30-03-2011, 09:49 AM
Üks jossilugu elust enesest.
Möödunud sajandi seitsmekümnendate keskpaiku õnnestus EPT-st sovhoosile kaubelda mahakantud kandilise kabiiniga ja trosstõstesüsteemiga jossbuldooser.Eelkõige oli seda vaja talvel teede lahtilükkamiseks,sest ka tol ajal olid lumerohked talved.Tihtipeale tuiskas teed nii umbe,et DT-d müristasid mitu päeva,et mõne kaugemalasuva karjalauda juurde piimaauto jälle sõita sai.
Kuna kohalike seast ühtegi jossimeest ei leidunud,sai kaubeldud EPT-st tööle mees,kes sama traktoriga oli seal varem töötanud,kuid mingil põhjusel uut jossi talle ei antud.
Suvi läbi otsisime juppe ja sügiseks oli masin nagu uus - kapremonditud mootor,uued roomikud ja värskelt värvitud välimus.Kohe tekkis mõte,et mäekünka servale saab selle riistapuuga korraliku suure silotranshee lükata-kaevata.Töö laabus ja mõne päevaga oli kaevik peaaegu et valmis.Väljalükatud mullaga sai kenasti täita künka all oleva soosiilu.
Siis aga juhtus midagi ootamatut - järsku avanes kaeviku põhjas allikas.Õige muidugi oleks olnud töö pooleli jätta,kuid kuna hulga oli juba tehtud,tahtsime veel proovida,et mis edasi saab.Sai aga see,et ühel hetkel oli joss püdelas savis roomikute ülaservani sees ja omal jõul ei liikunud enam millimeetritgi.Tõime appi kogu ümbruskonna DT-d,kuid tulemuseks oli see,et ribadeks sai kistud mitusada meetrit trosse ja joss vajus aina sügavamale.Talv aga oli tulemas ja vett mootorist välja lasta oli võimatu,sest kraanid olid sügaval pori sees.
Ma ei kirjuta kui keeruline see oli,kuid nädalavahetuseks organiseerisime lisaks DT-dele kohale kaks Kirovetsi,neli metsaveotraktorit ja sõjaväeosast kaks tanki käsivarrejämedust trossi.Kui siis kogu see masinaväk möirgama ja musta suitsu korstnast välja ajama hakkas oli algul tunne,et kogu transhee põhi tuleb koos jossiga kaasa - nii kõvasti hoidis saviplöga seda kinni.Ja kätte me ta saime.Muide kõige tegijamad olid metslased - toetasid plaadi varemtehtud perve vastu ja kerisid vintsidega nii,et ninad olid taeva poole püsti.
Enne külmade tulekut jõudsime jossi veel puhtaks pesta ja talvel ei olnud meil teede lahtihoidmisega enam mingit muret.Sai naabreid ka veel abistatud.
Möödunud sajandi seitsmekümnendate keskpaiku õnnestus EPT-st sovhoosile kaubelda mahakantud kandilise kabiiniga ja trosstõstesüsteemiga jossbuldooser.Eelkõige oli seda vaja talvel teede lahtilükkamiseks,sest ka tol ajal olid lumerohked talved.Tihtipeale tuiskas teed nii umbe,et DT-d müristasid mitu päeva,et mõne kaugemalasuva karjalauda juurde piimaauto jälle sõita sai.
Kuna kohalike seast ühtegi jossimeest ei leidunud,sai kaubeldud EPT-st tööle mees,kes sama traktoriga oli seal varem töötanud,kuid mingil põhjusel uut jossi talle ei antud.
Suvi läbi otsisime juppe ja sügiseks oli masin nagu uus - kapremonditud mootor,uued roomikud ja värskelt värvitud välimus.Kohe tekkis mõte,et mäekünka servale saab selle riistapuuga korraliku suure silotranshee lükata-kaevata.Töö laabus ja mõne päevaga oli kaevik peaaegu et valmis.Väljalükatud mullaga sai kenasti täita künka all oleva soosiilu.
Siis aga juhtus midagi ootamatut - järsku avanes kaeviku põhjas allikas.Õige muidugi oleks olnud töö pooleli jätta,kuid kuna hulga oli juba tehtud,tahtsime veel proovida,et mis edasi saab.Sai aga see,et ühel hetkel oli joss püdelas savis roomikute ülaservani sees ja omal jõul ei liikunud enam millimeetritgi.Tõime appi kogu ümbruskonna DT-d,kuid tulemuseks oli see,et ribadeks sai kistud mitusada meetrit trosse ja joss vajus aina sügavamale.Talv aga oli tulemas ja vett mootorist välja lasta oli võimatu,sest kraanid olid sügaval pori sees.
Ma ei kirjuta kui keeruline see oli,kuid nädalavahetuseks organiseerisime lisaks DT-dele kohale kaks Kirovetsi,neli metsaveotraktorit ja sõjaväeosast kaks tanki käsivarrejämedust trossi.Kui siis kogu see masinaväk möirgama ja musta suitsu korstnast välja ajama hakkas oli algul tunne,et kogu transhee põhi tuleb koos jossiga kaasa - nii kõvasti hoidis saviplöga seda kinni.Ja kätte me ta saime.Muide kõige tegijamad olid metslased - toetasid plaadi varemtehtud perve vastu ja kerisid vintsidega nii,et ninad olid taeva poole püsti.
Enne külmade tulekut jõudsime jossi veel puhtaks pesta ja talvel ei olnud meil teede lahtihoidmisega enam mingit muret.Sai naabreid ka veel abistatud.