[Vana7]

Selle loo peategelane on minu noorem vend,kes saabus koju tagasi nõukogude armee osside Saksamaal paiknevast tankipolgust siis,kui tehti ettevalmistusi Moskva ja Tallinna olümpiamängudeks.Oli omast arust kõva tegija roomikmasinate alal ja uhkeldas seersandipagunitega.
Parasjagu ehitati Tallinn-Riia suurt sidekaablit,mida rahvasuus kutsuti olümpiakaabliks,kuid kuna seda ehitas mingi sõjaväe stroipat,siis oli eelkõige ikkagi tegemist militaarkaabliga.
Kaabel oli nii umbes Gert Kanteri käsivarre jämedune ja hirmsuure kaabliadraga paigaldati see pea kahe meetri sügavusele maa sisse.Kaabliadra ette oli rakendatud 3 jossi T-100.Lisaks kuulus kolonni veel võsajuurijaga joss ja buldooseriga T-100,milledega puhastati ja tasandati tulevase kaabli trass.Traktorid olid üsna väsinud välimusega ja käivitusmootor töötas vist ainult buldooseriga isendil,millega hommikuti siis teised käima lükati.Päeva jooksul liikusid nad edasi mõnikord päris mitu kilomeetrit,kuni jäid toppama jõe kaldal.Jõgi ise oli paarkümmend meetrit lai ja 1,5-2 m sügav,kuid päris järskude kallastega.Ei tea,kas oodati mingeid instruktsioone kõrgemalt poolt või oli asi varustushäiretes,kuid seal need jossid juba mitu päeva seisid,uksed lahti ja buldooseril käivitus vänt ka kenasti peal.Käisime neid uudistamas ja otse loomulikult sai ka käivitusvänta proovitud.Üllataval kombel kargas mõne tõmbe järel käivitusmootor podinal käima ning loogiliselt järgnes proovisõit tankistist venna juhtimisel.Järgmise etappina tekkis idee jõe forsseerimiseks.Vend arvas,et Saksamaal sai tankidega Elbe jõge forsseeridud,asi siis jossiga see nire võtta pole.Igaks juhuhuks lükkasime ka võsajuurijaga isendi käima ja "tankirünnak" võis alata.Kõigepealt silus vend buldooseriga pisut jõeperve ja sõitis kartmatult vette,mis ulatus ühes kohas lausa poole kabiinini.Vastaskaldal ajas joss end algul pea vertikaalsesse asendisse,kuid maandus siiski õnnelikult kuival maal.Nüüd oli minu kord juurijaga tulla.Ausalt öeldes ega ma seda rõõmuga teha ei tahtnud,kuid nooremale vennale alla jääda oli kah narrivõitu.Ja nii ma siis vette sukeldusin.Kui vesi kabiini jõudis,ronisin püsti istmele,kuid jalad said vaatamata sellele märjaks.Ees seisis veel pervest ülesronimine.Kui see elukas ennast peaaegu püsti ajas tuli hirm peale ja võtsin pöördeid vähemaks,kuid vist liiga palju,sest selles asendis ta välja suri ja nii sinna nina taeva poole seisma jäi.
Võib ainult oletada,kuidas vene sõdalased,kui nad sündmuspaigale jõudsid,seda naisterahvast,kes neid ilmale toonud,meenutasid.