Mnjah, mõnevõrra hilinenult, aga siiski võtsin üleskutset kuulda ja külastasin maanteemuuseumi jaanipäevase mägi-eesti tiiru raames.
Lõi pahviks. Kes tahab teada, milline peab olema üks muuseum, siis mingu ja vaadaku. Ja see viis mõtted tagasi foorumist loetud lugematutele vaidlustele, kellel on pikem ja kes on parem etseteraa. Minu tagasihoidlik arvamus muuseumidest eesti- ja liivimaal sai sealse külaskäigu järel kinnitust juurde - meil ei ole vaja ühte suurt muuseumit a la Riias. Meil olekski vaja närvivõrgustikulaadset püsinäituste kooslust üle terve eesti. Ja viimase aja moesõna klaster on kagus kaunis hästi välja kukkunud - Varbuselt (peale edukat kõhutäit, kusjuures erinevalt paljudest väikestest söögikohtadest ei olnud salat/silo praetaldrikul ühegi halvaks läinud komponendiga) edasi taevaskotta järvepraam Lonny-ga sõitma ja sealt veel edasi matkaradadele.
Me lükkaks piltlikult öeldes eesti inimesed ratastele ja sellega seoses ka siseturismi paremini käima.
Vaadake või maanteemuuseumi ülesehitust - esinduslik nõukogu ja parasjagu pikk volinike rivi. Ning ajaloolise ülevaate kallal on samuti päris tublisti tööd tehtud.
AMF,Unicweb etc ja eestimaa võib küll täis olla petrolheade ja insenere, kellel kamba peale kokku vahvaid masinaid (ja otse loomulikult ülikõrge enesehinnang), aga vaja oleks natuke laiemalt mõelda/organiseerida oskavaid kodanikke igasse eestimaa otsa. Igaüks tegeleks 30 ulatuses oma
asjaga, 50 % ulatuses kulutaks energiat sidumaks enda tegevust lähikonnaga ja 20 % ulatuses kulutaks energiat sellele, et mida mujal eestis tehtud on ja kuidas seda kogemust ära kasutada.
Sest kui meessugu oma emmedega/lastega kodus ei arvesta - siis magame kõik varsti koridoris mati peal!
P.S. Ma oleks peaaegu tahtnud öelda, et põhja-eesti jutupaunikud, mida on meil mägi-eestile vastu panna perekülastuse seisukohalt, aga tuli õnneks meelde, et Kurtnas on nii muuseum kui Vembu-Tembumaa....
Rääkides muuseomitest, tahaks mainida ka kaevansusemuuseomi kuskil Jõhvi või Kohtla-Järve kandis. Endal on seal käimata, kuid see üritus on võetud tööplaani, eks sealse kandi foorumlased oskavad kindlasti seda asutust minust paremini iseloomustada ja tehke seda, ei maksa teadmisi endale hoida.
Just. Ning paluks viiteid ka lähedalasuvatele mõnusatele söögikohtadele ka.
Tühja kõhuga inimene kipub kaunis kergelt ärrituv olema.
peeterpaul Kirjutas:mida on meil mägi-eestile vastu panna perekülastuse seisukohalt, aga tuli õnneks meelde, et Kurtnas on nii muuseum kui Vembu-Tembumaa....
Pole küll ei lõuna- ega ka põhja eestist, aga räägin ikkagi omast kogemusest...
Rajada väliterass koos laudade, toolide, grillivannidega jms on füüsiliselt ja majanduslikult suht lihtne tegevus - mõnikümmend tuhat krooni ja paar nädalat õhtuti nokitsemist. Sealt edasi läheb juba tunduvalt keerulisemaks.
Näiteks maksuametile seletada, miks mopeedimuuseum on ostnud liivakasti ja ega ometi mu enda laps seal ka vahel mängimas ei käi... Mängumaja ehitusmaterjalide tshekke mul õnneks kuludes ei olnud.
Ainuüksi selleks, et tulevikus saaks hakata külastajatele legaalselt kasvõi kohvi pakkuma, tuli puurida uus, legaalne, projekti ja passiga euronormile vastav puurkaev koos igasuguste kaasnevate veeanalüüsidega. Rajada kanalisatsioon - kaevata maasse korralikud settepaagid, ehitada eraldi välikäimla jne jne jne. Kui tahaks, et kui inimesel endal grillimiseks vorste ja liha juhuslikult kaasas ei ole aga tuju peale tuleb, siis saaksin need eraldada, eeldaks see spetsiaalseid külmkappe, nende oleku kontrolli mitu korda päevas, koos päeviku pidamisega, loomulikult ka toiduainete käitlemisluba, tervisetõendit, et tohiksin inimesele vorsti ulatada jne jne jne. Samas eeldaks see pakkumisvõimalus ka seda, et mingid toiduainete varud on kohapeal koguaeg igaks-juhuks olemas. See aga vajab konkreetselt seda, et külastatavus on stabiilne.
Kogu selliste "lisaväärtuste" kulud on viie nulliga lõppevad ja tulevad ikkagi millegi muu arvelt. Tõenäosus, et sellepärast on klient nõus veidikene rohkem maksma on naiivne lootus ja ära ei tasu kogu see asi nagunii mitte kunagi. Need loodud lisaväärtused ei teeni isegi enda otseseid kulusid tagasi, kui need aktiivseks põhiliseks tegevusalaks ei muutu... rääkimata sellest, et teoreetiliselt võiks see hoopis aidata ekspositsiooni ülalpidamis ja laiendamiskulusid katta.
Ma ei hala, ma lihtsalt konstanteerin fakte.
To Oldmoped - no hakatuseks on Sinul olemas väga selge ideega muuseum/väljapanek või kuidas seda nimetada. Naera puruks, aga paljudel pole sedagi.... On suur hunnik midagi, aga kandev mõte vahelt puudu.
Teiseks - söömise võimalus, mida mina kõrgelt hindan, ei pea olema ilmtingimata sama asutuse raames, võib ka natuke eemal olla. Hea oleks sellisel juhul ekspositsiooni külastajale teavitada miskit moodi, et lähiringkonnas on veel see ja see ning korraliku kõhutäie saab näiteks x km kauguselt. (See moesõna klaster)
Mulle on miskipärast alati kõiksugu peegliteemalised kommentaarid meeldinud - ei ole sugugi võimatu käsitleda asja ka niimoodi: Läänemaal asub fantastiline pontsiku/pliinide etc kohvik, kus on lastele rajatud mänguväljak ja issid saavad kõige selle talumiseks hüvitust silmailu näol, kui vaatavad üle ka kohviku mopeedikollektsiooni. Eks ta puhtalt marketingi ülesande püstitus on, aga kui juba toitlustamise rajasid, siis võta sihiks viimistleda menüü ja pakutav originaalseks ning müü ennast ainsa kohvikuna kus on mopeedide püsiekspositsioon.
Vabandust, asi on teema pelkirjast väga kaugele läinud, ehk moded jagaksid selle eraldi osadeks.
peeterpaul Kirjutas:Mulle on miskipärast alati kõiksugu peegliteemalised kommentaarid meeldinud - ei ole sugugi võimatu käsitleda asja ka niimoodi: Läänemaal asub fantastiline pontsiku/pliinide etc kohvik, kus on lastele rajatud mänguväljak ja issid saavad kõige selle talumiseks hüvitust silmailu näol, kui vaatavad üle ka kohviku mopeedikollektsiooni. Eks ta puhtalt marketingi ülesande püstitus on, aga kui juba toitlustamise rajasid, siis võta sihiks viimistleda menüü ja pakutav originaalseks ning müü ennast ainsa kohvikuna kus on mopeedide püsiekspositsioon.
Majanduslikult on selline lähenemine muidugi kõike mõtekam, sest erinevalt vanatehnikaekspositsioonist, saab toitlustus olla kasumit andev. Sellega saavutab jällegi selle, et inimesest saabki põhikohaga kohvikupidaja. Kuna see muutub põhitegevusalaks, peab see olema järelikult ka pere sissetulekuallikas, sest millestki ju elama peab. Järelikult ei ole tegu enam abimajandiga, mis toetaks moraalselt ja majanduslikult, hobina peetavat (sest kahjuks ei ole teistmoodi ju võimalik) vanatehnikaekspositsiooni, vaid perekohvikuga, mis annab seda pidavatele inimestele leiva lauale. Tõenäosus, et selle kõige kõrvalt jääb aega ja raha üle veel selleks, et vanatehnikaga tegeleda ja seda ekspositsiooni järjest arendada, on imeväike. Lõpptulemusena ongi tavaline kohvik, kus kujunduselementidena on sees või ees paar vana masinat - a'la Ratta Pubi pirital.
Lisaks kaasneb sellega ka see, et asi läheb suvalise publiku massiürituseks, mitte ei ole tegu tõeliste huvilstega.
Samas, kui ikka üdini aus olla, siis ega neid tõelisi huvilisi ei olegi olemas ja sõbrad käivad ju nagunii külas ja on näinud. Kogu selliste projektide saatus on lihtsalt tegemisrõõm ja et oleks kus enda kollektsiooni hoida.
Lisaks loomulikult ka enda ego upitamine iseenese silmis. Jääb vaid loota, et egomaniakke on Eestis piisavalt palju olemas ja nende rahakotid ja pered suudavad selle kõik välja kannatada.
Mina näiteks isiklikult mingit vajadust järjekordse (proovisime, teame) söögikoha rajamise vastu ei tunne. Eks ka "muuseumi" rajmine on parjalt peavalu valmistav ettevõtmine ja kuna korralike ekspositsiooniruumide ja ekspositsiooni rajamine ise on aeganõudev millaski tulevikus teoks saav asi, siis selle kompensatsiooniks, et need mõned inimesed, kes võibolla viitsivad seda ajutist "poooles vinnas" näitust, mis momendil asub ajutises kiiruga rajatud "kuuris", mis asub kusagi päraperses ja kuhu juurde viival teel toimub veel peale selle momendil aktiivne remont, vaatama tulla... siis on neil vähemalt võimalik natukenegi ka maha istuda ja ennast ka ehk mõnusalt tunda, mitte ei pea kohe hakkama edasi kihutama.
Ma olen peeterpauliga suht ristivastupidisel arvamusel. Ok, mul muidugi lapsi pole ja muuseumi ka mitte, nii et järgnev jutt on puhas teooria, aga ma ausalt öeldes eriti ei fänna seda kui mingi iseenesest väga huvitava muuseumi või näituse kõrval käib mingi vorstide säristamine, poniga sõitmine, benji hüpped ja whatnot. Friikate õgimise asemel oleks palju ehedam kui lastele oleks ekspositsioonis mingi oma osa, tehnikamuuseumi puhul võiks see olla näiteks mingi Heureka stiilis nurgake kus saab eksponaate oma käega näppida ja selle võrra targemaks. Kasvõi mingi lõhki lõigatud mootor või käigukast, mida saab vändast ringi ajada ja vaadata kuidas kolvid-kepsud-nukad-hammasrattad ringi käivad, auto millel saab päris tööriistadega ratast vahetada (ohutus muidugi ennekõike, aga väikse nuputamisega ei ole seda raske saavutada) jätavad kindlasti palju sügavama mulje ning lisaks süvendavad tehnikahuvi. Mulle on noorusest väga hästi meelde jäänud Tuletõrjemuuseumi eksponaat, kus sai klaasist maja küljes nuppe vajutades seal sees lõkkeid süüdata - ülejäänud muuseumist ei mäletaks ma ilmselt mitte halligi, kui poleks vanemana uuesti käinud
Hästi lähevad kindlasti peale ka eksponaadid, milles saab lihtsalt sees istuda või muul viisil käed külge panna, ilma mingi erilise eesmärgita. Kasvõi mingid täiesti elementaarsed asjad, nagu tehnikateemaline värvi-ise raamat või konstruktori laadsed mänguasjad võivad laste huvi köitmisel palju ära teha.
Nii palju kui ma olen muuseumide kohvikutes käinud on seal alati kuivanud saiad ja kirvehinnad, nii et pole mõtet luua illusiooni nagu üks asutus suudaks korraga kahte funktsiooni hästi täita. Normaalse käibega söögikoht eeldab ka sellist külastajate hulka, mis realistliku suurusega muuseumi liiga täis pakib ning ekspositsiooni uurimise ebameeldivaks teeb.
Ja klaster on vale sõna, sa kirjeldad sümbioosi. Klaster on siis kui ühe muuseumi kollektsioon jagatakse mitme maja peale laiali, et külastajate mass seinu ümmarguseks ei pressiks.
Jesper Kirjutas:Mulle on noorusest väga hästi meelde jäänud Tuletõrjemuuseumi eksponaat, kus sai klaasist maja küljes nuppe vajutades seal sees lõkkeid süüdata - ülejäänud muuseumist ei mäletaks ma ilmselt mitte halligi, kui poleks vanemana uuesti käinud
Üldiselt Jesperi jutu ivaga nõus, samuti oleks praegu isegi mõneti huvitatud lahtilõigatud mootori näppimisest-kruttimisest ehk väike laps on meis kõigis peidus.
Miks ma aga just seda lõiku tsiteerisin. Sest tuli meelde kümne aasta tagune lapsepõlv. Ja minuga juhtus põhimõtteliselt just see, mis Jesperiga jäi juhtumata, s.t põhimõtteliselt ma mäletangi ainult seda Jesperi kirjeldatud maja. Veel mäletan, et kuskil klaasi all (või oli see nüüd seinal?) oli ka tuletõrjuja kirka. Ja see on ka kõik, kahjuks.
Jesper kirjutas: aga ma ausalt öeldes eriti ei fänna seda kui mingi iseenesest väga huvitava muuseumi või näituse kõrval käib mingi vorstide säristamine, poniga sõitmine, benji hüpped ja whatnot.
Varbuse catering on väga shefis hoones, elegantse sisedisainiga kohvikus. Ei mingit lulja kebab'it.
Jesper kirjutas: Kasvõi mingi lõhki lõigatud mootor või käigukast, mida saab vändast ringi ajada ja vaadata kuidas kolvid-kepsud-nukad-hammasrattad ringi käivad.
See on seal olemas
Jesper kirjutas: auto millel saab päris tööriistadega ratast vahetada
Seda pole, aga see turvavöö katsetamise tool on.
Jesper kirjutas: konstruktori laadsed mänguasjad võivad laste huvi köitmisel palju ära teha.
Seal on interaktiivne telekas, kust saad teehöövlit juhtida, terasid tõsta langetada etc. Põhimõtteliselt greideri kabiini koopia.
Jesper kirjutas: Nii palju kui ma olen muuseumide kohvikutes käinud on seal alati kuivanud saiad ja kirvehinnad.
Nõus, head toitlustamist on raske leida, Varbusel minu arust oli. Hindadest meie elus avalikult ei taha rääkida.
Jesper kirjutas: Normaalse käibega söögikoht eeldab ka sellist külastajate hulka, mis realistliku suurusega muuseumi liiga täis pakib ning ekspositsiooni uurimise ebameeldivaks teeb.
Ma ei usu, et Varbuse oleks 100 % isemajandav, taolisi asutusi peaksidki ülal hoidma sihtasutused või fondid. Ja kvaliteetse cateringi pakkumine oleks lisamagnetiks. Ja ideaalide ideaalis parimal juhul kulusid kattev tegevus.
Jesper kirjutas: Ja klaster on vale sõna, sa kirjeldad sümbioosi. Klaster on siis kui ühe muuseumi kollektsioon jagatakse mitme maja peale laiali, et külastajate mass seinu ümmarguseks ei pressiks.
Sümbioos on see, et Varbusel on ühes hoonetekompleksis nii söömine kui näitus. Näitus ise on seal nii või naa 4 hoones ja õue peal takkatraavi.
Klastri all pidasin silmas, et mõistlikul kaugusel on ühes regioonis teisigi sarnasele sihtrühmale (minu puhul jaanipäeval siis siseturist) mõeldud ettevõtmisi (taevaskoja praamireisid näiteks)
P.S. Kuidas krt see korrektne tsiteerimine käib. Sillu palus klikata tsiteeri kasti alaossa, ei saanud pihta. Kas quote teksti ees ja järel tekitab valges kastis tsiteeritava teksti?
peeterpaul Kirjutas:P.S. Kuidas krt see korrektne tsiteerimine käib. Sillu palus klikata tsiteeri kasti alaossa, ei saanud pihta. Kas quote teksti ees ja järel tekitab valges kastis tsiteeritava teksti?
Täpselt nii!
peeterpaul Kirjutas:See on seal olemas
Ega ma ei tahtnudki Varbuse operatsiooni kuidagi maha teha, lihtsalt vaidlesin vastu sinu rõhuasetustele ja pakkusin välja enda omad.
To Jesper - pole probleemi. Foorumi mõte ongi ju enda seisukoha ütlemine, teise mehe seisukoha kuulamine ja kui hästi läheb, saavad mõlemad targemaks.
Mis puutub Varbusesse, siis eile eine uinumist järele mõeldes - mulle tegi koha sümpaatseks arhitektuur ühelt poolt ja anonüümne võimalus külastada teiselt poolt. Paratamatult tuli võrdluseks meelde tänane teine teema, kus üks saaremaa kodanik käis JJ-s ja ei saanud Tuvega kokku. Varbusel seda probleemi pole, sest muuseumiga ei samastu ükski persoon, vaid see on kultuurilooline institutsioon, kus on äratehtud ka muuseumist tõelise muuseumi tegev põhjalik teadustöö.Ja ettevõte mudel, personaalia (või õigemini selle puudumine) ja rahastus on teisest kaliibrist.
Huvi pärast küsiks - ega sa Jesper pole vist sinna sattunud?
Ei ole jah. Ma olen Eesti muuseume üldse vähe külastanud, rohkem piiritaguseid, aga neidki mitte nii palju kui tahaks. A küll jõuab.
Tundub, et varsti jälle põhjust Varbusele minna. Nende siis kõige värskemat eksponaati kaema. [
attachment=26516]
Mina olen ka Varbusel käind, korda kaks vist isegi. Peab ütlema, et VÄGAGI meeldis. Plaanis lähinädalatel ämma-äia külastades jälle sealt muuseumist ka läbi põigata. Nõus Peeterpauliga, et säärasid peaks rohkem olema. Olen käinud ka Riia automuuseumis, mis oma väljapanekurohkusega jättis tol hetkel tõsiselt võimsa mulje, ent kaks nädalat hiljem meenus ainult paar eksponaati. Viimaste lausete mõte, et pole asja mõtet liiga suureks ajada, Varbuse muuseum oma kompaktsusega on just täpselt õiges suuruses. Teades, et siin foorumiski on mõnel mehel päris kõva kollektsioon, siis hea tahtmise korral saaks igaüks oma eksponaatidest päris toreda muuseumi kokku ning ei olekski säärased asutused meil vaid Tartus või Tallinnas vaid just nimelt Varbusel, Türil, Tõrvas, Kilingi-Nõmmes, Jõgeval jne... Olgu see siis muuseumi v ükskõik, mis nimetuse all.
peeterpaul Kirjutas:Tundub, et varsti jälle põhjust Varbusele minna. Nende siis kõige värskemat eksponaati kaema.
Tegu peaks olema sinivalge 672Miga, mille tagumine uks on kinni ehitatud. Viimase aasta jooksul pole näinud, aga enne seda sai seda ikka mitmeid kordi Tartus liikumas nähtud.
Samuti peaks nüüdseks Maanteemuuseumi ekspositsioonis olema ka ZIL 164 kraana, mis juuni keskel ära värvituna Võrus seisis.