[karlarnold]

Vahetada või mitte vahetada, selles on küsimus. Kaalume võimalusi.
A. Oletame, et nad saavad asju kappides salaja ümber tõsta. Siis milleks vahetada! Kui maailm on üks pasameri, see kõik mida pead mänguks, on tegelikult sinu kulul tehtav nali, siis tõesti on parem mitte venitada ja võimalikult kiiresti lahkuda.
B. Kui oletame, et suli teha nad ei saa, aga saatejuht teab, mis kus kapis on, siis tekib küsimus, miks ta üldse avas ühe ukse ja pakkus vahetust. Ilmselt on see mustkunstivaramu klassika, kus keegi kunagi ei võta peavõitu, sest psühholoogiliselt sunnitakse valima valesti. „Kindel et ei taha vahetada? Okei, see on sinu otsus. Läheme reklaamipausile, seni mõtle veel. ... Ikka ei taha? Hea küll, mees teab mis teeb, võtame ühe muusikalise vahepala. ... Ikka ei taha? Äkki küsime stuudiopublikult? („Ei! Ei! Jaa! Ei! Ei! Ee-ei! Ja! Ei! Ei! EI! Ei“) Kuulsite mitu jaa-d kõlas, tähendab, publik on otsustanud! Sorry, mees.“
C. Kui mäng on aus, siis kummal juhul kaotades sa tunneksid ennast paremini, kas „ei võitnud sest ei tõmmanud võiduloosi“ või „võit oli käes aga andsid selle ära“? Kas lihtsalt polnud õnne, või õnne oli, aga oma lollusest loobusid sellest.
Nii et minu poolt kolm ei-d.
See „alati vahetada“ üleskutse tuleneb arvatavasti nn „kahe ümbriku paradoksist“ https://en.wikipedia.org/wiki/Two_envelopes_problem, mis loob loogiliste järelduste teel  illusiooni, et mida rohkem vahetada, seda rohkem saab, lõputult.
 
V-lala ülesandest on minu jaoks topeltselge ainult see, et punasega ei lahkunud valgete paar.