Wanaeestlane Kirjutas:Tegelikult mina ise soovitan kohe Unic numbrit taotleda. Gaz-51 sellisele tasemele saada ei ole nii keeruline kui teiste autode puhul, sest mõningaid juppe ikka leiab. Ma ise lõpetasin paar suve tagasi ühe 51 restaureerimise. Eesmärk oli talusse majandusauto saamine ja selle tõttu ei ole kõik detailid originaalid. Näiteks käigukast on GAZ-53, originaalne õlifiltrisüsteem on asendatud ühe GAZ 52 filtriga ning bensiinipumba ja karuraatori vahele on ise pandud papist filter, sest vastasel korral tuleb üsna tihedalt karbussi puhastamisega tegeleda. Kuna autol on tänavasõidu number ja ülevaatuselt läbi saamiseks tuli rida muudatusi teha siis on asi originaalist veelgi kaugem. Nimelt tuli lisada tagumine allasõidutõke, kastile helkurid (e tähisega), paremal poole peegel (originaalis on ainult vasakul aga samasuguse saab ka paremale pookida), taha kaks tuld, kusjuures algsed suunakat tuli raami küljest ära võtta ja kasti tagumise põiktala alla panna. Nüüd mõtlen küll, et kui oleks kohe alguses 100 % originaali teinud, siis musta numbriga ülevaatusele minnes poleks sellist jama tulnud. Iseeneset kui seadust järgida, siis poleks seda vaja olnud, sest enne 1975 toodetud masinatele on omad nõuded, aga kuna Märjamaa ülevaatuspunktis tunnistatakse ainult värskeimaid euronõudeid, siis kes nende lammastega määgida viicib. Igatahes loodan, et teistel GAZ-51 või mõne tema modifikatsiooni taastajal selliseid jamasid ei tule.
Säärast taastamist - 52 kast, allasõidutõke, valed õlifiltrid - ei saa minu arvates siiski nimetada auto restaureerimiseks. Tavalisele 51le (noorem kui 50 aastat) kehtivad musta numbri saamisel üsnagi ranged originaalsusreeglid.
51-de taastamisega on tegelikult see häda, et enamik isendeid on Nuiast läbi käinud ning neile on igasuguseid samodelkin-peredelkin asju külge pandud ning palju ära võetud.
Näiteks ühest Nuia aretisest 1960te aastate alguspoole tehase \"mustanumbriisendit\" taastades põrkub järgmiste probleemide otsa:
- tehase \"pirka\" on asendatud Nuia omaga;
- esiklaasil on hinged asendatud püsikinnitusega;
- punaste tagatulede klaasi asemel on pandud plast;
- tulede tekstiilsukad on asendatud polüetüleentorudega;
- spido numbrid, osutid jms on veidi teise kujuga (kui tegu on peale-1984 kapitaaliga);
- laepapi kuju on vale;
- ustetihendite rõhk-kinnitused on valed;
- kastisulused on valed (peavad olema nn \"sarved\");
- kaitseraua tagune plekk on vale, st liiga lühikeste otstega;
- armatuurlaualt ja kojamehemehhanismide luukidelt on kadunud teabetahvlid;
- istme vedrupolster on tihti asendatud porolooniga ja iste ise on tihti ühes tükis (algne on kahes);
- veljed on tihti 52 omad ehk ühe laia vitsaga (51 oma on kitsa lukustusrõngaga);
- summutiklamber on tihti 52 oma ehk latt-terasest tehtud (51 oma on stantsitud);
- ees on hoobamortide asemel teleskoobid (kui tegemist on enne-1964 autoga, mil amorditüüp tehases vahetus);
- varurattakinnitus on tavaline 52 oma \"lapakaga\", õige-51 allakeeratava oma asemel.
Ja neil isendeil, mis Nuiat näinud ei ole, on kohalikud osavad käed nimetet detaile tihti asendanud
Ma kahtlen, kas eeltoodud 15 \"eripäraga\" saaks musta numbrit.
See kõik puudutab 51 viimast seeriat ehk siis ca peale 1960 valmistatud isendeid. Kui taastada miskit vanemat 51 mudelit, siis on neid eripärasid veel palju-palju rohkem ja osa tükke üsna harva liikvel.
Endal mul üks 1958. aasta \"vahevariant\"-51 ootamas ja olen veidi selle mudeli ajalugu uurinud ja kola kokku ajanud, seepärast julgengi seda kõike väita.
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
