[Vana7]

Proovin mälusoppidest välja urgitseda loo kombainist, millist ilmselt ei leidu enam Eestimaal ega vist ka tervel maakeral.Eelnevalt otsisin pilte sellest imemasinast, kuid leidsin vaid ühe ähmase ajaleheartikli.
Lugu ise siis selline.1968.a.suvel olin põllumasinate praktikal.Sai töötadud erinevatel traktoritel, veetud GAZ-93 kalluriga kruusa ja sügisel ootas ees kombaineri amet.Ühel järjekordsel vihmasel päeval patsutas peamehaanik Jaan, kes üksiti oli praktikajuhendaja, õlale ja sõnas"No nii, tudengpoiss - näita mis sa õppinud oled.Vaata, seal aianurgas on roomikutega kombain ja kuna sügis tõotab tulla märg ja vihmane, aja sellellele elu sisse."
Olin seda tanki moodi elukat ennemgi uurinud, kuid nüüd seisis ees tema ihu ja hinge täpsem tundmaõppimine.Tegu oli SKG-4-ga, mida tehti vesistel pindadel riisi koristamiseks, kuid mõned nendest toodi ka Eestisse.Masin oli oma esimesel eluaastal vist isegi pisut töötanud, kuna aga keegi sellega mässata ei tahtnud, siis jumal teab mitu aastat aianurgas looduse meelevallas seisnud.Erinevused tavalise SK-4-ga olid järgmised:
rataste asemel pikad siledate kilpidega roomikud, umbes sellised,nagu "piiluks" kutsutud ekskavaatoril
rooli asemel juhtkangid nagu "natil"
peksutrumleid kaks, kusjuures esimene nendest tihvttrummel
lõikusmasin tundus tolle aja kohta üüratult lai - vast oma 5 meetrit
Eks väiksemaid erinevusi oli veelgi, aga kes neid enam mäletab.
Aja jooksul oli teda tublisti rüüstatud, kuid kuna SK-4 jupid enamuses sobisid, saabus paari nädala töö tulemusena see päev, mil mootor turtsudes ja halli tossu välja sülitades käivitus ja toimus esimene proovisõit.Roomikute hirmsa krigina saatel liikus küll edasi ja tagasi, kuid ei pööranud kummalegi poole.Kirjandust, millest asja uurida loomulikult polnud säilinud ja seepärast sai ette võetud käik EPA põllumasinate kateedrisse.Suvine aeg - kõik dotsendid ja õppejõud puhkusel, kuid lahke sekretärineinu lubas mõninga moosimise peale mind plakateid uurima.Ja ennäe imet - värviline plakat SKG- 4 kohta täitsa olemas.Sai siis sellest spikreid tehtud ja koju tagasi pööramismehanismi reguleerima.Tegelikult oli asi lihtsam, sest hoovad ja muud vidinad olid kinni roostetanud, need tuli puhastada, õlitada, pisut reguleerida ning asi hakkas toimima.
Niiviisi saabus esimene lõikuspäev.Kuna põld oli töökojast vast 10 km kaugemal, olid selleks ajaks kui mina sinna kolistasin teised kombainid juba mitu ringi teinud.Nii, kui nina rukkisse pistsin, olid trumlid kohe nätaki kinni.Oma paar tundi kulus nende lahtikangutamisele ja kui hästi ettevaatlikult uuesti proovisin kordus sama asi kohe uuesti.Üks vanem kolleg tuli appi ja andis hüva nõu, et tagumine trummel tuleb eesmisest tunduvalt kiiremini pöörlema panna.See aga osutus võimatuks, sest trumlite rihmaseibid olid võllidele kapitaalselt kinni roostetanud ja põllul polnud mingi valemiga neid võimalik liikuma saada.Seega kolla-kolla 10 km töökoja juurde tagasi ja terve järgmine päev kulus nende seibide kuumutamisele, leotamisele.Kui kolmandal päeval uuesti teiste juurde põllule jõudsin, oli rukis lõigatud ja odrapõllul läks töö nagu lepase reega.
Aga tegelikult oli see minu esimene kombaineriamet üks suur häda ja viletsus.Põllud olid tol ajal sügavaid künnikraave täis ning see hirmlai lõikusmasin sõitis madalast viljast vahel lihtsalt üle, vahel aga kündis mulda heedrile.Lisaks olid kivid enamuses koristamata ja kes neid nii laia lõikusmasina puhul jälgida jõudis, mistõttu purunesid kaksikteo sõrmed ja esimese trumli tihvtid.Põllu otstel pööramine vajas edasi - tagasi manööverdamist ning seetõttu tegid rataskombainid iga paari ringi järel mulle ringiga sisse.Igasuguseid rikkeid ja purunemisi oli massiliselt ning kogu sügise kestel sai vast ainult 20 - 30 ha tehtud.
Minuteada oli see aasta ainus,mil see kombain viljas käis.Mõned aastad seisis ta veel nukralt aianurgas, kuni rüüstati kapitaalselt ja lõigati vanarauaks.