Veel üks ratas vajab tuvastamist
#1

http://www.hot.ee/erikliiv/moto/1c.jpg
http://www.hot.ee/erikliiv/moto/2c.jpg
http://www.hot.ee/erikliiv/moto/3c.jpg
http://www.hot.ee/erikliiv/moto/4c.jpg

äkki keegi oskab midagi öelda...
eelmine ratas millele tuvastamisega abi otsisin omas ka neid triipe. tegu oli arvatavasti siis M-104 rattaga. Sellel on aga näha, et pole mitte hele kollased triibud vaid valged. Peale selle on rumm ka teise kujuga. Esimesest rattast ei teinud pilti, sest nad suhteliselt sama sugused.
Vasta
#2

Erik Kirjutas:äkki keegi oskab midagi öelda...

Vana tüüpi kolmekäigulise \"moskvalase\" ehk võrri tagaratas. Ehk siis selle masina ratas, mida DKW tehase N. Liitu reparatsioonina tassimise järel hakati DKW RT 125 replikana tootma esmalt M-1-A \"Moskva\" nime all.

Täpset isendit on raske öelda, sest nii Moskva tehasele sekundeerisid üsna pea ka Minski ja Degtjarovi nimelised tehased, mis tegid 1940te lõpul ja 1950te algul kõik RT 125 üsna sarnaseid replikaid nii M-1-A kui ka K125 nime all. Ja ka valged kaks triipu olid neil kõigil sarnased. Miski pisierinevus vist siiski oli... kui mu mälu mind ei peta, siis Minskilase velg vist oli tsipa teise profiiliga.

Mul endal on originaal-tehasevärvis 1948. aasta M-1-A, millel samasugune ratas. Põhivärv küll tumeroheline.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#3

Niipalju, kui mina olen kuulnud, siis olid veljed viimased, mida venelased ise tegema õppisid ja enam saksast ei pidanud tellima. Veljevalmistustehnika \"uuesti\" leiutamine olevat omajagu aega võtnud.. Huvitav, mis ajavahemikega tegu on - tehasevargusest kuni iseseisva tootmiseni jõudmiseks?
Vasta
#4

Uurin siis seda ratast ka selleks, et äkki saab teda kasutada mu väikses motoprojektis. Arvatavasti ratas millega tegelen on \"K-58\". Nii, et ka see pole sealt alt pärit?
Vasta
#5

muhkel Kirjutas:... siis olid veljed viimased, mida venelased ise tegema õppisid ja enam saksast ei pidanud tellima.

Venelased ei tellinud peale Teist ilmasõda Saksast midagi. Asi oli üüratult lihtsam.

Saksa Kolmas Riik jagati sõjalõpulepingutega N.Liidu, USA, Inglise ja Prantsuse okupatsioonitsoonideks. Ja N.Liidu okupatsioonitsoonis elik tulevases Ida-Saksas ehk DDRis vallandus piiramatute õigustega N.Liidu sõjaväevõim. Mis tehaste ja tootmiste korral väljandus selles, et relvastatud üksused võtsid kõik säilinud sisseseade ja laojäägid (materjal, osad jm) oma kontrolli alla ning üsna pea saabusid samasse ka demonteerijad/laadijad, kes tehase sisseseade laiali kiskusid ning koos laojääkidega vagunitesse toppisid ning see kõik vuras N.Liidu poole.

Kui siis tehasesisustus N.Liidus tasapisi üles pandi, jätkati reeglina Saksas poolelijäänud tootmist. Loomulikult varustati esimesed N.Liidus toodetud isendid laojääkidest võetud detailidega - kui need otsa said, tuli hakata juppe loomulikult ise valmistama. Saksast tellida (loe: käsu korras valmistama sundida) ei saanud juba seetõttu, et sealsetes tehaseangaarides haigutas peale sisseseade väljaviimist tühjus.

Vaid erandjuhtudel panind N.Liidu sõjaväevõimud Saksas endas mingil tasemel tootmise käima. Nii valmisid nt BMW R 75 viimased isendid Eisenachis veel 1946. aastal... loomulikult suures osas laojääkidest. Hiljem valmistati samas EMW R-35 rattaid... ei, mitte müügiks, vaid N.Liidule sõjakahjude tasumiseks.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne