Jaan Tatika ideed
#21
Üldiselt on Jaane ja Tatikaid igasuguseid. Mõningail on nendel lausa väga äratuntav käekiri. Näiteks olen kokku puutunud nn silikooni ja traadi Jaaniga. Nimi viitab lemmikmaterjalidele kõikvõimalikes remonditöödes. Big Grin
Vasta
#22
emsy Kirjutas:mind pandi koolis ventilaatorist muruniidukit tegema. mõte selline, et ventilaator tõstab niiduki parajale kõrgusele (rattaid pole vajagi) ja niidab samal ajal muru ka... aga jäi juhendajal muru niitmata.


sellise hõljuk muruniitjaga olen mina isegi muru niitnud. seda küll rootsi kuningriigis ja oli vist husqvarna toode.
Vasta
#23
on suur vahe, kas \"tatikat teha\" siis kui teele oled jäänud, või on see elustiil, a´la TH1 traadi pingutus, TH2 traadi vahetus.

90 keskel, sõitis üks (autosid tundev!) kodanik ringi masinaga, millel zarniir ja bensupump õhtal.
Ükskord tänaval hirmus kilin kolin, ja saabub kodanik, kolmel rattal. tung alla, löödi zarniir pessa tagasi, neediti pesa servad haamriga koomale ja sõitu. Järgmise korrani.
Iga kord enne sõituminekut, valati paaki 20 liitirit bensiini ja löödi autopumbaga läbi paagi korgi sisse installitud autoventiili 30 matsu. Paagi tuulutus oli muidugi kahekorra murtud.
Ükskord oli vaja pikem sõit ette võtta ja kas valati siis paaki rohkem. või sai sinna ka survet rohkem sisse. Igastahes peale mõningast sõitu jäi auto täiesti seletamatutel põhjustel seisma ja keeldus käivitumast. kapoti alt tuli bensuhaisu ja summutist nirises ka miskit. Vaene karburaatori nõelklapp oli järele andnud ja kogu paagis leidunud vedeliku lahedalt läbi mootori lubanud...

Sama masina mootor oli piisavalt hõre ja õlikork ei tahtnud enam seletamatutel asjaoludel peal püsida, oli siis sinna auk puuritud ja voolik välja toodud, mille ots õlipudelisse viidud. Kokkuhoid missugune, tunnise sõiduga pidi liitri õli tagasi saama.
Vasta
#24
Sai ise poisikesena Tatikat tehtud. Tulime punnvõrridega umbes 5 kilti enne kodu benss otsas, mis teha, sügav Vene aeg, kus sa võtad, maal pealegi. Sai siis paaki pissitud, võrr käima joostud ja vedas koduni, pärast üks tark seletas põhimõtte: paak ei lähe kunagi tilgatumaks, piss on raskem kui benss, vajub põhja, benss ujub peal ja ulatab bensukraani toruni, vot selline Tatikas
Vasta
#25
minu esimeseks sportlikumaks liikuriks oli \"tuunitud\" Turist (8käiku, Shosse sadul ja lenks). Aga mingi aeg tekkis tema piduritesse krigin. Senine (napp) elukogemus oli näidanud, et kriginate vastu aitab määrimine... Mõeldud-tehtud - noorsand käis oma pidurid tehnilise vaseliiniga üle. Tundus hea mõte. Kuni esimese ristmikuniBig Grin

teinegi rumalus seostub jalgratta-ajastuga. Nimelt oli Turisti eelkäijaks Ereliukas-8. Igavesti uhke sõiduriist. Aga nagu väikeste poiste ratastele omane, oli värvkate mingi kilometraazhi läbimisel tugevalt kahjustatud. Abiks värvimine - mis papsi juhendamisel ka kenasti lõpule viidud sai (tolmuimejagaSmile). Rattale sai ka installitud sealt eelnevalt \"tuuning-eesmärgiga\" kaotatud porilauad ja pakiraam. Jõudes esmakordselt oma läikiva, 100% salatirohelise rattaga tänavale, tekkis loomulikult otsekohe tahtmine oma osavust näidata - esiratta õhkukergitamise teel. Täpselt sellest hetkest saati polnud aga minu tagumine porikas enam \"ilus roheline\"...
Vasta
#26
Môned aastad tagasi hilistalvisel ajal (kuskil märtsi alguses vist)
oli vaja Iveco furgoonveokiga Tallinnast taimi (ilupuid jms) tuua.
Teada oli, et kohas, mille jaoks antud aparaat ehitatud oli, pole
kunagi lund nähtud, aga siin kattis maad umbes 10cm sula lume
kiht. Kruusatee oli lahti lükatud, aga sealt hoovi oli vähemalt
sadakond meetrit. Selge, et käsitsi poleks môistliku aja- ja
energiakuluga vajaliku tulemuseni jôudnud, oli vaja ehitada
mingi ajutine sahk TZ 4 K 14 jaoks. Komplektis küll on, aga
paigaldamine vôtab terve päeva. Järelikult tuli kasutada kultivaatorit ja mereäärest leitud 15mm vineeri. Tegin värgi valmis, ning tee sai puhastatud vajalikus laiuses 3..4 läbisôiduga (sahk sai traktorist natuke kitsam). Hiljem riputasin leiutisele traadiga pesumesina (Vjatka) raskused külge. Asi oli kasutusel
paar talve, enne kui vineer ühest nurgast ära kulus.

Möödunud talvel tekkis uuesti vajadus TZ 4K 14-ga lume lükkamiseks, sest valla tellitud kopamees lükkas ainult
külavaheteed. Originaalsaha paigaldamiseks tuleb kogu
hüdrosilinder haakeraua küljest ette tôsta ning voolik pikemaga
asendada, kusjuures ôli, mis sinna (ja hiljem pikemasse) jääb,
voolab montaazi käigus maha ja riietele jne. Aga komplektis leidub veel
üks hüdrosilinder - käru küljes, kus seda sai vaid korra proovitud kunagi. Selle käik on ligi 10 cm lühem, kuid saha liigutamiseks
piisav. Kogu hommikupoolse päeva môôtsin, joonestasin, arvutasin, lôunaks lôikas isa relakaga 5*50*50 nurkrauast 4 juppi. Nurkrauast selleks, et silinder vôimaliku kokkusurumise ( mis
pole tôenäoline, sest töötamisel tekkiv jôumoment püüab silindrit laiali tômmata) tagajärjel mootori karterit ei rammiks.
Saha paigaldamisel selgus, et kinnituspoldid olid kadunud ning
ka need sai ise tehtud. Saha raami paigaldamine nôudis kôvasti aega, sest alumiste poltide pesi polnud just kerge leida ning
lühendatud poldid ei hakka just vabatahtlikult keermesse.
Kui tööga valmis saime, oli kell umbes 23.00.
Vasta
#27
Veel üks praktiline lugu TZ 4K 14 täiendamisest.
Need, kes seda tüüpi traktorit talvel käivitada on üritanud,
teavad isegi, missugune starteri ja aku piinamine see on.
Vôib ka eelsoojendusküünla vôi eetriga, aga viimast ei soovitata
1 silindrilistele mootoritele. Niisiis tuli leida mingi muu vôimalus mootori soojendamiseks. Natuke varem olin lammutanud pesumasina \"Vjatka avtomat 15\", sest juhtaparaadis (passis
kommandoaparat) katkes mootori mähis ja uue paigaldamisel
hakkas mootor vales suunas pöörlema, proovisin ka iseehitatud
lülitust samm-mootoriga, kuid lôpuks vanemate kannatus katkes ja koju ilmus uus pesumasin. \"Vjatkast\" sain uksetihendi
(suur 10cm pikkune kummist toru, mis mahub enam-vähem
täpselt TZ 4K 14 ventilaator-generaatorile), veepaagi alumise
(vist tühjendustoru), veel mingi ristise otsaga umbes 10cm läbimôôduga kummist toru ning juhtme. Vanale vene föönile pookisin isoleeriga môlemasse osa kummist torud ja riidest-traadist ôhusuunajad. Asja idee on selles, et ôhk hakkab
voolama vastupidiselt töötava mootori jahutus ôhule,
sattudes föönist tulles kôigepealt silindriribidele, seejärel
generaatot-ventilaatorisse ning sealt tagasi fööni.
Föön ise on vastu pihustisse tulevat kôrgsurve toru, soojendades
sealset kütust, vôi vähemalt toru ja pihustit. Kogu mootori
ja soojendi katsin 2 bufaikaga.
Kui seade sisse lülitada, kulub -5 kraadi juures soojendamiseks umbes pool kuni kolmveerand tundi. Käivitamiseks vajaliku temperatuuri saavutamisest
annab märku termomeetri (ka ise tehtud) esimese valgusdioodi
süttimine. Seejärel käivitan mootori ja eemaldan kogu soojenduskaadervärgi. Senine rekord on -15 kraadi.
Kui keegi soovib pilti vôi joonist riputan need oma kodulehele.
Vasta
#28
Pole küll päris sama teema, rohkem elektroonika, aga
môtte poolest sobib küll.
Teadagi on kôige pikema eluga igasugused ajutised lahendused
(näiteks isoleeriga lapitud kütusevoolikud, juhtmed jne).
Ehitasin siis koju laseriga aknavalve süsteemi. Pôhimôte on
klassikaline : inimene katkestab laserkiire ja sireen hakkab kisama.
Seadet sai makettplaadil katsetatud, reguleeritud,ning alles pärast töökindluses veendumist ehitatud korralikult trükiplaadile.
Selleks, et leiutist raske petta oleks, kasutasin laseri juhtimiseks
kodeeritud impulsside jada, mida pärast laserkiire vastuvôtjast (tavaline fototakisti) saabumist laserisse saadetuga vôrreldi.
Kood koosnes impulsside jadast, millel väärtuseks kas üks vôi null (digitaalsignaal).Algselt ehitasin seadme tavalise 3 transistoriga
eelvôimendiga, nullide ja ühtede eristamine jäi järgneva vôrdlusskeemi hooleks. Varsti selgus, et hüstereesi tôttu
leidub ka mingi vahepealne (keelatud olek), mis tekitas valehäireid (laser nihkus aja möödudes natuke paigast).
Kuna asi oli juba seinale kruvitud, ei tahtnud uuesti maha vôtma
hakata ja ehitasin juurde eraldi plaadi komparaatoriga,
mis hakkas nulle ühtedest eraldama kohe pärast andurist
vastuvôtmist, nii saabus koodivôrdlejasse puhas digitaalsignaal. Varsti tuli uus üllatus - TTL signaaliga
ei saanud millegipärast omatehtud valvesüsteemi juhtida
(ilmselt lagunes üks mikroskeem ära) ja tuli ehitada releeväljund. Isoleerimiseks paigutasin
relee tikutoosi ja toppisin seadme karpi, kus juba niigi
üks lisatrükiplaat oli. Ja selline süsteem valvab akent
tänaseni.

Sama moodi sai lapitud valveseadme pôhiosa, kuni ükskord
ehitasin uue ja lihtsama (skeemi, mitte funktsionaalsuse poolest).
Eelmisel talvel hakkas uuesti valehäiret andma, ning selgus,
et läbi oli pôlenud ainus poest ostetud detail - pingestabilisaator.
Ehitasin järgmisel päeval uue, seekord eraldi komponentidest. Siiani pole
rohkem probleeme olnud.

Loo moraal : tee korralikult, aga ole valmis üllatusteks.
Vasta
#29
sõber rääkis et ta vanamehel murdus mazil keps keset venemaad. helistas koju ja kuna oli pühade aeg siis öeldi et järgi saab tulema hakkata alles kolme päeva pärast. pane sinnasõit ka otsa pidi kokku tulema umbes 6 päeva ootamist. kuna oodata oli igav siis asus mootorit parandama. Murdund keps tuli välja ja et õli surve ära ei läheks siis tõmbas vändakaelale nahast püksirihma ümber ja traadiga kinni veel ploki kaant ei pannudki tagasi, selle asemele sai küsitud läheduses olevatelt metsameestelt paras puupakk. proovis läks käima jäi käima. hakkas siis kodu poole tulema. igas tanklas ostis mingi koguse õlijuurde mis kogu aeg kippus ära kaduma. koju ikka jõudis aga ei tea mis sellest masinast pärast sai.
Vasta
#30
Kunagi sai prügimäelt JAWA klaasplastist külgkorv koju veetud. Ideid oli palju, et mis sellega peale hakata, esimene mõte oli sellele minisuusad alla panna ja bobikelk teha. Oleks kodukandis vägevamaid mägesid olnud, oleks asjal jumet ka olnud. Niisama sileda põhjaga sai sellega alla lastud küll. Hiljem kalusin asjast velomobiili teha - oleks kena vanaaegse vormeli moodi liikuri sanud. Aga ratta vändapaar oleks veel sinna ära mahtunud, aga jalaad pedaalidele poleks enam mahtunud.
Lõpuks sai selle põhi ära tihendatud, parajaale kaikale kohroplastist mõlad külge naelutatud ja Pirita jõel seilamas käidud. Täitsa kaannatas sõita, püstivus oli kuskil kipaka võistlussüsta ja matkasüsta vahel. Hiljem nägin analoogse suurusega selleks otstarbeks ehitatud klaasplastsüstasid Dünamos müügil.
Vasta
#31
Soobel Kirjutas:...JAWA klaasplastist külgkorv...

Seoses sellega meenus üks vana universaalkerega Volvo, millel külgkorvist katuseboks tehtud.
Vasta
#32
Üks \"Jaan Tatikas\" kasutas oma tundmatu päritoluga sael keti määrimiseks käepärast toiduõli.Mõningase töötamise järgi tuli ta naabrimehe juurde ja tellis sae timmimist, kuna ei tahtvat hästi töötada.Mingitele reguleerimistele see saag muidugi ei allunud ja mõningase uurimise käigus selgus, et sae silinder oli ketipoolsest küljest panniõliga paagatunud, kolb sees kolmnurkne ja rõngad samuti päkad.Nende nimetatud juppide vahetamine läheks kallimaks kui uue sae ostmine, nii et selle mootorsaega on asjad ühel pool.
Vasta
#33
künnimees Kirjutas:   Kui keegi soovib pilti vôi joonist riputan need oma kodulehele.  
sooviksSmile
Vasta
#34
Sellelt aadressilt näete tõelist Jaan Tatika masinat.http://www.technosportcenter.ru/data/flyboats/flyboat.php
Vot nii.
Vasta
#35
Veel hea idee, milline on praktikas ennst "näidanud".
Üks "kaval" mees kasutas mootorsael keti määrimiseks praadimisõli, sest see oli parasjagu käepärast, mis arvate, kuidas töötas.
1. Kett oli pritsinud õli kõikjale, mille tõttu silinder oli praeõlist korralikult paagatanud, kolv silindris peaaegu kolmnurkne ja sael polnud enamjõudu.
Vasta
#36
minul oli kunagi bmw 528 e28, millel oli vaz 01 radikas, tagapiduriklotsid Saab-ilt, salongi ventikas sierralt ja esi suunatuled mingilt vene traktorilt, kõik peale radika sai ise kommpunnitud kuna alati ei olnud hetkel vajalikku varuosa käepärast, radikas oli juba eelmisest omanikust ja töötas laitmaltult 3-4aastat kuni auto surmani, praegu on mul volvo 740-l mazda 626-e bensupump
Vasta
#37
Ladadel oli hea komme,et gaasihoovastik katkes eest vaheseina juurest(kel on juhtunud,teavad).Et linnast koju saada,vedasin nöörijupi karpa juurest salongi.Käed olid tööd, st.rool,suunad,käigukang ja muidugi nöör,täis.Aga koju sain.Seal ootas juba keevitamine.
Vasta
#38
Varastel 90-ndatel (vist 1993) sai Mustamäe tee - Tammsaare tee ristmikul üks e30 BMW AZLK-Mossega kokku lastud. Bemmil muidugi nina sodi, sõber oli roolis, üritas veel kollasega üle ristmiku kimada. Vasakpööret teinud mossele külje pealt sisse, sel kere kolmnurgas ... Müüsime siis bemmi KB-kuultuse kaudu maha ... ostja tundus kuidagi imelik, sest tahtis õnnetuspaigalt kokku korjatud-pühitud träni kaasa saada.

3 kuud hiljem kutt kutsus meid autot vaatama ... ees VAZ 06 tuled + suunad, ventikas ja radikas, esistange kildudest kokku liimitud, krässus kapott sirgeks taotud ja pahteldatud ... iluvõred ka VAZ-05 omast lõigatud ...

Kord üht ostetud vana JAWA mootorit lahti võttes pidin krambid saama - käigukasti alumise võlli pronkspuks oli asendatud tinapaberist ja hallist riidest isoleerist tehtud moodustisega (kokku rullitud).
Vasta
#39
Oli vaja sigakiirelt paar värvist tulnud poldi otsa ülekeermestada. Keermelõikur oli oli olemas, a käepide oli olematustunud(loe rotti pandud).
Abiks kõver leegitoru ots. Väga bueno relv sai.



Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
   
Vasta
#40
Keset metsa- 2 km ühele poole ja 2 km teisele poole ainult hundid ja puud- purunes vaz2107-l geneka rihm. Õnneks oli abi lähedal- kaassõitjal piigal sukkpüksid jalast ära ja väntvõlli otsaratta ja veepumba vahele viimast ringi ajama. Sõitsin aku pealt ca 100 km, mis oli piisav koju jõudmiseks. Ilus sõit, ilusad (sukk)püksatud sääred kaassõitja istmel Wink
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne