[E303]

Kindlasti oli NL kaubanduses oma skeem, kuidas kaupa jaotati. Mis tehnikat puudutab,siis selle osas tuli igal kolhoosil ja sohvoosil esitada taotlused uue tehnika saamiseks. See läks kõik ENSV siseministeeriumi?(võin asutuse osas veidi eksida),kust edasi liikus taotluste hulk,koondatud kujul, Moskvasse. Vastavalt siis keskkommitee jaotus kavadele eraldati ühte teist. Tavaliselt vähem,kui vaja oli. Kuid kuidas päris täpselt see süsteem käis ei tea ka mina, tean vaid seda mida mõni varustaja on moka otsast poetanud. Kindlasti pidi taodeldava kombaini,põllutehnika,auto osas olema ka asutuse oma finantseering. Päris tasuta lõunaid ei olnud ka NL ajal. Ise asi on igasugu kapitaal remondid ja muude asutuste vahelised kauba vahetuses nagu: teras talad, UAZ raamide vastu jne.

-------------------------------------------------------------------------------- Kuna mind hakkas see teema huvitama siis sai spetsiaalselt uuritud teadjate inimeste käest kuidas toimus vene ajal kolhoosides põllumajandustehnika tellimine.See oli ikka tohutult bürokraatlik süsteem võrreldes praeguse ajaga kui lihtsalt raha letti lüües saad traktori või muu põllumasina kätte.Süsteem oli selline - iga aasta alguses pidid majandid esitama tellimused järgmiseks kalendri aastaks kohalikule maakonna põllumajandusvalitsusele.See vaatas siis tellimused läbi ning kas uued tellimused vastavad majandi normatiivsele masinate vajadusele .Seepärast alati telliti masinaid rohkem sest polnud teada palju neid seal nimekirjast maha tõmmatakse.Alles pärast tellimuste läbivaatust saadeti tellimus agrovarustusbaasi kus koguti kokku kõikide maakondade tellimused.Need saadeti omakorda moskvasse põllumajandusministeeriumi kus koguti kokku kõikide liiduvabariikide põllumajandusmasinate tellimused.Sealt edastati need rasketööstusministeeriumi mille alusel koostati tehaste tootmisplaanid kus põllumajandusmasinaid toodeti.Kogu see protsess kestis praktiliselt aasta aega sest jaanuaris tellitud masinad hakkas kätte saama alles aasta pärast.No ja siis polnud ka kindel et tellitud masina ikka kätte saab. Asi oli selles põllumajandusministeerium moskvas määras igale vabariigile oma kindla fondi kus masinate arv oli tihti oli vähem kui tegelikult masinaid oli tellitud aga võis ka rohkem olla. Kui fond oli teada siis jagati saada olevad autod, traktorid ja muu kraam maakondade vahel ära.No siis kohalikud põllumajandusvalitsuse saksad vaatasid kui palju millisele majandile anda nende tellitut kuid limiteeritud põllumajandustehnikat.Vaadati haritava maa üldpinda ja traktorite ja muu tehnika arvu majandis.See tekitas ka hea korruptsiooni võimaluse ning eks majandid kostitasid põllumajandusvalitsuse härrasid et endale masinate limiiti saada eriti ihaldatud olid ida-saksa fortschritti tehase toodetud kraam. Osa põllutööriistu sai ka limiidivabalt otse kaubabaasist tellida. Siis lõpuks pärast jaotuskava kinnitamist kohalikus põllumajandusvalituses saadeti kaubabaasist majandisse saada olevate masinate nimekiri koos tarnegraafikuga .Alles siis maksti raha ning majandid said tellitud masinad jupi kaupa kätte nii kuis neid vabariiki sisse toodi. Tallinna ligidal Sauel asus agrovarustuse peabaas sealt siis viidi kraami maakondade kaubabaasidesse ja seal pandi masinad lõplikult kokku ning kontrolliti kvaliteeti ennem majanditesse saatmist . Muidugi oli olemas ka nn avariifond kui näiteks kombain põles lõikuse ajal maha siis võis saada sealt fondist nädala aja jooksul uue traktori või kombaini.Kokkuvõtteks tuligi majanditel alati kõiki masinaid ja põllutööriistu igaks juhuks rohkem tellida sest kunagi ei teadnud kui palju ja mida õnnestub saada.