30-07-2014, 16:00 PM
Olen tükk aega vait olnud aga nähes Ksf. E303 poolt eelmises postituses üles riputatud pilte haaras käsi ise enesest relva järele. Selle vasakpoolse kommejandiga sai 6 aastat suvesid huvitavamaks muudetud. Masina mark on SK-5/PUN-5. PUN-5 on selle purustaja mark, mis tagaosas ilutseb. Neid kombaine ei tulnud eestisse SKP variandina, kuna idee kohaselt nad pidid kõik minema uudismaale aga üksikuid isendeid eksis ka siiakanti ära.
See SK variant lõuna eestis just eriti ei toitnud ja 3. aastal pistsin taha SKP tagasilla. Ikkagi oma 15cm kõrgem ja enam ei pidanud tuulispasse vahetama. Muidu tuli neid 3tükki ringi tõsta. Mäda põllu peal käis kõht liiga kähku vastu maad.
3. aastal sai see purustaja maha võetud kuna mootor oli masinal sama mis põhukogujaga apastraadil aga purustaja võttis hulga rammu mootoril vähemaks. Eriti viletsalt tundsin ennast rukkis, kus pidi ikka väga tasa ja targu laskma, et trumlit mitte kinni jooksutada. Esmalt lendas minema see toru ja põhk suundus nugade vahelt otse põllule ning mõne päeva pärast kolis torule järele ka ülejäänud kupatus. Siis sai ennast päris kenasti juba rooli taga tunda.
Veel oli häda selles, et ma rikkusin kogu põhukoristussüsteemi ära oma peenestatud põhuga. Majandil oli vaja osa põhku pallitada, mis läks vist söödaks. Minu poolt toodetud pudi aga ei sobinud selleks ja sellest tulenevalt pidin eraldi põllul toimetama. Selle tagajärjel said aga tugevalt kahjustatud sots võistluse põhitõed, kus kõik pidid olema võrdsed, kuid mina polnud just kõige võrdsem ja samuti sai minu eneseväärikus riivatud. Kui toimus aga põhu kogumine põhukogujate abil, siis tekkis probleem, et minu poolt toodetud pudi pidid lohistajamehed kokku lükkama, mis aga oli suht tülikas, kuna osa pudi jäi siiski põllule ja sellest tõusis sügisel uus tüli, kui künnimehed olid hädas oma ummistunud atradega.
Muidu tore masin aga tüli oli temast omajagu. Kõige suurem probleem ehk oligi selles, et ta lõi sassi tavapärase rutiinse elukorralduse kolhoosi põllumajandussektoris. Mõne aasta pärast harjuti selle masinaga ära ja kõik toimis kenasti aga siis tuli uus häda, NSVL sai otsa.
See SK variant lõuna eestis just eriti ei toitnud ja 3. aastal pistsin taha SKP tagasilla. Ikkagi oma 15cm kõrgem ja enam ei pidanud tuulispasse vahetama. Muidu tuli neid 3tükki ringi tõsta. Mäda põllu peal käis kõht liiga kähku vastu maad.
3. aastal sai see purustaja maha võetud kuna mootor oli masinal sama mis põhukogujaga apastraadil aga purustaja võttis hulga rammu mootoril vähemaks. Eriti viletsalt tundsin ennast rukkis, kus pidi ikka väga tasa ja targu laskma, et trumlit mitte kinni jooksutada. Esmalt lendas minema see toru ja põhk suundus nugade vahelt otse põllule ning mõne päeva pärast kolis torule järele ka ülejäänud kupatus. Siis sai ennast päris kenasti juba rooli taga tunda.
Veel oli häda selles, et ma rikkusin kogu põhukoristussüsteemi ära oma peenestatud põhuga. Majandil oli vaja osa põhku pallitada, mis läks vist söödaks. Minu poolt toodetud pudi aga ei sobinud selleks ja sellest tulenevalt pidin eraldi põllul toimetama. Selle tagajärjel said aga tugevalt kahjustatud sots võistluse põhitõed, kus kõik pidid olema võrdsed, kuid mina polnud just kõige võrdsem ja samuti sai minu eneseväärikus riivatud. Kui toimus aga põhu kogumine põhukogujate abil, siis tekkis probleem, et minu poolt toodetud pudi pidid lohistajamehed kokku lükkama, mis aga oli suht tülikas, kuna osa pudi jäi siiski põllule ja sellest tõusis sügisel uus tüli, kui künnimehed olid hädas oma ummistunud atradega.
Muidu tore masin aga tüli oli temast omajagu. Kõige suurem probleem ehk oligi selles, et ta lõi sassi tavapärase rutiinse elukorralduse kolhoosi põllumajandussektoris. Mõne aasta pärast harjuti selle masinaga ära ja kõik toimis kenasti aga siis tuli uus häda, NSVL sai otsa.
Aquila captas non muscas.