(25-07-2018, 00:13 AM)hulgus Kirjutas: Mul on selle kohta siiani üks kummitama jäänud mõte.
Kui maa raskusjõu (ja õhutakistuse) ületamiseks on vaja suurt kanderaketti, tonne kütust ja stardiplatvormi+ sadu inimesi juhtimiskeskuses, siis kuidas krt oli võimalik väikese maandumismooduliga kuu pealt kodu poole startida?
Kuul on raskusjõud 6x väiksem, aga siiski... moodul koos kambaga on vaja õigel hetkel juhitavalt 2,3km/sek kiirendada...???
Hea küsimus.
See on ka Tsiolkovskile, Goddardile, von Braunile, Koroljovile ja vist enam-vähem kõigile kosmonautika-pioneeridele pähe tulnud... nagu ka põhimõtteline lahendus. Ei tohi kogu rauaga Kuule lennata ja punkt.
Apollo puhul nägi praktiline lahendus välja nii.
Maalt alustas kanderakett Saturn V, mis kaalus ligi 3000 tonni. See suutis Maa-lähedasele orbiidile (Low Earth Orbit, LEO) viia 140-tonnise koorma. Kõik need 140 tonni tuli Maa raskusväljas kiirendada umbes 7,8 kilomeetrini sekundis. (Kiiruse muutus ehk ΔV (loetakse delta-vee) on astronautika üks põhimõisteid; mida suurem see on, seda rohkem on vaja kütust põletada).
Kuid ega isegi Maa orbiidile pole mõtet kogu kraami tassida, seetõttu oli Saturn V kolmeastmeline. Kaks esimest astet andsid peaaegu-orbitaalkiiruse, kolmas lõpetas orbiidile viimise. See koos järelejäänud kütusega kuulus 140 tonni hulka.
Pärast orbiidi kontrolli käivitati kolmas aste teistkordselt. See viis kogu ülejäänud Apollo teele Kuu poole, lisades ΔV umbes 2,3 km/s.
"Ülejäänud Apollo" koosnes kolmest moodulist. ("Ei ole vaja kogu kraami...", eks?): meeskonnamoodulist (ca 5,5 tonni), teenindusmoodulist (ca 24 tonni) ja Kuu-moodulist (ca 16 tonni), kokku ca 45 tonni.
Teenindusmoodul sisaldas üht rakettmootorit, millega Apollo pidurdati Kuu orbiidile jõudmiseks ning hiljem taas kiirendati Maa poole suundumiseks. (Need delta-veed mul peas ei ole, pean järele vaatama).
Kuid ei teenindusmoodulit ega meeskonnamoodulit polnud mõtet Kuule ja pärast tagasi tassida. Seetõttu jäid need ümber Kuu tiirlema, laskus ainult Kuu-moodul. See koosnes omakorda kahest osast -- laskumismoodulist ja tõusumoodulist. ("Ei ole vaja kogu kraami..."). Tõusumoodul kaalus 4,7 tonni -- vaat' niipalju oligi vaja Kuult minema saada (milleks oli vaja ΔV ca 2,2 km/s).
Orbiidil kohtus tõusumoodul teenindus- ja meeskonnamooduliga, astronaudid kolisid ümber ja tõusumoodul jäeti Kuu orbiidile maha. (Millega langes ära küsimus, kuidas laskumismooduliga Kuu pealt kodu poole startida). Teenindusmooduli mootor andis Maale tagasipöördumiseks vajaliku kiiruse. Maa lähedale jõudes visati ka see moodul minema ning tagasi tuli ainult meeskonnamoodul. Kusjuures Maale laskumine on odavam kui Kuule laskumine -- lähenemiskiirus kahandati atmosfääris hõõrdumise, mitte raketimootorite abiga.
Ning kogu suur juhtimiskeskus tegutses terve missiooni aja, mitte ei läinud pärast õnnelikku starti lähematesse baaridesse viskit manustama. Mistõtu oli astronautidel kogu aeg teada, missugusel orbiidil nad parasjagu liiguvad ja "mis kell peab starterit andma" jne, sõltumata kosmoselaeva hetkekonfiguratsioonist. Suure osa manöövritest oleks saanud teha ka maapealse juhtimisega, vaid Kuu ümbruses oleks hilistus liiga suur olnud.