[muuseumipapa]

Aga huvitav oleks lugeda edaspidi ka teisi kaasfoorumlaste lugusid sarnastel teemadel.

Pajatan nüüd, mis sai postituses #482 kirjeldatud jossist edasi.
Järgmisel päeval alustasime teekonna lõpetamisega päris tõsiseselt. Läbida oli jäänud vaid sadakond meetrit. Kuidagi üle noatera, küll läbi käivitusmootori siduri tugeva libisemise, õnnestus meil "suur" käima saada ja joss varjupaika sõidutada, kuhu ta aastateks ka seisma jäi.
Mingil hetkel aga tekkis vajadus teda 20 m edasi liigutada. Nüüd aga ei sõlminud käivitusmootori sidur üleüldse töölepingut. Kunagi töötasime kolhoosis koos väga tubli mehe Kaljuga, kes varemalt EPT-s aastaid josside peal leiba teeninud. Nüüdseks aga oli ränkraske ja ravimatu haigus tema murdnud. Siiski lubas Kalju tulla päeval, mil olemine veidigi parem, meid natuke juhendama. Ja ühel päeval ta tuligi, pikkamööda ja kepi najal. Õpetas ja juhendas, kuidas sidurit peale keerata. Kruttisin siit ja sealt - ei midagi. Ja ühel hetkel oli Kalju kepp aiaposti vastu toetatud ning tema ise roomiku peal endale ruumi tegemist nõudmas. Ei läinud kuigi kaua aega, kui sidur parajaks keeratud ning Kalju äraseletamata näoga jossi käivitamas. Ka vajalikud paarkümmend sõidumeetrit sai Kalju endale. Tänasime, saatsime väravani ja jätsime hüvasti. Kui naasime jossi juurde, märkasime, et aiaposti najal seisis Kalju kepp ... Mees, kes oli oma elu pühendanud tehnikale, teinud uudismaade rajamistel palju tööd jossidega, ühildus oma elusügisel nii sügavalt vana sõbra, jossiga, niivõrd, et ei märganud oma raskendatud käimist abistava kepi puudumistki. Kahe nädala pärast saatsime Kalju Toonela teele, rändama igaviku radadele. Käisime teda ära saatmas puhkpillikvartetiga ja järelhüüdes meenutasin sama lugu. Aastad on möödunud ja tekkinud vajadus joss jälle uue koha peale sõidutada, aga kirjeldatud mälestused sunnivad seda tegevust ikka edasi lükkama ...