Tekkis idee selle asja kohta veidi rohkem infot saada. Ise mäletan kaheksakümmnendatest Tartus ainult mõndasid üksikud peale sõda toodetud lääne masinaid. Eeskätt muidugi 86(87?) aastast siin resideerunud 3 gen firebirdi.
Küsimused:
- Kuidas tol ajal selliseid osi hangiti, miga kohalikud sepad valmistada ei suutnud? (omas mõõdus kummid näiteks jne.)
- Kas keegi teab ka mõne sellise masina "lugu"
- Mis lugu oli piiril nõuk. autotööstuse toodangu vastu vahetamisega?
- Kas lääne päritolu sõiduki riiki toomisel oli tolli suuruses ka teisi kõikumisi, kui see, mis toimus mõni aasta enne olümpiamänge?
- Mis lugu oli kellegi itaalasega, kes kaheksakümmnendatel liitu elama kolis ja kuskil Eestis usa autode remondile oli pühendunud?
Kunagine pilk registrisse andis väga huvitavaid tulemusi, näiteks, et 81-82 registreeriti Eestis tuttuus Datsun Cherry jne...
Kõik info ja mälestused teretulnud.
Ma võin küll pma noore mõistusega eksida, kuid kuskilt oleks nagu kõrvu jäänud, et suur osa selleaegseid importmasinaid tulid siia diplomaatilise töölisrahvaga...
andres
biggio Kirjutas:Ma võin küll pma noore mõistusega eksida, kuid kuskilt oleks nagu kõrvu jäänud, et suur osa selleaegseid importmasinaid tulid siia diplomaatilise töölisrahvaga...
andres
Pean veidi täpsustama enda poolt kuuldud lugu... kuid Esimene autosuvila, mida mu töökaaslane lapsena 68 aastal nägi oli miskise tolleks ajaks 20 aastat Kanadas töötanud julgeolekumehe omanduses olnu, mis peale mehe erruminekut ja kodumaale naasmist olla, koos masinaga (Rambler) ja mootorpaadiga kaasa võetud. Üldiselt on mulle ikka malje jäänud, et meremehed tõid neid masinaid enamjaolt, kuid mine sa tea.
Küsimus veel juurde, kas keegi mäletab ku palju maksid nõukaajal kasutatud lääne autod. Ise käisin lapsena 84 aastal Tallinnas autotturul ja nägin seal ka kahte-kolme "ameeriklast" müügil, kuid hinnad kahjuks meeles pole...
Teatud ajani ei olnud välismaa autode NSVLi toomine piiratud muud moodi, kui sellega, et välismaale lihtsalt keegi ei saanud. Kuskilt on meelde jäänud, et hiljemalt 70-ndateks pandi peale tollipiirangud, mis tegi autode impordi mõttetuks.
Välismaa autode importijateks olid tavaliselt meremehed, seetõttu võis päris tihti võis neid näha pooni poe juures Vase tänaval. Üldse oli Tallinnas 80-ndatel välismaa autosid päris palju, seda muidugi NSVLi tingimusi silmaspidades. Mäletan ise Ford Taunuseid, Opel Rekordeid, jms. Ühte rohelist 50-ndate ameeriklast mäletan, mis meenutas vana Volgat.
Üks variant auto saamiseks olid ka väliseestlastest sugulaste raha saatmine, et siit siis auto osta. Kõige vanematest aastakäikudest tean ühte 1973. a. Moskvichi mis "sealt" sugulaste rahadega ostetud. Ehk sai varem ka terveid autosid siia saata?
Hiljem, karmide tollieeskirjade tingimustes, toodi väljamaalt tagasi Nõukogude autotoodangut, või osteti auto "seal" teenitud raha eest kohapealt. Perestroika tingimustes (tolleaegne väljend) muutus reisimine välismaailma mõnevõrra lihtsamaks. Kui enne sai tavainimene välja küllakutse alusel, mille oli saatnud sugulane, siis mälu järgi alates 1987 aastast sai külla kutsuda ka tuttav. Siis algas Soomest Ladade tagasi toomine. Imestati nende odavuse üle - kujuta ette, saad auto kahe pdl vodka eest! (vaja vaid vahetada plekiring ja teha mootorile kap remont). Esimesed reisijad said vahetada riigikursi alusel ikka päris palju raha (summat enam ei mäleta oli vast 5-6000 FIM inimese kohta). Riikliku kursi alusel sai 1 rubla eest 4 FIM-i, Viru ärikatelt sai FIM-e osta kursiga 1:1 (seda vähemalt aastatel 1985-87). Kuskil 1989 vähendati riikliku kursiga vahetatavat summat poole võrra ning auto toomine muutus pisut keerulisemaks. Ühel sellisel reisil õnnestus mul endalgi käia aastal 1990. Vähegi norm ladade hind oli tõusnud päris kõrgele, samas pakuti sama aasta Datsuneid ja Golfe oluliselt odavama hinnaga kuid neid ei olnud mõistlik osta..
Siin veel link lugemiseks:
http://www.volga.ee/modules.php?name=Forums&file=viewtopic&t=528&highlight=tolli
rehvide kohapealt mäletan seda, et 80-nedate lõpul sõitis minu koduhoovi Maserati Quattroporte I, kuna omanikuks oli peaaegu naabrimees, kes kurtis, et rehve pole saada aga lõpuks sobisid Avia bussi rehvid
ps see auto kuulub praegu Margaret Thacherile
huvitav on see, et praegu on ilmselt Maseratile lihtsam rehve leida kui Aviale
Näitena,siin foorumis varemgi mainitud raamatu "Välismaa autod" autor sm Kotijevil oli 1980-te esimeses pooles miski Austini mudel,mille ta välismaalt töötamise järel Eestisse tõi (minu teada oli ta tegev kuskil saatkonna juures).
Siinkirjutaja isa õppis 1980-te esimesel poolel tollases TPI-s ning Kotijev (tegutses siis TPI sõjalises kateedris,olles ainuke major pod- ja päris polkovnike kõrval) oli oma autot igal võimalusel kiitnud...
Aga nö stardipauguks suuremal mitte-Vene autode sissetoomisel olid siiski 1988.aasta kevadel mõningate suurettevõtete juhtidele (kalurikolhoosid,"Dvigatel" jne) ostetud paarkümmend uut "sigar" Audi 100.
supp Kirjutas:rehvide kohapealt mäletan seda, et 80-nedate lõpul sõitis minu koduhoovi Maserati Quattroporte I, kuna omanikuks oli peaaegu naabrimees, kes kurtis, et rehve pole saada aga lõpuks sobisid Avia bussi rehvid
ps see auto kuulub praegu Margaret Thacherile
huvitav on see, et praegu on ilmselt Maseratile lihtsam rehve leida kui Aviale
Selle auto saatusest olen seni teadnud vaid, et müüdi Breznevi garaaazist 4000 rubla eest Eestisse ja siit edasi läände... Äkki on midagi lisaks, mida meenutada?
Valuuta kursside kohta, 88 aastal maksis ametliku kursi järgi 1 USD - 60 kopikat. Sellegipoolest päris kena kuristik ameeriklase ja Nliidu kodaniku vahel. Pealegi sai Nliidu kodanik valuutat vahetada ainult teatud ulatuses...
mrali Kirjutas:Aga nö stardipauguks suuremal mitte-Vene autode sissetoomisel olid siiski 1988.aasta kevadel mõningate suurettevõtete juhtidele (kalurikolhoosid,"Dvigatel" jne) ostetud paarkümmend uut "sigar" Audi 100.
Seda on ka omaaegses ajakirjas "Aja Pulss" mainitud.
EDIT! Mis on nende autode saatuseks täna? Äkki kellegil on mingeid pilte?
saare kaluril oli uus Audi 100, minu teada müüdi neid vist Moskvas, 80-nendatel tean ka juhust kui eesti tüdruk abiellus soomlsega ja sõitis tallinnas uue Peugeot 205-ga
mrali Kirjutas:... stardipauguks suuremal mitte-Vene autode sissetoomisel olid siiski 1988.aasta kevadel mõningate suurettevõtete juhtidele (kalurikolhoosid,"Dvigatel" jne) ostetud paarkümmend uut "sigar" Audi 100.
Üsna varsti nimetet Audide järgi tuli partii väiksemaid sorti Peugeot'sid. Minu mäletamist mööda ühele firmale ja kas selleks polnud mitte Finest Hotel Group S.P. (kes haldas justjust renoveeritud Palace'i hotelli), mida juhtis tollal noor ja energiline Toomas Sildmäe?
S.P. muide oli lühend väljendist "совместное предприятие" (eesti k. ühisfirma).
marerati kohta tean seda, et Breznevi garaaz jagati laiali, Maser sattus eestisse, kus saare dolomiidi direktor ostis selle 4000rbl eest mingist valitsuse asutusest, kui ma autot nägin oli selle ls kas 6000 või 16000km, hiljem sellega midagi sahkerdati ja 90-ndate alguse ajak Classic & sportscar oli foto kus see auto läks soomes tollioksionile kuna oli piiril mingil põhjusel kofiskeeritud, üks küljeaken oli ka puru, hiljem ostis selle mingilt oksionilt M. Thacher nostalgiast Breznevi järele.
üldiselt saaremaa meeldib vanadele Maseratidele, praegu näiteks seisab Kuressaare piimakobinaadi õuel täiesti roostes 3500 coupe toorikkere 60-nedatest
breznevi maserati kohta käis veel selline kõlakas, et kuna auto oli sinene ja punase nahaga, oli ka auto olnud algselt punane aga breznev vihkas punast värvi saadeti talle itaaliast kingitud auto tehasesse tagasi ja värviti siniseks
valdo Kirjutas:mrali Kirjutas:... stardipauguks suuremal mitte-Vene autode sissetoomisel olid siiski 1988.aasta kevadel mõningate suurettevõtete juhtidele (kalurikolhoosid,"Dvigatel" jne) ostetud paarkümmend uut "sigar" Audi 100.
Üsna varsti nimetet Audide järgi tuli partii väiksemaid sorti Peugeot'sid. Minu mäletamist mööda ühele firmale ja kas selleks polnud mitte Finest Hotel Group S.P. (kes haldas justjust renoveeritud Palace'i hotelli), mida juhtis tollal noor ja energiline Toomas Sildmäe?
S.P. muide oli lühend väljendist "совместное предприятие" (eesti k. ühisfirma).
Ja Finest reklaamis end juba 1980-te lõpus kui Pesukoti ENSV esindajat (Tallinnas vist 1989 peeti Peugeoti näitus kohe maha).Audide/volkarite teenindamiseks tekkis 1988 vms ESTTEC,Mersu esindus kasvas välja MN autobaasist.
Need siis Eesti esimesed kolm suuremat välismaa autode maaletoojat.
Ja kui nende Audide juurde veel minna,siis üks oli ka Haapsalus ja sõitis sellega nüüdseks meie seast lahkunud hr Otu Sukles ("Lääne Kaluri" esimees)."Lääne Kalur" muretses Audiga samal ajal endale ka ühe uue Oettingeri disainis Volkswagen Caravelle väikebussi.
jutujätkuks veel niipalju, et kas keegi teab minu perekonnale kuulunud Opel commodore a-st vene reg nr 50 50 punane, 80-nendate lõpus hästi taastatud ja müüdud vene lendurile Keilas, helepunane, helebeezi nahaga
1990 august avati Subaru esindus ja märtsis 90 ostis näituselt "Auto 90" R.Saar Subaru Leone 1.3-e
Mina kolisin olümpiaaastal Lasnamäele kolmandasse mikrorajooni Калевипоя Пыйк uulitsasse ja meie valdavalt merelaevanuse töötajate kooperatiivmaja ees ainult välismaa autod parkisidki. Nõukogude autodele polnud lihtsalt ruumi, sest suured ameeriklased võtsid kolme Sapaka koha. 70-ndatest pärit ameeriklasi oli päris mitu, marke ma ei osanud tollal määrata peale Fordi, sest see oli selgelt välja kirjutatud, ülejäänutel olid nähtavad need mudeli kirjad, millest ma midagi välja ei osanud lugeda ja ilmselt olid need kirjad ka suht juhuslikult juurde kleebitud või ära kistud no näiteks mida ütlekski auto nimega Park Avenue.
Euroopa autodest oli esindatud kaks Opel Rekordit, üks oli teisele varuosadeks, Skoda 1200, Opel Kadett, kurvasilmne Mersu, Volvo 244, Peugeot 404 ja seda kõike ühe maja ees.
PS Selline konsistents ajab ju hulluks, üks omanik hüppaski üheksandalt korruselt kirehoos oma Ameerika muskelkupee kapoti mõlki.
Kehtnas oli enne kaheksakümnendate keskpaika üks "väga vinge välismaa auto". Oli vist roheline metallik, seisis selle kolmekordse maja parklas, üle mille asus side (kortermajas), Rapla poolt tulles kolmandast viiekordsest paremale jääv. Kas keegi teab, mis marki ja mis mudeliga autoga oli tegemist? Tol ajal sai ise alles poisikesena teist kiibitsemas käidud. Naljakas, et nüüd ei oska aimatagi mis autoga tegemist oli
Kui ma väike olin, siis oli Võrus ainuke nn. dailydriver välismaa auto kuldne Ford Taunus Mk3 kupee, tuuleklaasil sirm, millel kiri OPEL
Meenus ühe sõbra jutt ühest 1980a paiku Jõgevamaal Kuristal olnud vanaaegsest välismaa autost. Tegemist olevat olnud väga suure masinaga, esi- ja tagaistmete vahel olevat olnud allakeritav kuulikindel klaas, autos olevat olnud isegi televiisor! Mootor aga olevat peale pandud veoauto ZIL-i V8. Kas keegi teab konkreetsest autost midagi?
Suurmeister Paul Keresel oli 60-date lõpus või 70-date algul väljamaalt toodud auto. Kahjuks ei mäleta enam selle auto marki.
Minu lapsepõlve mängumaal Kaevu uulitsas, peaaegu minu maja vastas, asus pisike krunt pisikese maja ja tellistest garaažiga, viimase asukaks oli punane (oli vist ikka punane?
) musta nahkkatusega fastback-Taunus. Päevavalgust nägi see auto loetud päevadel aastas, ma ei imestaks, kui ta seisaks seal veel praegugi.
Olevat ka miskise merekaru maine vara olnud.