21-04-2018, 18:36 PM
Natuke filosoofiat ja mõtisklusi veel. Aasta tagasi hindas peaaegu sama komisjon GAZ 23-e. Autot väljalaske aastaga 1963. Nüüd siis GAZ 14, 1983 a väljalase. Tookord läks 99% originaaliks, millest tänaseks on ka osa parandatud. Jäänud on aku klemmid ja relee regulaatori kaan. Täna, võrreldes neid kahte projekti võib vabalt öelda, et GAZ 14 puhul on tegemist topelt raskema projektiga, arvestades auto keerukust, sõlmede rohkust jne. St. kohti kus võid mööda panna on kordades rohkem. Kui GAZ 23 on tagavara osade saadavuselt keeruline auto, siis GAZ 14 ei jää ses suhtes 23-le millegagi alla. Tegelikult töös olev GAZ M1V8 on ses suhtes isegi lihtsam auto. Täna sai ka seda vaadatud ja küsisin, mis alustel siis seda kunagi hinnatakse. Auto ju maailmas ainu eksemplar. Käiguosa ja mootor on Fordi ja Gaz-i sümbioos. Mitte keegi ei tea, kuidas asjad tegelikult olid. Vastus oli, et hinnatakse loovust. Ja minu arust see ongi õige lähenemine. GAZ M1V8 toodeti paar aastat väike partiina ja siin tuleb jälgida ainult ajastust pärinevaid osasid (poldid, mutrid jne). Hirmuga mõtlen juba, kui saabub päev ja tõehetk saabub ZIL 115-le, mis on oma keerukuselt mitu sammu 14-st eespool. Mis siis kogu selle jutu mõte, tuleb välja, et mida vanem auto, seda kergem on hea tulemuseni jõuda. 35 aastane masin on juba nii keeruline ja eriti veel maailma mastaabis nii haruldane auto, nagu GAZ 14, on tõeliseks pähkliks igale taastajale. Aga kes ütles, et kerge peab olema ja kõigile kaaskannatajatele PER ASPERA AD ASTRA. 