12-02-2005, 01:47 AM
Aeg-ajalt foorumis kirjutades ja foorumit lugedes tuleb tahtmine veidikegi rääkida autokoolitusest. Info hankimise võimalustest ja tõdemusest arvan, et internet pole info hankimiseks ainus ega absoluutse tõe leidmise koht, vaid see on üks paljudest võimalustest. Asja juures ütlen kohe, et ei tahaks siin näha jutte sellest, et keegi pole rahul oma autokooli või konkreetse õpetajaga vaid sisulisi seisukohti ja arvamusi. Siit võib ju tulla mingi \"kainele talupojamõistusele\" (P. Pikksukk) tuginev seisukoht, mis hea tahtmise korral võiks anda ka mingi tulemi mõne alusdokumendi parendamiseks ja arendamiseks.
Tegelen noorte kolleegide koolitamise, õpetamise ja aitamisega igapäevaselt. Mitte küll väga kaua, aga 2002 aasta dets alates kuni siiani on siiski kogunenud mõningane kogemus ja mõned tähelepanekud. Saamaks aru miks ma just nii mõnikord mõtlen, siis huvilisel on alati võimalus vaadata minu kasutajanime all olevat infi - ehk annab see mõningase ettekujutuse minu taustast ja ehk ka sellest, miks mõnikord nii mõtlen ja ütlen. Lisaks veel niipalju, et autodega tegev olen mina juba kolmas põlvkond, minu lapsed on siis neljas. Aga mitte mina pole teemaks vaid autokoolitus.
Üks minu tõekspidamine on järgmine, et autosõit, autojuhtimine on eelkõige tunnetuslik tegevus. (Täpselt nagu maalimine, musitseerimine jm loomingulised alad, õigemini ma arvan, et lähenemine sellele peaks olema selline. Aga see on vaid minu tõde.) Samas on see mõtestatud tegevus. Tunnetuslik ja mõtestatud tegevus on minu arvates aga alati seotud ja vaid selline seos annab hea tulemi. Ma tõesti ei oska öelda kumb neist on õppimise järgus primaarne, kumb sekundaarne. Kui mingi oskuse omandamist silmas pidada, siis on minu arvates vististi nii, et mingil ajal kui omandame auto käsitsemise ABC, seda kui elementaarset käsitööoskust, siis vast on tunnetuslik külg esiplaanil ja koos nende oskuste omandamisega tuleb sammhaaval ka asja mõtestatus. Aga kuna tegemist on individuaalõppega, individuaaltunniga, siis sõltub see pisut ka konkreetsest õpilasest. Selle tõdemuseni on viinud see, et juba teist aastat järjest õpetan ka kurte sõitma. Loen neile ka teooriat. Viipekeelt ei oska ja olen jõudnud tõdemusele, et selle ala õpetamise puhul pole see ka eriti kasutatav ja tõlgi kasutamine teeb asja ainult keerulisemaks. Teoorias on mul jah tõlk. Teooriat ja sõitu õpetan ka tavaliste, normaalsete omadustega õpilastele.
Aga nüüd veidi lähemalt sellest koolitusest.
Aluseks on selline dokument kui \"B-kategooria ja B1-alamkategooria mootorsõidukijuhi ettevalmistamise riiklik õppekava\" (Teede ja sideministri 5.juuni 2001.a. määrus nr 62).Ei hakka siinkohal seda dokumenti ümber jutustama, huvilistele peaks see olema kättesaadav.
See jaotab B-kategooria sõidukijuhi ettevalmistamise kaheks osaks: algastme ja lõpp-astme koolitus.
Õppekavas algastmel kaks osa: teooriaõpe ja sõiduõpe.
Kursuse kestvus PEAB olema VÄHEMALT kuus nädalat .Teooria osa õppematerjal jaguneb 41-le teooria tunnile, tunni pikkusega 45 minutit. Sõiduõpe jaguneb 40-ks sõidukorraks. Sõbrad, mis asi on eesti keeles ja kainelt mõeldes sõidu kord? Tegelikult on üks sõidukord 25 minutit pikk ja kui õpilane tuleb kohal, siis ta sõidab ikka reeglina 50-60 minutit, aga kohustuslikust 40-st sõidukorrast on läinud juba 2 sõidukorda. Oletame, et konkreetne õpilane näeb autot juhi kohalt esimest korda, siis kas on mõeldav, et temast saab selle 40 x 25 minutiga (1000 minutit) inimene, kes suudab saada hakkama, võtma vastu otsuseid ja tegutsema, kasvõi Tallinna pisut skisofreenilisevõitu liikusmöllus. See tuhat minutit on tegelikult 16,6666…tundi. Pole vist reaalne? Aga isegi see pole teema.
Teooria õppes on asi jagatud 41-le tunnile ja vaid neli 45 minutilist tundi on eraldatud sellele, et rääkida autost, selle ehitusest. Tegelikult on selle teema ametlik nimi \"auto tehnoseisund, auto kasutamisega seonduv ja ökonoomne sõiduviis\". No mida arvate? Samas eeldavad testid, ka ARK-i testid, ka nende testide küsimused, et inimene peaks olema kursis auto ehitusega. Küsimus on esitatud nii, et on kaks võimalust: kas ta õpib selle mingi küsimuse õige vastuse pähe või ta tõesti teab asjadest veidi rohkem, sügavuti. Samas on teooria kursuses nii alg- kui ka lõppastme koolituses minu arvates ebanormaalselt palju räägitud füüsikast, autole mõjuvatest jõududest. Nüüd küsimus teile, kas mingite valemite, mingite jõudude teadmine, veelgi enam, nende jõudude valemite meelevaldses seoses küsimine aitab seda noort inimest autoga toime tulemisel? Mida teie arvate?
Nii et tegelikult sõltub elementaarsete teadmiste tase, mida noor juht autokoolist saab sellest, mida tema teooria õpetaja on tegelikult talle rääkinud, mida on jõudnud sõitude käigus talle rääkida tema sõiduõpetaja ja muidugi ja eelkõige kuivõrd tunneb konkreetne inimene autoasjanduse vastu ise huvi. Kogu selle pika jutu iva on selles, et autokoole ei saa siinkohal süüdistada selles, et õpilane pole saanud põhjalikku ülevaadet autoehitusest. Kui ta seda on saanud, siis ta on selle saanud autokooli poolse, konkreetse õpetaja-poolse seaduse rikkumise hinnaga. Sest õppekava on seadus, mida peab järgima. Täpselt nagu põhikoolis või siis üldhariduskoolis riiklikku õppekava.
Nüüd jõuame õppimise-õpetamiseni. See on kahepoolne protsess, selles on alati kaks poolt - andja ja võtja, õpilane ja õpetaja. Kogu see protsess, see mõlemapoolsete mõjudega, põhineb suhtlemisel, kommunikatsioonil. Selle tulemusel sünnib mingi uus omadus, kvaliteet. See ongi peamine erinevus müügiprotsessist, kuigi sealgi sünnib mingi tehing kommunikatsiooni protsessi käigus, aga arvatavasti ei sünni mingit uut omadust. Kuradi pikk ja segane jutt arvab nii mõnigi lugeja. Aga asi selles, et autoõpetus on ju eraõpe - tasuline õpe. Ja vägisi jääb mulje, et kui raha välja antakse, siis mingi kindla aja möödudes peab ka mingi \"asja\" vastu saama. Jumala õige. Aga vaid müügiprotsessis. Ent inimeste õppimise ja omandamisvõime on vägagi erinev. Õppimis-õpetamise protsessis peavad olema mõlemad pooled aktiivsed, osalema selles võrdse huvi ja tahtega. Siin ei tohi vaadata ja näha vaid asja rahalist maksumust. Mingi tunnetusliku oskuse omandamine ei ole ost riiulilt. Ja on teatud, küll suht väike hulk inimesi, kellest ei saa iialgi head sõitjat. See minu arvamus.
Ja nüüd see, mis ajab paljudel harja punaseks. Õppeautos, selles ajas ja ruumis muutuva kiirusega, muutuvas olukorras liikuvas õppeklassis tunnen end nii mõnigi kord nõutuna. Miks? Mind jubedalt häirib, et sirguv noorsugu ei ole lugenud ja ei suudagi eriti midagi lugeda. See on juba veidi suurem probleem. Puudub vastav harjumus, puudub lugemise kogemus ka kõige keerulisemat teksti on harjutud vastu võtma mugandatuna visuaalse mugandusena. Siit ka probleem - loetud tekstist mitte aru saamine. Lugemine on raske tegevus kuigi arendab mõtlemist, fantaasiat. Vastupidine järjekord on sama õige. Milleks mõtlemine ja fantaasia autosõidus? Mõtlemise kaudu võtame omaks ja tegelikult mõtestame enda jaoks lahti liikluseeskirjad. Me võime selle kasvõi pähe õppida ja me ei saa aru, et kogu asja iva peitub 4-5 pügalas, põhitões, mis püsivad juba hobusemeeste aegadest alates. Mingid arvulised näitajad, need saadanad ju muutuvad, pole tegelikult olulised. Nende 4-5 pügala, põhitõe tunnetatud omaks võtmise kaudu tekivad teatud situatsioonide äratundmised ja nende situatsioonide lahendamise oskused. Need on tegelikult tüüp- ja standardsituatsioonid. Teedel-tänavatel on aga ülekaalus mittestandardsed, ootamatud olukorrad. Nüüd on vaja sünteesida tüüpolukorra lahendust hetkeolukorraga. Ja siin on fantaasia ja mõttenõtkus vajalikud. Mina arvan nii. Vaatame nüüd seltskonda, kes käivad autokoolides. Väga noor seltskond ja õige on. See on selline oskus, mis tuleks korralikult omandada suht vara. 35-40st on juba palju raskem õpetada, aga mitte võimatu. Nii et valdav osa autokoolide õpilastest on vanuses 16-25.
Ma ei halvusta seda põlvkonda, pigem kadestan. Aga samas mind häirib nende teadmiste pinnapealsus ja valmisolek vastu võtta vaid \"valmis tõde\" . Kõrgkoolidegi õppejõud on kurtnud vastuvõetava kontingendi tahtmise, oskuse, võime langust iseseisva pingutus nõudva vaimse töö suhtes. Kasutatakse vaid üht allikat - Internetti. Ja ka sellegi võimalusi ei kasutata tegelikult lõpuni. Loetakse jah küll, aga paberkandja lõhngi juba peletab. Aga võibolla ma mõtlen valesti.
Ja mis mind veel hämmastab? Ma poleks iialgi kujutanud, et poisslaste teadmised tehnikast, autodest ja kasvõi jalgratastest nii olematud on. Tüdrukud on ses suhtes tublimad. See minu arvamus.
Lõppastme koolitusest seekord ei räägi, ei jõua täna, aga ütlen, et sellisel kujul suhtun sellesse väga skeptiliselt.
Väga pikk, segane ja pisut impressionistlik jutt sai. Aga äkki tekitab see kelleski ka mingeid asjalikke mõtteid.
Lugupidamisega Flanagan
Tegelen noorte kolleegide koolitamise, õpetamise ja aitamisega igapäevaselt. Mitte küll väga kaua, aga 2002 aasta dets alates kuni siiani on siiski kogunenud mõningane kogemus ja mõned tähelepanekud. Saamaks aru miks ma just nii mõnikord mõtlen, siis huvilisel on alati võimalus vaadata minu kasutajanime all olevat infi - ehk annab see mõningase ettekujutuse minu taustast ja ehk ka sellest, miks mõnikord nii mõtlen ja ütlen. Lisaks veel niipalju, et autodega tegev olen mina juba kolmas põlvkond, minu lapsed on siis neljas. Aga mitte mina pole teemaks vaid autokoolitus.
Üks minu tõekspidamine on järgmine, et autosõit, autojuhtimine on eelkõige tunnetuslik tegevus. (Täpselt nagu maalimine, musitseerimine jm loomingulised alad, õigemini ma arvan, et lähenemine sellele peaks olema selline. Aga see on vaid minu tõde.) Samas on see mõtestatud tegevus. Tunnetuslik ja mõtestatud tegevus on minu arvates aga alati seotud ja vaid selline seos annab hea tulemi. Ma tõesti ei oska öelda kumb neist on õppimise järgus primaarne, kumb sekundaarne. Kui mingi oskuse omandamist silmas pidada, siis on minu arvates vististi nii, et mingil ajal kui omandame auto käsitsemise ABC, seda kui elementaarset käsitööoskust, siis vast on tunnetuslik külg esiplaanil ja koos nende oskuste omandamisega tuleb sammhaaval ka asja mõtestatus. Aga kuna tegemist on individuaalõppega, individuaaltunniga, siis sõltub see pisut ka konkreetsest õpilasest. Selle tõdemuseni on viinud see, et juba teist aastat järjest õpetan ka kurte sõitma. Loen neile ka teooriat. Viipekeelt ei oska ja olen jõudnud tõdemusele, et selle ala õpetamise puhul pole see ka eriti kasutatav ja tõlgi kasutamine teeb asja ainult keerulisemaks. Teoorias on mul jah tõlk. Teooriat ja sõitu õpetan ka tavaliste, normaalsete omadustega õpilastele.
Aga nüüd veidi lähemalt sellest koolitusest.
Aluseks on selline dokument kui \"B-kategooria ja B1-alamkategooria mootorsõidukijuhi ettevalmistamise riiklik õppekava\" (Teede ja sideministri 5.juuni 2001.a. määrus nr 62).Ei hakka siinkohal seda dokumenti ümber jutustama, huvilistele peaks see olema kättesaadav.
See jaotab B-kategooria sõidukijuhi ettevalmistamise kaheks osaks: algastme ja lõpp-astme koolitus.
Õppekavas algastmel kaks osa: teooriaõpe ja sõiduõpe.
Kursuse kestvus PEAB olema VÄHEMALT kuus nädalat .Teooria osa õppematerjal jaguneb 41-le teooria tunnile, tunni pikkusega 45 minutit. Sõiduõpe jaguneb 40-ks sõidukorraks. Sõbrad, mis asi on eesti keeles ja kainelt mõeldes sõidu kord? Tegelikult on üks sõidukord 25 minutit pikk ja kui õpilane tuleb kohal, siis ta sõidab ikka reeglina 50-60 minutit, aga kohustuslikust 40-st sõidukorrast on läinud juba 2 sõidukorda. Oletame, et konkreetne õpilane näeb autot juhi kohalt esimest korda, siis kas on mõeldav, et temast saab selle 40 x 25 minutiga (1000 minutit) inimene, kes suudab saada hakkama, võtma vastu otsuseid ja tegutsema, kasvõi Tallinna pisut skisofreenilisevõitu liikusmöllus. See tuhat minutit on tegelikult 16,6666…tundi. Pole vist reaalne? Aga isegi see pole teema.
Teooria õppes on asi jagatud 41-le tunnile ja vaid neli 45 minutilist tundi on eraldatud sellele, et rääkida autost, selle ehitusest. Tegelikult on selle teema ametlik nimi \"auto tehnoseisund, auto kasutamisega seonduv ja ökonoomne sõiduviis\". No mida arvate? Samas eeldavad testid, ka ARK-i testid, ka nende testide küsimused, et inimene peaks olema kursis auto ehitusega. Küsimus on esitatud nii, et on kaks võimalust: kas ta õpib selle mingi küsimuse õige vastuse pähe või ta tõesti teab asjadest veidi rohkem, sügavuti. Samas on teooria kursuses nii alg- kui ka lõppastme koolituses minu arvates ebanormaalselt palju räägitud füüsikast, autole mõjuvatest jõududest. Nüüd küsimus teile, kas mingite valemite, mingite jõudude teadmine, veelgi enam, nende jõudude valemite meelevaldses seoses küsimine aitab seda noort inimest autoga toime tulemisel? Mida teie arvate?
Nii et tegelikult sõltub elementaarsete teadmiste tase, mida noor juht autokoolist saab sellest, mida tema teooria õpetaja on tegelikult talle rääkinud, mida on jõudnud sõitude käigus talle rääkida tema sõiduõpetaja ja muidugi ja eelkõige kuivõrd tunneb konkreetne inimene autoasjanduse vastu ise huvi. Kogu selle pika jutu iva on selles, et autokoole ei saa siinkohal süüdistada selles, et õpilane pole saanud põhjalikku ülevaadet autoehitusest. Kui ta seda on saanud, siis ta on selle saanud autokooli poolse, konkreetse õpetaja-poolse seaduse rikkumise hinnaga. Sest õppekava on seadus, mida peab järgima. Täpselt nagu põhikoolis või siis üldhariduskoolis riiklikku õppekava.
Nüüd jõuame õppimise-õpetamiseni. See on kahepoolne protsess, selles on alati kaks poolt - andja ja võtja, õpilane ja õpetaja. Kogu see protsess, see mõlemapoolsete mõjudega, põhineb suhtlemisel, kommunikatsioonil. Selle tulemusel sünnib mingi uus omadus, kvaliteet. See ongi peamine erinevus müügiprotsessist, kuigi sealgi sünnib mingi tehing kommunikatsiooni protsessi käigus, aga arvatavasti ei sünni mingit uut omadust. Kuradi pikk ja segane jutt arvab nii mõnigi lugeja. Aga asi selles, et autoõpetus on ju eraõpe - tasuline õpe. Ja vägisi jääb mulje, et kui raha välja antakse, siis mingi kindla aja möödudes peab ka mingi \"asja\" vastu saama. Jumala õige. Aga vaid müügiprotsessis. Ent inimeste õppimise ja omandamisvõime on vägagi erinev. Õppimis-õpetamise protsessis peavad olema mõlemad pooled aktiivsed, osalema selles võrdse huvi ja tahtega. Siin ei tohi vaadata ja näha vaid asja rahalist maksumust. Mingi tunnetusliku oskuse omandamine ei ole ost riiulilt. Ja on teatud, küll suht väike hulk inimesi, kellest ei saa iialgi head sõitjat. See minu arvamus.
Ja nüüd see, mis ajab paljudel harja punaseks. Õppeautos, selles ajas ja ruumis muutuva kiirusega, muutuvas olukorras liikuvas õppeklassis tunnen end nii mõnigi kord nõutuna. Miks? Mind jubedalt häirib, et sirguv noorsugu ei ole lugenud ja ei suudagi eriti midagi lugeda. See on juba veidi suurem probleem. Puudub vastav harjumus, puudub lugemise kogemus ka kõige keerulisemat teksti on harjutud vastu võtma mugandatuna visuaalse mugandusena. Siit ka probleem - loetud tekstist mitte aru saamine. Lugemine on raske tegevus kuigi arendab mõtlemist, fantaasiat. Vastupidine järjekord on sama õige. Milleks mõtlemine ja fantaasia autosõidus? Mõtlemise kaudu võtame omaks ja tegelikult mõtestame enda jaoks lahti liikluseeskirjad. Me võime selle kasvõi pähe õppida ja me ei saa aru, et kogu asja iva peitub 4-5 pügalas, põhitões, mis püsivad juba hobusemeeste aegadest alates. Mingid arvulised näitajad, need saadanad ju muutuvad, pole tegelikult olulised. Nende 4-5 pügala, põhitõe tunnetatud omaks võtmise kaudu tekivad teatud situatsioonide äratundmised ja nende situatsioonide lahendamise oskused. Need on tegelikult tüüp- ja standardsituatsioonid. Teedel-tänavatel on aga ülekaalus mittestandardsed, ootamatud olukorrad. Nüüd on vaja sünteesida tüüpolukorra lahendust hetkeolukorraga. Ja siin on fantaasia ja mõttenõtkus vajalikud. Mina arvan nii. Vaatame nüüd seltskonda, kes käivad autokoolides. Väga noor seltskond ja õige on. See on selline oskus, mis tuleks korralikult omandada suht vara. 35-40st on juba palju raskem õpetada, aga mitte võimatu. Nii et valdav osa autokoolide õpilastest on vanuses 16-25.
Ma ei halvusta seda põlvkonda, pigem kadestan. Aga samas mind häirib nende teadmiste pinnapealsus ja valmisolek vastu võtta vaid \"valmis tõde\" . Kõrgkoolidegi õppejõud on kurtnud vastuvõetava kontingendi tahtmise, oskuse, võime langust iseseisva pingutus nõudva vaimse töö suhtes. Kasutatakse vaid üht allikat - Internetti. Ja ka sellegi võimalusi ei kasutata tegelikult lõpuni. Loetakse jah küll, aga paberkandja lõhngi juba peletab. Aga võibolla ma mõtlen valesti.
Ja mis mind veel hämmastab? Ma poleks iialgi kujutanud, et poisslaste teadmised tehnikast, autodest ja kasvõi jalgratastest nii olematud on. Tüdrukud on ses suhtes tublimad. See minu arvamus.
Lõppastme koolitusest seekord ei räägi, ei jõua täna, aga ütlen, et sellisel kujul suhtun sellesse väga skeptiliselt.
Väga pikk, segane ja pisut impressionistlik jutt sai. Aga äkki tekitab see kelleski ka mingeid asjalikke mõtteid.
Lugupidamisega Flanagan