[v6sa]

Sa lugesid, aga ei mõistnud kirjutatut.

Raske töö on selline, kus mootor toodab vähemalt 75% võimsusest. Üks elus ja terve russ hakkab säärase koormuse juures eritama nähtavat tomu. Kui ei hakka, on kütust liiga vähe selle õhukoguse juures. Rõhutan veel,  et see pädeb vaid kaheklapikaane ja tõukurvarrastega süsteemiga malmpaja korral. Uuemad ja paremini voolavad mootorid nii vara ei tohi nähtavat suitsu andma hakata.

Kui nõuda nüüd madala õlirõhu tingimustes säärast võimsust, on vaid aja küsimus, millal õlikile laagriliua ja vändakaela vahel rebeneb ja tekib metall-metall kontakt, millele järgneb kiire ja tõhus häving loetud sekundite jooksul, kuna lokaalse kuumenemise tõttu õlikile ei taastugi.

Täpselt sama efekt võib tekkida ka normaalse õlirõhu juures mootori järsul ülekoormamisel või liigsuurte lõtkude korral liites.

Tulemus on kõigil juhtudel sama: laagriliuad keevituvad kaelale ja tõmmatakse pesas ringi. Kui juht ei taipa esimese kolaka peale koormust koheselt vähendada, järgneb juba vältimatu kepsu katkemine liudade sulamise ja kepsukaante võllilekeevitumise tõttu. Väga häälekas protsess umbes kahe-kolme sekundi vältel, millel järgneb pauk ja palju suitsu. Mootor võib jääda töövõimeliseks või mitte - sõltub purustuste iseloomust.

Aga see kõik ei pruugi juhtuda, kui madala õlirõhu juures tiksutada kolmandikvõimsusel (nagu enamus kergemaid töid tehakse).  Mõni mootor ja mees saavad aastakümneid tiksutud 0,5 bar peal... Teisel läheb täitsa ise ja kohe päris katki ära...

Aga enne paanikaosakonna avamist tasub mõõta tegelikku õlirõhku - valetavaid manomeetreid on nähtud piisavalt.