04-08-2019, 07:48 AM
Kui vähegi ümberringi vaatama hakkad ja natuke sinna juurde mõtled, siis kiilub vahel korralikult kinni.
Võtkem või koer. Inimese kaaslane läbi aastatuhandete. Väidetavalt pärit hundist. Aga mis kuradi moodi? Vaata hunti ja võrdle seda puudliga. Null sarnasust. Ja siis veel funktsionaalne pool. Sügad koeral kõrvatagust, tema liputab saba. Annad vorsti, varsti küsib õue. Jooksuringiks on ta alati valmis, kasvõi kell kolm öösel. Aasta läbi samade jalanõudega???
Kui emane toob kutsikad, moodustab see pesakonna. No kas pole armas. Väikesed karvikud ukerdavad ringi, endal pole silmigi veel peas. Poole aasta pärast aga juba lõriseb ja vajadusel kingib möödaroomavale joodikule moodsa lõikega püksid. Või musitavad seal niisama, koer kuulab ju kõik ja saab kõigest aru.
Kui tegu on tõukoeraga, saad sa kuldse börsi kaudu kutsikad kalli raha eest maha ärida. Mis sest, et pärast on uuel omanikul bolonka asemel korteris miski neljajalgne peletis, kes hommikusöögiks patju ja lõunasöögiks diivaneid tarvitab. Vii või varjupaika, kui ainult julgeks talle lähemale astuda.
Kunagi oli lehes pommuudis mingist ameerika vanamutist, kes kõik kallilt mehelt päritud miljonid oma neljajalgsele pärandas. Seda pontut ei koheldud halvemini, kui naftasheiki. Hommikust õhtani miski pediküür ja massaash. Isiklik jõusaal koos treeneriga ja koertebordelli külastused. Korterid pilvelõhkujate katustel, kus Kuu paaril korral aastas ikka väga lähedale paistis, peaaegu saaks kinni napsata, kui käpaga vähe viibata. Aga ei viitsinud, ära tüütas kõik see trall. Ilmselt pärandas ka tema oma vara ühel päeval mõnele passijale vanamutile, kes teda väga hullusti jalaga ei toginud või poetas põrandale salaja kodust kaasa toodud päris konte ja rupskeid. Vahelduseks igapäevastele parimaist restodest pärit hõrgutistele. Ja nii ta läheb. Vanamutt pärandab papi koerale ja koer järgmisele vanamutile. Ja see jällegi mõnele vanamehele, kes siis omakorda kassile. On siin siis mingit loogikat? Samal ajal kuskil kaugel Eestis nälgib sada tuhat last. Rääkimata Ruandast.
Võtkem või koer. Inimese kaaslane läbi aastatuhandete. Väidetavalt pärit hundist. Aga mis kuradi moodi? Vaata hunti ja võrdle seda puudliga. Null sarnasust. Ja siis veel funktsionaalne pool. Sügad koeral kõrvatagust, tema liputab saba. Annad vorsti, varsti küsib õue. Jooksuringiks on ta alati valmis, kasvõi kell kolm öösel. Aasta läbi samade jalanõudega???
Kui emane toob kutsikad, moodustab see pesakonna. No kas pole armas. Väikesed karvikud ukerdavad ringi, endal pole silmigi veel peas. Poole aasta pärast aga juba lõriseb ja vajadusel kingib möödaroomavale joodikule moodsa lõikega püksid. Või musitavad seal niisama, koer kuulab ju kõik ja saab kõigest aru.
Kui tegu on tõukoeraga, saad sa kuldse börsi kaudu kutsikad kalli raha eest maha ärida. Mis sest, et pärast on uuel omanikul bolonka asemel korteris miski neljajalgne peletis, kes hommikusöögiks patju ja lõunasöögiks diivaneid tarvitab. Vii või varjupaika, kui ainult julgeks talle lähemale astuda.
Kunagi oli lehes pommuudis mingist ameerika vanamutist, kes kõik kallilt mehelt päritud miljonid oma neljajalgsele pärandas. Seda pontut ei koheldud halvemini, kui naftasheiki. Hommikust õhtani miski pediküür ja massaash. Isiklik jõusaal koos treeneriga ja koertebordelli külastused. Korterid pilvelõhkujate katustel, kus Kuu paaril korral aastas ikka väga lähedale paistis, peaaegu saaks kinni napsata, kui käpaga vähe viibata. Aga ei viitsinud, ära tüütas kõik see trall. Ilmselt pärandas ka tema oma vara ühel päeval mõnele passijale vanamutile, kes teda väga hullusti jalaga ei toginud või poetas põrandale salaja kodust kaasa toodud päris konte ja rupskeid. Vahelduseks igapäevastele parimaist restodest pärit hõrgutistele. Ja nii ta läheb. Vanamutt pärandab papi koerale ja koer järgmisele vanamutile. Ja see jällegi mõnele vanamehele, kes siis omakorda kassile. On siin siis mingit loogikat? Samal ajal kuskil kaugel Eestis nälgib sada tuhat last. Rääkimata Ruandast.