Sattus minu kätte üks vene päritolu auto järelhaagis, millel oleks vaja vahetada elektrijuhtmed.
Kas keegi oskab öelda, milline juhe tuleks valida?
EDIT: proovisin teksti teha arusaadavamaks.
kiudjuhe, vasest, soovitavalt 1,5mm2(jämedam võib alati olla, lihtsalt monteerimisvaev suurem jämedama juhtmega). Elektrikaupadega tegelevas poes müüakse neid. Soe soovitus on võtta iga klemmi jaoks eraldi värv, jäävad pärastised "helistamised" testriga ära. Koku seod peene kõriga, mida saab kah meetrikaupa poest. Otsa juurde, mis hakkab palju liikuma, võid panna näiteks võrkrüüži.
erinevaid ideid kaabli kaitsmiseks:
http://www.tevalo.ee/cgi-bin/web_store.cgi?ec=13a1b5c
ja loomulikult elektripoest saab odavamalt kui tevalost seda.
Mõnevõrra lihtsam variant on selleks kasutada mitmesoonelist ,vastavalt vajadusele valitud soonte arvuga kiudjuhtmetega kaablit. Neidki müüakse päris laias valikus.
Näiteks viia kummagi tagatule juurde 4sooneline kaabel,üksikutele tulukestele 2sooneline(+ ja mass) jne. Vajadusel kasutades teatud olukorras muidugi ka kiudjuhet ja termorüüsi. Parima tulemuse huvides juhtmeotsad üle tinutada...
Niiskustundlikumates kohtades kasutada ühenduste kaitsmiseks lisaks ka kaubandusvõrgus müüdavaid kontakti kaitsmiseks mõeldud aineid.
Müüakse ka spetsiaalset kärukaablit, millel ka värvid õiged:
Kollane- vasak suunatuli
Roheline- parem suunatuli
Punane- pidurituli
Pruun- vasak ääretuli/numbrituli
Must- parem ääretuli/numbrituli
Sinine- udutuli
Valge- mass
Hall (kasutusel 13pin. pistikus)- tagurdustuli.
Kruvi alla minev ots tuleks kindlasti hülssida, seda ühenduse eluea huvides.
tcumen Kirjutas:Müüakse ka spetsiaalset kärukaablit, millel ka värvid õiged.
Kruvi alla minev ots tuleks kindlasti hülssida, seda ühenduse eluea huvides.
Mõtlesin isegi sellist kaablit. Tõin lihtsalt välja variandi,mille puhul ei pea seda kaablit hakkama ühe tule juurest teise tule juurde viimiseks uuesti teise kaabliga ühendama,vaid hargnemine toimub kärupistikus. Mida vähem ühendusi seda töökindlam asi reeglina saab.
Vene sõiduautokärudel pole ma veel tehasekonditsioonis näinud ei udu ega tagurdustulesid. Põhimõtteliselt sõltub siin parim lahendus just kärust endast.Mitu tuld,tulede asukohad,soov asi läbi viia originaalilähedaselt või mitte- kõik see on määrav kasutatavate vahendite valikul.
Mis puudutab juhtmeotste hülssimisse,siis oma ca 15 aasta jooksul tehtud/nähtud elektritööde põhjal eelistan siiski otsad üle joota,mitte hüllsida.
Hülsitud otsa puhul korduvalt näinud olukorda,kus ekspluatatsiooni käigus tekkib hülsi ja juhtme vahele oksiidikiht vms ollus,tagajärjeks ühel heal hetkel ebastabiilne kontakt. Kui joota ei viitsi,on hülssimine muidugi parem kui lihtsalt paljas juhtmeots.
Mingist valmistusaastast alates (vist oli 91?) nõutakse tagumist udulaternat ja kui laiem kui ... cm siis ka valgeid ääretulesid esiservas. seega ikka auto/elektripoest 7 sooneline kaabel (kindlasti kummi, või silikoon (oranz)), uus pistik ja tuld. Tagurpidi käigu tuled on enda tarbeks soojalt soovitavad.
ise tegin ´94 aasta respole uued juhtmed, sest tehasest oli tulnud 4 soonelisega ja ülevaatuselt tehasekonditsioonis enam läbi ei läinud.
Kindlasti kontrolli ka autopoolset ühendust, kui pole teada, mis süsteemis on. vene masinate 4 signaaliga pistikud on teismoodi ühendusega, s...mal juhul võib auto el.süsteemile liiga teha.
CORRADOg60 Kirjutas:Mis puudutab juhtmeotste hülssimisse,siis oma ca 15 aasta jooksul tehtud/nähtud elektritööde põhjal eelistan siiski otsad üle joota,mitte hüllsida.
Ka jootmine pole alati parim lahendus.
Jootmise kohalt jääb juhe liialt jäigaks. Kui kohe peale ühendamise kohta peab juhe liikuv olema, siis ei soovita joota. Olen näinud palju juhuseid, kus just jootekoha lõpust murdub juhe katki. Jootekoht tuleb viia liikuva/paenduva koha juurest kaugemale (näiteks katki lõngutatud tagaluugi juhtmete paikamisel).
motamees Kirjutas:CORRADOg60 Kirjutas:Mis puudutab juhtmeotste hülssimisse,siis oma ca 15 aasta jooksul tehtud/nähtud elektritööde põhjal eelistan siiski otsad üle joota,mitte hüllsida.
Ka jootmine pole alati parim lahendus.
Jootmise kohalt jääb juhe liialt jäigaks. Kui kohe peale ühendamise kohta peab juhe liikuv olema, siis ei soovita joota. Olen näinud palju juhuseid, kus just jootekoha lõpust murdub juhe katki. Jootekoht tuleb viia liikuva/paenduva koha juurest kaugemale (näiteks katki lõngutatud tagaluugi juhtmete paikamisel).
Sellises kohas küll,aga haagisel saab uusi juhtmeid paigaldades sellise olukorra teket vältida. Käru pistikus ja tuledes saab juhtme/kaabli hea tahtmise korral pea alati suht liikumatult paika sättida.
CORRADOg60 Kirjutas:motamees Kirjutas:CORRADOg60 Kirjutas:Mis puudutab juhtmeotste hülssimisse,siis oma ca 15 aasta jooksul tehtud/nähtud elektritööde põhjal eelistan siiski otsad üle joota,mitte hüllsida.
Ka jootmine pole alati parim lahendus.
Jootmise kohalt jääb juhe liialt jäigaks. Kui kohe peale ühendamise kohta peab juhe liikuv olema, siis ei soovita joota. Olen näinud palju juhuseid, kus just jootekoha lõpust murdub juhe katki. Jootekoht tuleb viia liikuva/paenduva koha juurest kaugemale (näiteks katki lõngutatud tagaluugi juhtmete paikamisel).
Sellises kohas küll,aga haagisel saab uusi juhtmeid paigaldades sellise olukorra teket vältida. Käru pistikus ja tuledes saab juhtme/kaabli hea tahtmise korral pea alati suht liikumatult paika sättida.
Ei jootmine välista veel oksiidide teket. Ja kui veel omal ajal väga populaarseid räbusteid (Flora jootevedelik nt.) kasutada, võib ühendus väga kiiresti otsa saada.Kindlasti on jootmine parem lahendus, kui lihtsalt kokkukeerutatud juhtme kruvi alla keeramine. Tööstuslikult aga jootmist ei kasutata, ikka hülssimist, sest see ei vähenda kiudjuhtme paindeomadusi ja vibratsioonikindlust.
tcumen Kirjutas:CORRADOg60 Kirjutas:motamees Kirjutas:CORRADOg60 Kirjutas:Mis puudutab juhtmeotste hülssimisse,siis oma ca 15 aasta jooksul tehtud/nähtud elektritööde põhjal eelistan siiski otsad üle joota,mitte hüllsida.
Ka jootmine pole alati parim lahendus.
Jootmise kohalt jääb juhe liialt jäigaks. Kui kohe peale ühendamise kohta peab juhe liikuv olema, siis ei soovita joota. Olen näinud palju juhuseid, kus just jootekoha lõpust murdub juhe katki. Jootekoht tuleb viia liikuva/paenduva koha juurest kaugemale (näiteks katki lõngutatud tagaluugi juhtmete paikamisel).
Sellises kohas küll,aga haagisel saab uusi juhtmeid paigaldades sellise olukorra teket vältida. Käru pistikus ja tuledes saab juhtme/kaabli hea tahtmise korral pea alati suht liikumatult paika sättida.
Ei jootmine välista veel oksiidide teket. Ja kui veel omal ajal väga populaarseid räbusteid (Flora jootevedelik nt.) kasutada, võib ühendus väga kiiresti otsa saada.Kindlasti on jootmine parem lahendus, kui lihtsalt kokkukeerutatud juhtme kruvi alla keeramine. Tööstuslikult aga jootmist ei kasutata, ikka hülssimist, sest see ei vähenda kiudjuhtme paindeomadusi ja vibratsioonikindlust.
Ei viitsi vaielda,järelikult on lihtsalt vedanud,et pole veel seni olnud põhjust tehtud töid üle teha...
Lammutasin täna õhtul teemaarendusest tekkinud huvi pärast lahti oma tööauto kärukonksu pistiku,mis napilt peale garantiiaja lõppu (ca 14 kuu vanuses) pisut alla 4 aasta tagasi jukerdama hakkas,ja mille ma eelkirjeldatud moel (jootmine,kontaktpindade kaitsmine määrdega jne) ära remontisin. Kui tookord oli probleemiks hülssides tekkinud oksiid,siis praegu olid juhtmeotsad pärast määrdest puhastamist praktiliselt samas seisus kui peale jootmist. Auto on selle aja jooksul pea iga päev sõitnud läbides praeguseks hetkeks ligi 220 000km. Näiteid hülssides tekkinud oksiidi kohta võiks tuua veel nii mõnegi. Enamasti on nende masinate ekspluatatsioonitingimused olnud ka suht karmid,aga üle pole olnud põhjust neid mul(ega mu kolleegidel) veel teha...
Eelnev jutt ei tähenda seda,et mul hülsside kasutamise vastu midagi oleks. Olen neid isegi kasutanud... Aga millegipärast kipub käsi teatud oludes jootekolbi haarama.