12-02-2018, 00:09 AM
Kirjutan ka siis omaltpoolt miskit siia ekipaaž nr. 90 nimel
Sel aastal tehnika pidas üllatavalt hästi vastu. Kui viimasel 2 aastal on lõunasöögile jõudes tõsine hääletus olnud, et kas pakime pillid kokku ja katsume koju ära liibata või üritame jätkata (oleme alati jätkanud, ja ka lõpetanud), siis sel korral võis lõunasöögil isegi kiidelda massina vastupidavusega.
Tegime head sõitu ja punktideski läks nagu oo-koolt. Lisakatsed aga hävitasid meie sõiduki. Kui esimese lisakatsega hakkas sumbuti natukene lärisema, siis keset teist kiiruskatset käis järksu pauk ja mootori hääl oli nagu traktoril. Panin siduri alla ja hääl kadus - selge, sumps alt läinud. Sel hetkel polnud aega mõtelda, vaja kiiresti ära lõpetada ja takka anda. Finishis vaatasime, kohe juhi jalgealt torustik pooleks murdunud ja rippus maas. Siis maadlesime tund aega, et seda sealt kätte saada ja ilma sumbutita edasi sõita. No ei saa kätte. Vana asi, kokku roostetanud, torustik üle tagasilla ja sealt seda välja ei vääna mitte mingi valemiga. Maadlesime selle väänates mitmeks tükiks ja lõpuks need kuradima kangelastest siklimehed päästsid meid. Nimelt üks mees andis meile hunniku pikki jämedaid nipukaid ja saime selle pooliku sumbutijooksu kuidagi põhja alla kokku tõmmata. Kangelased tõesti, keedavad aga kuuma vett ja sõidavad muudkui edasi. Imetlesin nende ühtehoidmist, endale tundus, et -3, mis kraad näitas, oleks nagu -13 ja ei kujuta kuidagi ette, et oleks suutnud ise selle kadalipu kaherattalise otsas üle elada.
Tund ajakaotust, kõik juba ära läinud. Sõitsime siis kõrvulukustavas autos tasapisi selle raja lõpuni, esikojamehed ei pühkinud ka enam midagi ja välja ka ei näinud. Aga ära lõpetasime, koht polegi kõige halvem lõpuks arvestades, et põhimõtteliselt katkestamine. Aga see ristsõna küll, no see ajas küll juuksekarva lõhki
Oled punkis ja vaatad küsimust ja saad arugi aga lihtsalt ei oska sinna midagi panna. No kasvõi need pulmalindid olid sellised meie jaoks, küsimuse püstitus ja vastus ei ole loogilised, kas pead panema ainsuses vms. See tegigi keerukaks asja, et tihti oli nagu mitu võimalust panna. Kirev kukk, tuulelipp. Lõpuks hoopis kolmas, mille peale ei tuleks uneski tuulekuke näol. Kuigi nt. Hillari laadsed küsimused jällegi superhead. Kui saad asjale pihta, on kohe "ahaa" moment.
Kokkuvõtvalt ikkagi väga äge ettevõtmine just sellisena nagu ta on. Ristsõna ideed polnud ka pahad, küsimuste enda esitamise viis vahel oli eksitav lihtsalt meie jaoks. Mina igaljuhul tänan võimaluse eest sellest kõigest osa saada.
Sel aastal tehnika pidas üllatavalt hästi vastu. Kui viimasel 2 aastal on lõunasöögile jõudes tõsine hääletus olnud, et kas pakime pillid kokku ja katsume koju ära liibata või üritame jätkata (oleme alati jätkanud, ja ka lõpetanud), siis sel korral võis lõunasöögil isegi kiidelda massina vastupidavusega.
Tegime head sõitu ja punktideski läks nagu oo-koolt. Lisakatsed aga hävitasid meie sõiduki. Kui esimese lisakatsega hakkas sumbuti natukene lärisema, siis keset teist kiiruskatset käis järksu pauk ja mootori hääl oli nagu traktoril. Panin siduri alla ja hääl kadus - selge, sumps alt läinud. Sel hetkel polnud aega mõtelda, vaja kiiresti ära lõpetada ja takka anda. Finishis vaatasime, kohe juhi jalgealt torustik pooleks murdunud ja rippus maas. Siis maadlesime tund aega, et seda sealt kätte saada ja ilma sumbutita edasi sõita. No ei saa kätte. Vana asi, kokku roostetanud, torustik üle tagasilla ja sealt seda välja ei vääna mitte mingi valemiga. Maadlesime selle väänates mitmeks tükiks ja lõpuks need kuradima kangelastest siklimehed päästsid meid. Nimelt üks mees andis meile hunniku pikki jämedaid nipukaid ja saime selle pooliku sumbutijooksu kuidagi põhja alla kokku tõmmata. Kangelased tõesti, keedavad aga kuuma vett ja sõidavad muudkui edasi. Imetlesin nende ühtehoidmist, endale tundus, et -3, mis kraad näitas, oleks nagu -13 ja ei kujuta kuidagi ette, et oleks suutnud ise selle kadalipu kaherattalise otsas üle elada.
Tund ajakaotust, kõik juba ära läinud. Sõitsime siis kõrvulukustavas autos tasapisi selle raja lõpuni, esikojamehed ei pühkinud ka enam midagi ja välja ka ei näinud. Aga ära lõpetasime, koht polegi kõige halvem lõpuks arvestades, et põhimõtteliselt katkestamine. Aga see ristsõna küll, no see ajas küll juuksekarva lõhki
Oled punkis ja vaatad küsimust ja saad arugi aga lihtsalt ei oska sinna midagi panna. No kasvõi need pulmalindid olid sellised meie jaoks, küsimuse püstitus ja vastus ei ole loogilised, kas pead panema ainsuses vms. See tegigi keerukaks asja, et tihti oli nagu mitu võimalust panna. Kirev kukk, tuulelipp. Lõpuks hoopis kolmas, mille peale ei tuleks uneski tuulekuke näol. Kuigi nt. Hillari laadsed küsimused jällegi superhead. Kui saad asjale pihta, on kohe "ahaa" moment. Kokkuvõtvalt ikkagi väga äge ettevõtmine just sellisena nagu ta on. Ristsõna ideed polnud ka pahad, küsimuste enda esitamise viis vahel oli eksitav lihtsalt meie jaoks. Mina igaljuhul tänan võimaluse eest sellest kõigest osa saada.