[donn]

Tegi minu vaarisa T-100-ga eluaeg tööd. Praeguse Eesti alguses sai tagasi esiisa maa ja võttis lindigi kaasa. Lükkas ikka metsaveoteid lahti ja tiike sisse - nii umbes paar korda 18 aasta jooksul. Ja tegi tavaliselt kesktalvel metsa ääres sellele ka avariiremonti.

Siis tuli aeg, kus me koos (ei saa öelda, et just püsti rõõmsalt, aga mitte ka pisarsilmil) Jossi gaasipitsiga tükeldamist kõrvalt vaatasime, seda vasest radikat laiali harutasime ja siis ka Valka vanaraua kokkuostu sõitsime, et vanarauahaide tegemisel silm peal hoida. On veel kolm või neli suurt Jossi hüdrosilindritki alles sellest ajast.

Sentimentaalsest vaatenurgast oli kahju küll, aga Joss oli enne vanarauaks saamist ka siin foorumis müügis (aastal 2009, kui selleks siia kasutaja registreerisin) ja potentsiaalsete ostjate hinnapakkumised ei ületanud ükski vanaraua hinda, need polnud isegi lähedal mitte. Ei tunne ei tema ega ka keegi teine sellest hetkel puudust. Samas on meie elukoht suurest maanteest mõnesaja meetri kaugusel, suur tee on alati lahti ja sissesõidutee kannatab neliveolise ratastraktoriga lahti nügida.

Aeg läheb edasi, midagi pole teha. Muuseumid on ju olemas. Iga mehe kodu ei peaks seda olema. Tarbetuna seisev ressurss on raisatud ressurss.