[Vana7]

Puistajate kaldenurk muutub. Terakadu väiksem.

Eks neid ratse ja ümberehitusi tehti mitmeid,kuid oma enam kui 10. aastase Nivaga töökogemuse põhjal võtan julgelt väita, et see kombain tegi puhta ja minimaalse teradekaoga töö ka täpselt tehaseseadistuses, kuid selleks tuli hommikul varem ärgata ja paar tundi eelseisvaks tööpäevaks ettevalmistusi teha.
Kõigepealt peksuaparaat.Kui just mõnd korralikku kivi trumlisse ei saanud,siis piisas peksukorvi täpisreguleerimisest ainult korra enne lõikuse algust.Töö käigus toimus reguleerimine kabiinis oleva hoova abil.Küll aga tuli tihtipeale kruvikeerajaga urgitseda peksukorvi resti,sest umbrohuse vilja puhul kippus see vahel täiesti siledaks muutuma.Ideaalolukorras peaks 70 - 80 % teradest läbi peksukorvi sarjale minema ja kui seda ei toimu,siis ei suuda puistajad, ükskõik kui suure nurga alla need ratsida, mingi valemiga teri põhu seast välja raputada.Peksukorvi sai ideaalselt puhtaks ka siis, kui kuiva ilmaga rukist või nisu lõigata.
Puisturite põhihäda oli selles,et nende põhja külge kleepus (eriti siis, kui tegemist oli ristiku või mesika allakülviga) aganate ja muu sodi segu.(Olen näinud,kuidas ühe shefkombaineri puisturid olid täielikult ummistunud ja tema pidi punkri saamiseks kolm korda rohkem maad maha sõitma).Selle häda vastu aitas kiilrihmade puistajatesse panek, mis siis seal vastu põhjasid kolisedes põhjad puhtad hoidsid.
Mitu korda päevas tuli puhastada ka sarja ja saluzhiisõelasid.Selleks oli kombainil juba tehase poolt kaasas rombikujulise otsaga roop.Ise sai tehtud veel täiendavalt pikk roop,et ikka sarja astmed korralikult puhtaks urgitseda.Muide ülemine sõel kippus ummistuma ka täiesti kuiva ilmaga, kui tegemist oli pikaohakalise viljaga.
Kui kõiki neid asju korralikult tegid (aga nii mõnigi kord ei jätkunud selleks aega, sest hommikul oli vaja tankida, määrida, vahel ka keevitada ja midagi vahetada), ei olnud terakaod mingil juhul suuremad, kui kaasaegsetel kombainidel.