisi ka ikka rohkem auto eripäradest jne... Jõudu!

Tsiteerin Volgaklubi lehelt:
"Gaz 3102-051 "Ata¨ee" - valmistati väikeseeriana kogu tootmistsükli jooksul. Tehniliselt tavamudeliga identne. Tehase spetsiaalstuudios "üle käidud" ehk paremini viimistletud mudel oli mõeldud välisriikides resideeruvatele diplomaatidele. Mingeid märkimisväärseid lisavarustuse elemente võrreldes tavamudeliga siiski polnud. Vahe vaid viimistluses. Seest viimistleti Mercedese sametiga ja vaipadega, (samad materjalid mis Gaz 14 T¨aikal)."
Jah, kogu salongi põrand on kaetud vaibaga, nagu pildilt näha, see ei ole eelmise omaniku ega kodanik Formika edevusest, vaid sellisena need autod tehasest välja sõitsid.
Vasta
#16
Minu teada on see teine katse Eestis taastada Gaz 14. Esimesest katsest saab lugeda Volga foorumis, kus seda kajastab sm. Tihhonov. Nende projekt sai alguse juba 2011 a. ja pole siiani valmis saanud. Muidugi stardimaterjal on kordades parem ksf. Formikal. Lihtsalt huvi pärast, kui kaua see projekt on aega võtnud ja millal plaanid lõpetada.
Vasta
#17
(25-08-2017, 00:35 AM)sfinks Kirjutas: Minu teada on see teine katse Eestis taastada Gaz 14. Esimesest katsest saab lugeda Volga foorumis, kus seda kajastab sm. Tihhonov. Nende projekt sai alguse juba 2011 a. ja pole siiani valmis saanud. Muidugi stardimaterjal on kordades parem ksf. Formikal. Lihtsalt huvi pärast, kui kaua see projekt on aega võtnud ja millal plaanid lõpetada.
 Auto ostsin Jaanuaris 2017, tegelema hakkasin märtsis, oktoobri lõpuks peaks valmis olema.
Olen seda Volgaklubi meeste Gaz 14 näinud paar kuud tagasi, oli värvitud ja ootas kokkupanemist. Ega seal midagi kerget ei ole, neil ju auto algosadeks lahti võetud ja jube ammu. Mul polnud salongi vaja üldse puutuda ja pagasnik jääb ka üle värvimatta, kuna pole seda halliks värvitud. Isegi tehase poolt paigaldatud paberilipakas värvikoodiga on veel tagaluugi siseküljel alles.
Vasta
#18
Kuna unega on nii kuis on, siis kirjutan huvilistele natuke Gaz 14 sünnist, elust ja otsast. 14 Tchaikat hakati projekteerima juba 60-ndate lõpus, kuid autoni läks 10 a. Esimene 14 valmis dets. 1976, just Breznevi sünnipäevaks ja värviti suure juhi lemmikvärvi, kirsipunaseks. Olen seda autot oma silmaga näinud ja seal seeski istunud. Nimelt läks Breznevi tütar elama Saksamaale ja müüs selle auto Vene juudile. Breznevi tütar oli kõva kärakamutt ja eks tal see kurgust alla läks. See juut pani selle auto müüki 120 000 € eest ja kui mul oli ükskord Saksamaale asja käisin seda vaatamas. Auto oli üle värvitud ja halvasti, katuse reelingutelt koorus juba maha, Sisu oli ka mitmest kohast rebenenud. See eest näidikud olid värvilised, spetsiaalsed tehtud ja tehase tabel kere nr 000001 ja mootori nr. 000001. Lubas mulle auto 100 000.-€ eest ära anda aga ma ei teinud temaga mingit kaupa. Helistas mulle hiljem paar korda, hinda alla ei lasknud. Aasta hiljem ostis selle keegi siiski ära.
 Alates 1977 a-st hakati neid siis väikeste seeriatena tootma. Kõik autod komplekteeriti käsitsi, iga detail nummerdati ja katoliseeriti. Tehas kandis suurt kahjumit nende autode tootmiselt. See kestis kuni 1985 a-ni, siis moderniseeriti, ratsionaliseeriti autot ja uueks modifikatsiooniks sai Gaz 1402. !988 a nomenklatuuri privileegide vastase võitluse käigus liinil olnud autod, dokumentatsioon, stambid ja isegi liin hävitati. Armu ei antud isegi 1 43 mudelitele, mille tootmine samuti lõpetati.
 1990-ndate teises pooles taheti Kajakaid uuesti elustada, aga kuna dokumentatsioon ja muu oli hävitatud, käis see tehasele üle jõu. 1998 aastal kuulutati 14 Kajakas Venemaa ajaloolis-, tehniliseks kultuuripärandiks.
Endal tekkis isu 14 Kajaka järgi peale Breznevi auto nägemist. Otsustasin hakata maad kuulama. Eestist ja Euroopast midagi võtta ei olnud, siis keerasin pilgud Venemaa poole. Mitmete asjaolude kokkulangemisel sain endale väga soodsalt Kajaka kätte. Esiteks kukkus maailmaturul nafta hind ja nõudlus Venemaal vanade autode järel kukkus järsult. Korraga oli müügis 7-9 isendit. Oma Pihkva tuttava kaudu, kes tegeleb mulle igasuguste vanade juppide väljaajamisega, tegutsedes sain kaubale Baskiiridega. Müüsid nad oma autot juba küllaltki kaua aga kuna ta oli edevusest üle värvitud, siis vist ei läinud kellelegi peale. Hinda küsiti rublades ja siis mul vedas jälle. Rubla kukkus mõneks ajaks 100 Rub = 1€. Just selle paanika tipus õnnetus mul vajalik summa ära vahetada. Aga siis algasid muud hädad. Toll ei lubanud ilma kultuuriministeeriumi loata autot välja vedada. Ütlesin neile, müüa tahate, ajage paberid korda, tulen piirile vastu. Läks paar kuud ja ära nad ta tõid.
 Selle suvega olen Kajaka asjadega tänu muudele projektidele palju targemaks saanud. Esiteks sain teada, et ei tohi osta Kajakat 1402, sest 1985 a ratsiti seda põhjalikult. N Liidu nina oli juba Afganistanis veriseks löödud ja kohe otsa tuli Tsernobõl. Igalt poolt otsiti kokkuhoiu võimalusi. Tehase vennad rääkisid, et nõuded koostele ja kvaliteedile vähenesid tunduvalt. Eriti pidi see silma paistma autode roostetamises. Kui minu 1983 a. valmistatud auto on praktiliselt roostevaba, siis hilisemad on tõesti üsna hullus seisus.
 Palju siis 14 Kajakaid alles on. Arvatakse, et kuskil 30% toodetuist, ehk kuskil 350 autot. Kolmandik nendest on päästmatult ära tuunitud, ehk sisu, mootor jne vahetatud. Kolmandik umbes ootavad oma aega, paljud neist lootusetult ja kusagil 110-120 eksemplari peaks olema enam-vähem originaalsed ja liikumisvõimelised. Eestis olevatest 14 Kajakatest tean koos minuga 4-ja. Võib-olla on mõni kuskil ootel, ei tea.
Vasta
#19
Kuna privaatsõnumites mõned huvilised tahtsid näha rohkem üksikasju auto algsest seisust, siis panen veel mõned pildid üles.
   
Ülemisel pildil on näha siis põhja seisukord pärast survepesu.
   
Sellel pildil näha ka väikest kõksu. mis tagumise tala on nats paigast venitanud.
Ja veel mõned pildid kõhualusest, taga- ja edeotsast.
   
   
   
Vasta
#20
(25-08-2017, 00:15 AM)Taaviw126 Kirjutas: Sõidumugavus nagu aladini vaibalBig Grin võib rahulikult tanklast ilma kaaneta kohvi osta.

Mul on olnud võimalus ENSV resideerunud nomenklatuuri originaalse GAZ 14 tagaistmel sõita. Seda küll 21a tagasi. Tuleb tunnistada, et muljet halvendas kõvasti käiguvahetuse eba-sujuvus. St käigud vahetusid vastiku jõnksakaga. Võibolla oli kkast tuksis. Sai seda masinat igalt poolt uuritud. Oli jah üleni igasuguseid lääne juppe täis, esiratastel 2 pidurisadulat jne. Subjektiivselt jättis aga auto robustse mulje. Mõned asjad olid superkvaliteetsed (nt uste sulgumise heli ei läe iial meelest), aga nt elektrilised aknatõstukid oleks nagu keegi põlveotsas kokku pannud. Viga on ilmselt minus, aga sihuke mälestus.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne