MB 1114 - 1986 Puuvanker
#1
Tere

Antud omadustega veoka soetamislugu algab juba aastategatusest soovist. Maakodu hobimetsanduse "jäägid" ehk küttepuude produktsiooni mehaniseerimise ketist oli pikki aastaid puudu kõige tähtsam viimane lüli, ehk veoauto, millega kaup kliendi õuele transportida. 3a jooksul kasutasin tuttava madel kerega VW LT-d, millega kaasnes meeletu ajakulu lisaks füüsilisele koormusele. Läbikatsutav kogus aastas oli "puuärikate" mõistes üsna väike, ca 200rm.

Sügisel olin juba suht leppinud mõttega, et EI, lõpetan selle küttepuude jama ära, AGA jaanuari lõpul tuli korraks krõbedama talve, mis lubas metsa ja kevade hakul oli koduõuel taaskord liigne kogus 3 meetrise kase ja lepa virnasid. Paberipuu hind oli endiselt madal ning seetõttu tegevus teada... 
Hakkasin uuesti aprilli algul piiluma Eesti autoportaale, sisimas juba kartus, et ilma rahata ei jagata siin sõidukõlbulikku midagi ja suureks investeeringuks ei jagu...
Pealinnas pakuti uuesti üht väiksemat sorti mersu kallurit MB 609D, mida mäletasin ka aasta varem müügis. Hind oli kukkunud, mis tekitas palju küsimusi, aga võtsin sõidu ette, sest oma silm on kuningas. 
Kohapeal oli pilt üsna nutune ja lisatööd paistis tohutult ning rahul südamega liikusin koju tagasi. Järgmisel päeval leidsin aga antud vanakese portaalist, kõne omanikule ning olin õhtupoolikul Elva külje all auto juures.

[Pilt: qGnfoR1CdpZ80OR1hnjTwSSEip6bIzXo7g7yX5yR...33-h637-no]
Esimene pilt ehk "Algus"
Vana omaniku reklaamiga.


Pilt oli kõvasti parem kui eelmine huviorbiidis olev sõiduk, aga ka kõvasti suurem. Tegemist siis furgooniga autost ümberehitatud kalluriga millele on installitud gaz53 kõige pehmem kast, (10rm koorma kandidaat). Kallutama paneb kunagise tagaluuktõstuki elektriline pump (sellest tuleb kindlasti veel edaspidi juttu).
Kogupikkust autol 5,5m, kast 3,6m, originaalporte 60cm. 

Mootoriks 6 liitrine ilma turbota 100kw vanakooli diisel, mida tagasihoidlikult kiidetakse, et küll ta veel käib... Jah, toimis, proovisõidul üllatas mind kohe pööramine, lubab esiratta üsna risti kõhu alla ja seetõttu hea manööverdamisvõime minu arvates. Edasi viib 5 käiguline manuaal kast. Vist on auto lühemaks tegemisel kardaanil jupp välja lõigatud, sest maanteel 5ndaga tuleb kerge vibra tuppa.
Pidurdamisel kiskus üsna kõvasti vastasuunda ja üleüldse on pidurid väga teravad tühjalt liikudes. Roostet leidus ja leidub ka edaspidi, kabiinil siin seal ka auke, hädapärane parandusvärv on kunagi peale tõmmatud ja ka raamile. Üldises pildis ei midagi hullu. Ülevaatust pillil polnud.
Esialgu arvasin, et puuvankriks isegi liialt suur auto, lai ja 11t täismassiga kole suutäis, aga kaasavõetud konsiilium veenis mind ikkagi ostutehingule. Timmisime tuled toimima, kindlustus ja alustasime koduteed.
Väga kaugele ei jõudnudki kui ühel "lõikamisel" 8t märgi alt sisse pugesin ja mootor vaikseks jäi... Käima enam ei läinud ja kõne omanikule. Lubas kohe kohale tulla ja tuligi, aga järgmiste minutitega jõudsime süüdlaseni ise. Nimelt mootor seiskub ka õhuga liigutatava hoova abil, aga tollel liigendil oli üks munakas välja hüpanud. Kaasavarana antud "nipuka" pakist paar tükki käiku ehk ajutine igavene aitas ja toimib veel praegugi.

Vahelduseks natuke pilte, kui juba porteehitus käima oli läinud: http://album.ee/album/270616/50365239

Kodus tegelesin esmalt esipiduriga, sest jube erinevalt regeerisid. Elu esimene kogemus siis õhkpidureid õppida/näppida. Mitmeid kordi esimesi trummaleid peale/maha lapates ja uurides jõudsin hoopiski õhukambrini, milles asuva membraani abil peab hoob silindri tööle rakendama. Katsetuste käigus kuulsin pidevalt kuidas juhi poolt õhk valla pääseb, aga kõrvalistuja poolt mitte midagi. Kambril asuv pisike torjupp oli liiva täis ja kui selle ära puhatasin, hakkas ka parempoolne pidur tööle. Pisiviga, aga aega ja närve võttis... Sain veel selgeks et antud piduri silindri agregaadid tahavad aeg-ajalt määrimist ja võiksi toimida. Tagapidureid ei ole veel puutunud/õppinud, sest toimivad, ptui ptui ptui... Aga karta on et elu seal on keerulisem.
Tuled tahtsid korralikumat ülekäimist, pesin auto ning ülevaatusele, mis ka õnnestus.

Järgnes portede ehitus, hulk keevitamist ning sinine kastivärv ei sobinud kohe üldse... Porteks 35 mm täispunniga lauad, mis said pinotexiga kaetud. Kasti värv, puurimine ja kruvimine ning esimene remondiperiood lõppes, sest puunäljas kliente juba ootas.

Ja puuvedu lihtsamaks muutuski, aja kokkuhoid on meeletu. Siinkohal aga ei arvesta tulevast remondivajadust...
Umbes 17 koormat praeguseni tehtud ja olen rahul. Kaugele ei roni, u. 35 km raadiuses. Möödunud kuul vahetasin akud, sest nad juba nägid vanakesed välja ja ei arvanud et nad niikauagi välja veavad. Masslülitu atribuutika on ka valmis ning vajab paigaldamist.

Küsimusi on kindlasti väga palju ja ehk on siin foorumis mõttekaaslasi, kes taolist vanakest kunagi omanud ning oskab igasuguseid näpunäiteid jagada, mida ja kuidas teha, sest varasemad kogemused veokaga ja taolise vanakesega puuduvad... Kellel mingisuguseid varuosi leidub, mida endal vaja ei ole, andku julget teada. Kirjanduse järgi on kujunenud arusaam, et kabiinid olid tolle aja mersudel samad, olgu ta näiteks mudel 814,817 või 1117. 

Nokitsemisplaane on üsna palju, aga alustama peab ikka hädavajalikumast. Mahlad ja filtrid on mõistlik vahetada. Pärast ostu u 5 liitrit valasin õli juurde, kuna varda näiduga ei jäänud rahule ja rohkem pole mootor küsinud. Kütusekulu ei oska täpselt kommenteerida, aga ei midagi hullu.

Tagaluugi asemele peab tegema värava, võrk on juba muretsetud. Porilapakad taha kindlasti, ette vajaks samuti, aga vist peab praegused siis lühemaks lõikama, et asendus panna. Akukast ümber teha, praegune pehme ja ilma kaaneta. Tagavararatta jaoks pole ma ruumi leidnud. Kasti ettekülge ei taha panna, sest lisaraskus. Mingisugune tööriistakast, kus kola hoida, sellele samuti ruumi leiab väga vähe, auto ju lühikeseks tehtud. Kabiin kutsub keevitust ligi mis lõppeks värviga, raam samuti värvida.
Kasti tõstmine ka eraldi probleem, täiskoorem märga kaske ja lükkab silindri esimese jätku ainult välja, rohkem ei jõua. Lihtsam variant on natuke esimestest riitadest pealt ära loopida ning juba jõudu jagub. Lepaga ei olnud seda muret ning kuiva puud kallutab ka. Proovin paksema õliga, aga arvan, et miskit võimsamat pumpa vaja. Käigukastile vaatasin otsa ja ei oska kommenteerida, kas üleüldse on väljavõte olemas, et sealt hakata kallutussüsteemi ehitama. Kastile võiks omakorda tugevdused alla keevitada, et nii pehme ei oleks. 

Aga eks kõike siis toimetuste käigus ja nii kuis aega jagub ning silm leiab, mis kriitilist abi vajab Autol oma varjualune olemas. Plaan on, et talve saabudes jääbki seisma, sest ei raatsi soola sees sõita ja kindlasti on väga keeruline libedusega hakkama saada. Paar korda juba praegu pehmemal pinnasel tühjalt ja koormaga kinni jäänud, diffrilukku ei ole. Teiseks, küttepuudega mugavam tegutseda kevadeisel/suvisel ajal kui talvel. 

Ja päeva lõpuks on auto koduses majapidamises leidnud ka muud otstarvet kui puuvankriks olemise, seega olen siiani väga rahul.
Vasta
#2
Omanikul on hea sidus jutustamise ja kirjutamise oskus. Meelelahutuslikult muhe lugeda.
Your mama might be proud of you, but this ain't your mama's world.
Vasta
#3
Edu, kannatust ja paksu rahakotti.
Sellise noore vanuriga peavad silmad, kõrvad kogu aeg valvel olema.
Kui saladus ei ole, siis kus kandis puuvanker resideerub?
Vasta
#4
(31-10-2017, 22:51 PM)hulgus Kirjutas: Edu, kannatust ja paksu rahakotti.
Sellise noore vanuriga peavad silmad, kõrvad kogu aeg valvel olema.
Kui saladus ei ole, siis kus kandis puuvanker resideerub?

Tänan! Kannatust vaja ilmselt kõikse rohkem. Koormaga 60km/h spidokal ja täiesti piisav, parem tasa ja targu... Tühjalt on rool väga tundlik, eks esisillas kindlasti kokkujooksu mure vms, lisaks lühike sillavahe võib ka mõjutada...
Resideerub Puuvanker laias mõttes Ida-Eestis. Enimkülastatav asula on olnud Külmapealinn ning selle lähem-kaugem ümbrus suunaga Pepsi poole.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne