07-03-2005, 16:54 PM
Tere!
Viimase paari aasta jooksul on mitmed korrad olnud juttu isendi rataste taastamisest, sh velgede ja kodarate ülekroomimisest ning uuesti kokkuladumisest.
Jagan siis kaasfoorumlastele veidi kogemusi sel alal, kuna eile-üleeile sai 1940. aasta Laanbergi kaubaveo-jalgratta rattad kokku laotud (26x2\" mõõt, veljed/kodarad identsed 1930te 98 ccm Sachsi mootoriga isenditega).
1. Probleemseimaks kohaks osutus kodarakeerme algus. Vasetamata/kroomimata ei saa seda jätta, kuna siis hakkab arenema korrosioon. Samas kasvatab igasugune galvaanika kodara joonmõõtmeid niivõrd, et nippel ei lähe enam vabalt otsa ja võib jõuga keeramisel kodara murda.
OK, mul oli olemas 1930te aastate tollmõõdus kodarakeermelõikaja algse keerme taastamiseks (kunagi ca 1993 Kurtna laadal kolikastist leitud) ja sellest probleemist sain üle. Umbes 50% kodaratest tahtis säärast järeleaitamist.
2. Kuid siis ilmnes täiendav probleem - millegipärast oli kroomi läinud kodarate otsa (keermejärgsesse paika) paksemalt kui mujale ning nippel ei andnud ennast sinna peale keerata. Enamgi veel - keermejärgne koht ei andnud paljudel juhtudel rummu kodara-august üldse läbi tulema. See puudutas kroomitud osa viimast 4-5 mm pikkust juppi. Ning umbes 60-65% kodaraid.
Selle lahendamiseks ei leidnud muud teed, kui kroom sealt ettevaatlikult veidi maha (õhemaks) lihvida ning järelejäänud kroom uuesti poleerida. Tegin vanast lihvkettast ja liivapaberist relaka otsa spetsiaalse lihvseadme, mis lihvib 5 mm laiuselt. Seejärel kinnitasin relaka kruustangide vahele ning kodarat ettevaatlikult näppude vahel keerutades lihvisin otsa(kroomi) õigesse mõõtu. Millele järgnes töötlus järjest peenemate liivapaberitega ning lõpuks igasuguste mögidega poleerimine. Nii käisin üle kõik 108 kodarat (kolm ratast a\' 36 kodarat). Väga jube igatahes välimuses ei jäänud.
3. Kroomi oli läinud liialt paksult peale ka kodarate rummupoolsele kõverale otsale, mis ka ei andnud mahtunud paljudel juhtudel rummuaukudest läbi minema. Ja see probleem kummitas juba ca 80% kodaratest.
Selle lahendamiseks ei näinud ma muud teed, kui puurisin rummu kodara-augud pisinatuke suuremaks, kattes ülepuuritud aukude sisepinnad sellejärgselt korrosiooni vältimiseks roostevastase krundiga (peenike pintsel abiks).
Kroomitud tagarummul sai liigne kruntvärv kroomitud pinnalt kõrvaldatud lihtsalt atsetooniga (+ kroomipoleer). Kuid värvitud ja minu poolt eelnevalt ülevärvitud) esirummudel pidin pintsliga tegutsema väga ettevaatlikult, et kruntvärv väljaspoole auke välisvärvi peale ei satuks.
4. Kroomimine (arvatavasti sellega seotud keemilised protseduurid) olid teinud mõned kodarad rabedaks ning need murdusid pingutamisel niplite juurest. Kuna mul varukodarad puudusid, sai ette võetud keeruline operatsioon - traatkeevitusega kodaraid tilkhaaval pikemaks kasvatatud, asi käiaketta peal taas traadikujuliseks tehtud ning eelnimetet lõikajaga uus niplikeere keeratud. Tehnoloogiat sai enne mitmeid kordi katsetatud purunenud kodarate peal, enne kui see käppa sai ning julgesin \"õigetele\" kodaratele ligi minna.
Kahte niiviisi pikendet kodarat ei julgenud enam pingutada eriti, st need kaks jäid suures osas nn butafoor-kodarateks. Ratta rihtimisel sai nimetet kodarad märgistet teibiribaga, et pingutusskeemi saaks jooksvalt ümber kalkuleerida.
Nimetet kahel kodaral sai keevitamisega kasvatamisel viga veidi ka kroomi lõpp, mida sai peenikese pintsliga veidi alumiiniuvärviga viimaste millimeetrite osas \"petetud\".
Ja kõik. Kolme ratta peale kaks kõva päeva.
Viimase paari aasta jooksul on mitmed korrad olnud juttu isendi rataste taastamisest, sh velgede ja kodarate ülekroomimisest ning uuesti kokkuladumisest.
Jagan siis kaasfoorumlastele veidi kogemusi sel alal, kuna eile-üleeile sai 1940. aasta Laanbergi kaubaveo-jalgratta rattad kokku laotud (26x2\" mõõt, veljed/kodarad identsed 1930te 98 ccm Sachsi mootoriga isenditega).
1. Probleemseimaks kohaks osutus kodarakeerme algus. Vasetamata/kroomimata ei saa seda jätta, kuna siis hakkab arenema korrosioon. Samas kasvatab igasugune galvaanika kodara joonmõõtmeid niivõrd, et nippel ei lähe enam vabalt otsa ja võib jõuga keeramisel kodara murda.
OK, mul oli olemas 1930te aastate tollmõõdus kodarakeermelõikaja algse keerme taastamiseks (kunagi ca 1993 Kurtna laadal kolikastist leitud) ja sellest probleemist sain üle. Umbes 50% kodaratest tahtis säärast järeleaitamist.
2. Kuid siis ilmnes täiendav probleem - millegipärast oli kroomi läinud kodarate otsa (keermejärgsesse paika) paksemalt kui mujale ning nippel ei andnud ennast sinna peale keerata. Enamgi veel - keermejärgne koht ei andnud paljudel juhtudel rummu kodara-august üldse läbi tulema. See puudutas kroomitud osa viimast 4-5 mm pikkust juppi. Ning umbes 60-65% kodaraid.
Selle lahendamiseks ei leidnud muud teed, kui kroom sealt ettevaatlikult veidi maha (õhemaks) lihvida ning järelejäänud kroom uuesti poleerida. Tegin vanast lihvkettast ja liivapaberist relaka otsa spetsiaalse lihvseadme, mis lihvib 5 mm laiuselt. Seejärel kinnitasin relaka kruustangide vahele ning kodarat ettevaatlikult näppude vahel keerutades lihvisin otsa(kroomi) õigesse mõõtu. Millele järgnes töötlus järjest peenemate liivapaberitega ning lõpuks igasuguste mögidega poleerimine. Nii käisin üle kõik 108 kodarat (kolm ratast a\' 36 kodarat). Väga jube igatahes välimuses ei jäänud.
3. Kroomi oli läinud liialt paksult peale ka kodarate rummupoolsele kõverale otsale, mis ka ei andnud mahtunud paljudel juhtudel rummuaukudest läbi minema. Ja see probleem kummitas juba ca 80% kodaratest.
Selle lahendamiseks ei näinud ma muud teed, kui puurisin rummu kodara-augud pisinatuke suuremaks, kattes ülepuuritud aukude sisepinnad sellejärgselt korrosiooni vältimiseks roostevastase krundiga (peenike pintsel abiks).
Kroomitud tagarummul sai liigne kruntvärv kroomitud pinnalt kõrvaldatud lihtsalt atsetooniga (+ kroomipoleer). Kuid värvitud ja minu poolt eelnevalt ülevärvitud) esirummudel pidin pintsliga tegutsema väga ettevaatlikult, et kruntvärv väljaspoole auke välisvärvi peale ei satuks.
4. Kroomimine (arvatavasti sellega seotud keemilised protseduurid) olid teinud mõned kodarad rabedaks ning need murdusid pingutamisel niplite juurest. Kuna mul varukodarad puudusid, sai ette võetud keeruline operatsioon - traatkeevitusega kodaraid tilkhaaval pikemaks kasvatatud, asi käiaketta peal taas traadikujuliseks tehtud ning eelnimetet lõikajaga uus niplikeere keeratud. Tehnoloogiat sai enne mitmeid kordi katsetatud purunenud kodarate peal, enne kui see käppa sai ning julgesin \"õigetele\" kodaratele ligi minna.
Kahte niiviisi pikendet kodarat ei julgenud enam pingutada eriti, st need kaks jäid suures osas nn butafoor-kodarateks. Ratta rihtimisel sai nimetet kodarad märgistet teibiribaga, et pingutusskeemi saaks jooksvalt ümber kalkuleerida.
Nimetet kahel kodaral sai keevitamisega kasvatamisel viga veidi ka kroomi lõpp, mida sai peenikese pintsliga veidi alumiiniuvärviga viimaste millimeetrite osas \"petetud\".
Ja kõik. Kolme ratta peale kaks kõva päeva.