Kas selle leidmisest kusagil juttu ka on?
A.
Tapetseeritud sein on klass omaette
![[Pilt: 1595955]](http://www.muis.ee/imageview:museaalImage/1595955)
1958 Tallinn - Virtsu liinil. Õnnetuse asukoht teadmata.
Hetktõmmis filmist"Vihmas ja päikeses" 1960.
Väga head pildid!
International peaks vististi olema Rakke liinipidaja Peeter Tulffi buss. Tema liinid läksid 1. aprillist 1939 üle Johannes Arakale Rakverest.
Võib-olla ostis Arak bussi ka ära, sest 1939 on nr J-106 juba ühel Renault' bussil.
Bulldog (U-492?) on ilmselt J. Araka buss. Ta ehitas kered ise oma töökojas. Olid Volvod, Renault'd, Chevrolet, võib-olla veel midagi. Kokku oli Arakal vähemalt kümme bussi, pilte on seni vaid mõnest.
Internationali pildi taga selline tekst harilikuga kirjutatud:
Rakke Dulffi omnibuss 1938a. "International"
Saadud 15. märtsil 1979a. E.Petti Simuna
Kolm omnibussi müüs aprillis 1939a. koos liiniga Dulffi Arakule Rakveres. Selle bussiga sõitsin 1939a. suvel Araku juures töötades.'
(E.Petti)
Ja teise pildi taga:
1939a. bussijuht Alfred Allikalt Veneveres Jaan Petti maja õuel, kus buss ööbis.
Midagi ei klapi. Kui 2014. aasta sügisel oli see veel aiamaalt äsja ära veetud originaalvärvis kere ja jaanuaris on juba uues värvis buss, siis seda küll restaureerimiseks nimetada ei saa...
A.
Plaanimajandus
Hehh..... kirjasõbrad, lugege altpoolt natuke kommentaare kah ikka, muidu olete nagu DELFI kommentaatorid., kellel näpud koguaeg sügelevad....
#
Музей Городского Электрического Транспорта
Автобус восстановление еще не проходил - он в том виде, в каком поступил, только отмыт и покрашен. И в этом его особая прелесть - сохранность такого уровня (спустя полвека бытности домом) нам ранее не встречалась. #
Delfi kommentaatorina arvan ma jätkuvalt, et selline värviga pläkerdamine on rõve.
A.
Kuivas hoitud, soola pole saanud, sest 56-ndal veel ei kasutatud soola, ainult liiv kühvliga veoka kastist. Miks ma ei imesta, et raam on nagu uus ja plekid ka. 7-8 aastase kasutamise järel bussina pole ta isegi kapremonti saanud. Enne kanti maha. Jah, tal võib palju detaile puudu olla nagu istmed, mootor, generaator ja veomootor aga kere on eeskujulik. Seal vaevalt peale pisividinate miskit taastamist nõuab. Isegi originaalne laevalgustus töötab. Merendusest loodavad saada kolm kaalukamat osa - mootor, genekas ja veomootor.
Ja veel, nimelt koostetööde kvaliteet langes mitte kohe pärast Jossi surma, alles 71-l aastal oli see totaalselt langenud, sest enam pikka aega polnud kedagi istuma pandud kahjurluse eest. Muide samas on lugeda ka vaguniremondi depoo 38-nda aasta ajalehte, tolleaegne olustik ilusti kirjeldatud ja tundus väga tuttav.
(11-01-2015, 10:40 AM)Aspelund Kirjutas: [ -> ]Midagi ei klapi. Kui 2014. aasta sügisel oli see veel aiamaalt äsja ära veetud originaalvärvis kere ja jaanuaris on juba uues värvis buss, siis seda küll restaureerimiseks nimetada ei saa...
A.
Aga miks ka mitte? Paari-kolme kuuga on mädanenud bussirappest täiesti võimalik musta numbri vääriline uunikum üles ehitada. Tingimustel, et:
1) sul on tõsiselt hea sisseseadega töökoda;
2) sul on mõnikümmend tõeliselt head töömeest, kes on nõus pikki päevi töötama;
3) kõige tähtsam - sul on piisavalt rahakas sponsor, kes raha numbreid ei tunne ja selle kõik lahkelt kinni maksab
.
Kindlasti on, aga mitte munitsipaalses transpordiettevõttes (kus see buss pesitseb). Ma olen Venemaal autode taastamisega seotud teemadel silma peal hoidnud ja võin väita, et sarnaselt muule maailmale sünnib kvaliteet vaid neis kohtades, kus rõhk pannakse eeltööle ja asjade hästi ja rahulikult tegemisele.
Parimaks näiteks on siin meie Tartu, mis tõelisest rappest ehitati korralikult ülesse. Aga sinna läks aastaid aega ja ämbreid raha (mida munitsipaalettevõte iial lubada ei saa). Pigem põevad sealsed entusiastid seda, et neid jumala pärast sellisest bussiettevõttest pikalt ei saadetaks, sest siis kaob ära praegune pluss: vrakkide hoidevõimalus.
Härra Väravamehaanik oskab ehk täpsemalt kirjeldada, millisel tasemel on Venemaal ühistranspordi restaureerimine ja millise mulje jättis sealsetel inimestele meie Zis-127, mida samuti ei tehtud korda mõne kuuga.
Ämbriga värvi oskab plekile mäkerdada igaüks, aga see pole restaureerimine. Sellises vanuses buss nõuab hoolimata oma säilitustingimustest ikkagi kerelt plekkide eemaldamist, varasema ekspluatatsiooni käigus saadud kahjustuste likvideerimist, ümberehituste tagasiviimist algsesse jne. Kõik see nõuab aega, raha ja suurt hulka spetsialiste. Ainult õhust ja armastusest siin ei piisa...
Aga igalühel on võimalus omale arvamusele ja seisukohale. Mina arvan, et sellise rariteedi värviga ülemäkerdamine on lihtsalt rõve. Kui on vaja masinat säilitada, on selleks hoopis teised materjalid.
Autode restaureerimine ei ole see, mida näidatakse saates Pimp My Ride või Counting Cars. See on meelelahutus.
A.
Hea, et diskussioon on avanenud. Aspelundi väidetega päri. Venelaste mõttemaailmast ei ole mul seni kuidagi võimalik enda jaoks arusaadavat kuvandit luua. Selline rulluga üle plätserdamine on seal kaunis tavaline ja see on rõve. Seda enam, et tegevus teostati sellise rariteedi peal.
Sellise bussi ennistamiseks võib kergelt öelda, et täisvõimsusel sinna ressursse suunates, kulub tööks vähemalt aasta.
Siiski olen jätkuvalt oma väljaütlemises kindel, et see on parim säilinud eksemplar üldse, millest aretada filigraanne eksemplar tulevastele põlvedele.
PS. Venelaste pokazuuha jätkub. Kord üle igasuguse arvestuse korrastatud Peterburi Ikarus Lux on taas tegemisel. Seekord aga selle vahega, et peale plaanitakse panna Mersu mootor ja Voithi käimar.... Seni istunud seal peal Belarusi 245 diisel. :S
![[Pilt: uIZLmWklqHU.jpg]](https://pp.vk.me/c617220/v617220921/191f7/uIZLmWklqHU.jpg)
![[Pilt: 0_7b7da_eca133a0_L]](http://img-fotki.yandex.ru/get/5304/85237848.14/0_7b7da_eca133a0_L)