[denis23]

Pole siin foorumis tükk aega käinud, kuid tagasi naastes avastan et kõik on vanal heal moel - hordid raffast kiruvad EMEX-kolli ja nutavad kadunud vanatehnika järgi.
Samas kui teed konkreetse pakkumine midagi teha siis jääb see vastuseta.


Siinkohal julge pakkumine minu poolt. Paneme igaüks raha kokku ja ostame päästame midagi tõesti väärtusliku.
enda poolt pakuks seda bussi!

http://www.zone.ee/bussid/Pildigalerii/i...age41.html


Las mõni vanatehnika huviline jätab välisreissi või valuvelgede ostmine ning teeb oma panuse asjale.
Teeme sellest kas või saunabussi või kasutame seda reklaamiks, anyway.
Olen isiklikult selle nimel nõus oma Volga lõplik taastamine aasta võrra edasi lükata.

Teine variant on ost ja korda ZIS 127 mis seisab Pärnus, see on ilmselt veelgi unikaalsem masin.

PIljat, ei taha kuidagi uskuda et sellel foorumil mina olen ainuke inimene kellel hetkel mingi vaba resurss on.

Kas need http://www.zone.ee/bussid/Pildigalerii/i...age47.html

Ikarusid olid Tartust pärit? Mis neist sai? Muide,selline tunne et seal on kaks Luxi seisavad kõrvuti.


Kas on keegi kes oleks käsi?

[denis23]

Kas neid on kaks tükki seal? Kas nende eest ka midagi tahetakse? Teiselt poolt, kui see on Tarbuss, siis seal tehnoabi juhina töötab see tore mees kes punase LUXi taastas.
Paneks tiimi kokku, kolmest romust teeks ühe tip-top masina, asi klaar.
Miks saavad 25 venda panna kokku raha ühe jahitiimi jaoks, miks siis ei saa 25 venna ühe bussi taastama

[denis23]

ZIS 127 seisab Pärnu KEKi territooriumil

[dad]

Njah .... ideeliselt just sellisteks asjadeks ongi klubiline tegevus mõeldud, et kõik panevad oma aega ja raha ning saavad ühiselt kasutada. Eesti ühiskonnas ei tule sellest vist küll midagi välja

Dad.

[Sm. Tasku]

To. Denis

Sellest tulebki nii aru saada, et tänaste põlvkondade eestlastega ei ole võimalik selliseid toiminguid ja kopereerumist läbi viia.
Teatavasti esimene masinaühistu asutati Tartumaal Korenduse külas 1899a. ja näiteks 1938a. oli Eestis moodustatud 777 masinaühistut, igaühes keskmiselt 15,8 liiget. Esikohal olid viljapeksuühistud. Ühiselt soetati ka laastuhöövleid, torufreese, turbapurusteid, traktoreid ja muud tehnikat. Ja huvilised tegutsesid ühiste huvide nimel. Aga sellest on varsti sada aastat ja tänapäeval selliseid eestlasi, kes suudaks midagi ühiselt toimetada, naljalt ei leia. Igaüks susserdab ikka ise ja näiteks kord aastas käib kusagil üritusel oma masinat teistele näitamas. Ja ülejäänud sepad kiibitsevad, vinguvad ja irisevad nagu siinkandis kombeks. Oleme sel teemal Tshaika (mis nüüdseks müüdud) Aleksandriga pikalt arutlenud ja teemõ netu!
Kokkuvõttes - vuntsi oma Volgat rahulikult edasi!

Lugupidamisega
Sm. Tasku
(tavaeestlane)

Gaz-21, Gaz-24, Gaz-51

[Väravamehaanik]

Uunikute klubid on ühisvaraga (Tšaika, kinnisvara, informatsioon) juba oma näpud kõrvetanud ja suhteid sassi ajanud, enam seda ei tehta. Ühistehnika on võrreldav ühise naisega.
Seega ühiseks bussiostuks tuleks sõlmida juriidiliselt korrektne osapooltevaheline leping ja jaotada kopika ning minuti pealt ära kohustused ja vastutused. See oli lihtsalt soovitus, mis ei peaks pärssima vanatehnika huviliste entusiasmi tehnika soetamisel, vaid tuletama meelde varem tehtud vigu.

[dad]

Lisaks sinna viltu läinud projektidele juurde veel Saureri ja Opeli bussid.

[denis23]

Veel kord küsin:

kui purjetamist harrastavad inimesed saavad kamba peale soetada näiteks purjejahti miks vanatehnika huvilised ei saa kamba peale bussi osta?
Juriidilise keha moodustamine maksab ca 10 000 ja ise enesest pole mingi probleem.

[denis23]

To Sm.Tasku

Pigem ei ole see eestlaste vaid kitsa kihi vanatehnika huvilisi probleem, kui ei suudeta isegi lihtsamaid asju läbi viia.

[dad]

No see tartu busside taasmine oli üldse omaette kino olnud ... vanemad mehed mulle rääkisid, et Saureri ja Opeli taastamine olla paralleelselt käinud ja siis tema oli mingeid juppe mõlemale taastanud ja pärast oldi jube solvunud, et TEMA julges mõlemale bussi heaks midagi tea ja kohe ikka nii, et vot sina oleks pidanud tegema ainult ühele bussile jnejnejne ... vana oli lõpuks käega visanud ja ütles, et teda see vastastikune nõmetsemine ära tüütas.

Dad.

[Aspelund]

Ok, ostetakse see buss ära.

Edasi küsimused: kus hoida. Iga mees tahaks enda juures, samas ruumi tegelikult selleks ei ole. Esimene nagin.

Teine. Kes juhib. Sada meest tahab sõita ja ühele seisukohale ei jõuta.

Kolmas. Kes remondib?. Sõitjaid on sada meest, tegijaid üks. Kui midagi katki läheb, on näpuga näitajaid taas sada.

Ja see pole vanatehnika huviliste probleem. Iga suurema projekti puhul käib ettevõttes selline nagistamine ja vastutöötamine. Olgu projekt milline tahes.

Asp

[denis23]

Arvan et hoida kindlasti kuskil maal, ise olen Tallinna kesklinna elukas, sõbral Lasnamäel parkla - ilmselt seal saaks ka, aga ruume pole.
Enda peale võin mingisuguse asjaajamise asja võtta, ka potentsiaalsete sponsorite/reklaamiandjatega läbirääkimine.

[TeeTL]

Pigem ei ole see eestlaste vaid kitsa kihi vanatehnika huvilisi probleem, kui ei suudeta isegi lihtsamaid asju läbi viia.

See on eestlastele tüüpiline probleem ikka küll.
Ameeriklaste majandusliku edukuse aluseks olevat kolm asja:
individualism
töötahe
koostöövalmidus

Eestlastel on kaks esimest vägagi olemas, kolmandast jääb aga kõvasti puudu, sest individualism kaldub olema äärmuslik.

Mõtlesin selle ikarus 66 puhul esialgu ka, et nii vahva asja võiks kamba peale küll \"ära päästa\". Paraku on asja ostmine kõige väiksem probleem, raskused algavd selle järel. Bussi taastamine ei ole lihtne asi

Erinevalt hr. Piiburist arvan, et lisaks kopikate ja tööminutite lugemisele-jagamisele juristi juuresolekul on ka teine võimalus, kuidas selline suur projekt läbi viia:
Leidub usaldusväärne seltskond, kel kõigil on huvi ühise ürituse suhtes ja kes suudavad igas olukorras mõistliku lahenduse leida. Igaühe huvi võib olla mingist omast kaalutlusest lähtuv, aga see peab olema SUUR.
Teatava ressursside külluse tingimustes on konfliktid kergemini lahendatavad. Seltskonnas peab leiduma inimesi, kes eriti raha ei loe ja inimesi, kes aega ei loe, ja inimesi, kellel energiast puudu ei tule.
Selline asi võib juhtuda ühe sõpruskonna baasil; lihtsalt juhuslike tehnikahuviliste puhul ei usu toimivat.

Olen hetkel ise osaline ühes veoauto-ühisprojektis, mis tõsi küll, on veidi äriline ja ei ole uuniku-väärtustega, aga selle põhjal ma vähemalt oskan öelda, mis sellises mitteformaalses ühisprojektis toimib ja mis ei toimi, mis inimesi motiveerib, millised on takistused ja millised on tõmbejõud.

Antud juhul - bussi taastamisel,- saab olla ainult üks tõmbejõud. See oleks väga tugev emotsioon selle bussi ja/või ajaloo säilitamise suhtes. Emotsioon ehk entusiasm, mis ületaks kained kaalutlused.
Et seda entusiasimi leida ja üleval hoida, peaks küll rääkima hoopis teist juttu. Et asi ON pingutusi väärt, vaatamata suurtele ohverdustele, et tegemist on rahas hindamatu unikaalse väärtusega, ja et asi võib olla teataval määral ka äriliselt tagasitootev (rentimine stiiliüritustele), et ühistegevuses on omad võlud - meeldiv töö meeldivas seltskonnas, mis toimib mõnusa ajaviitena, et väga vahva saab olema OMA (mis sest et mitte ainuomanikuna) bussiga ringi kruiisida, jne.

Nüüd sai küll pikk jutt sellest, et minu nime võib nimekirjast maha tõmmata. hm.
Natuke raha ehk leiakski, aga aega napib ja esialgne entusiasm on möödas.

[denis23]

OK, aga andke siis privaatselt selle 66 omaniku koordinaadid, vähemalt saab asja uurida

[Väravamehaanik]

Tallinna piirkonnas oleks sellisele retrobussile tööd küllaga. Minugi käest on uuritud suurema seltskonna sõidutamise võimalusi vanatehnika seljas, paraku on tulnud ära öelda. Tartu bussi kilomeetrite lisahind Tartust Tallinnasse ja tagasi on paraku huvilisi eemale peletanud.
Seega kui meie denis23 algatab äriidee vana suuremõõtmelise bussi (suurema kui KAVZ) restaureerimiseks ja hiljem teenindussektorisse suunamiseks, võib ta saada umbes viie aastaga oma ja sõprade raha tagasi ja asuda kasu teenima. Seda muidugi hea äriõnne ja suure töö korral. Tallinnas on ju turiste küllaga, kes sooviksid retroreise teha.
Sarnased ideed toimivad Inglismaal väga edukalt, Inglismaa on ju üldse huvitavate busside maa. Eestlastest veel niipalju, et kui eestlased leiavad õige vormi koostööd teha siis nad saavad hakkama ka (laulupidu, Baltikett jne.) Intelligentsemate inimeste puhul piisab suulistest kokkulepetest, \"Sauna-Antsude\" korral on ka juristi abi vaja. Kui leidub omavahel sobiv seltsond, kes saab bussi restaureerimisega edukalt hakkama, siis võiksid nad järgmisena ka Tallinna Linnahalli ette võtta ja sinna minugipoolest busside ja muu vanatehnika muuseumi teha.

[denis23]

On veel üks asi. Viljandi ATP üks omanikest on minu sõber, proovin temaga sellel teemal rääkida, aga firma kulul ta ei hakka seda kindlasti 100% tegema.

[13piisab]

buss on ikka kaugelt liigsuur asi, mille taastamisel \"kontvõõraid\" koondama-tundma õppida. Enda sõpradestki ei kaasaks sellisesse ettevõtmisesse ilmselt ühtki (v.a. rahastajana ).

samas bussid-veoautod on mu silmis sellised asjad, millest ühe mehe hammas eriti üle ei käi. Kui just poolesajandilist projekti ei plaanita.

kui aga soovida \"ehitada\" töövõimelist-ühistöö osas hästi motiveeritud kollektiivi, võiks pigem alustada mõnest nutuses seisus GAZ21-st vms. Igalt mehelt alguses \"tagatisraha-stardikapital\" sisse (ikka tunduvalt rohkem, kui arvutuslik materjali-kulu) - ning terad-sõklad saaksid suhtkoht valutult ning kiirelt eraldatud. Sõklad edaspidisest \"sundkollektiviseerimisest\" välja siis. Ühistegevuse puhul on veel miinuseks logistiline pool...

ise imestan, kuidas Järva-Jaani \"tõrjujad\" suudavad oma lippu kõrgel hoida - kuis nende ettevõtmine korraldatud?

t,
unistab ning teeb suuri sõnu

[dad]

Järva-Jaani omad teevad ja ei mölise netis

Dad.

[denis23]

OK, lühidalt püstitan sellise küsimuse:

kas on keegi asjast peale mind huvitatud?

[6631]

OK, lühidalt püstitan sellise küsimuse:

kas on keegi asjast peale mind huvitatud?

Muidugi oleksin huvitatud, olgugi et pole mingi meistrimees ja aega ka õieti pole, rahast rääkimata. Aga enne kui selle kallal keegi nokitsema võiks hakata, tuleb igasugu küsimusi lahendada ja arutada ja otsustada.

Kõigepealt see, et Eestis oli selliseid busse ainult Tallinnas. Seega võiks ka see buss olla Tallinnas. Olen enam kui kindel, et Bussikoondises leidub piisavalt huvi, et talle seal ruumi leida ja ehk veidi ka abistada kõigega, mis vaja võib minna.

Riia bussipark tõi mullu endale Valmierast pärit Ikarus-556 ja hakkab seda taastama. Miks siis TAK ei võiks huvi tunda Ikarus-66 vastu, mis siis et see pole kunagine enda oma?

Aga lubage enne kõike küsida, kust ja kuidas see valge buss meile üldse sattus? Ilmselt on ta tulnud Ida-Saksamaalt - aga kes teab täpsemalt?? Ja kus ta nüüd on ja milleks jne. (Kelle pildid need seal Ikaruse lehel on?) Kui need asjad selged on, võiks minna TAK-i asjast rääkima. Näiteks tehnikadirektor Hugo Linholmi juurde.

Kas võiks seda bussi vaatama minna? Kas on veel huvilisi? Ehk sõidaks koos?