automoto.ee foorumid

Sai siis eelmise aasta lõpul selline isend endale nokitsemishimu rahuldamiseks soetatud. Vaatamas sai teda käidud juba septembris, küll mitte erilise ostuplaaniga. Aasta lõpuks aga oli ikkagi küpsenud idee endale hobiauto soetada ning hakatud selle pilguga teiselepoole lompi vaatama. Esialgu jäi silma üks 2. põlvkonna Firebird New Jerseys, mis olevat omaniku jutu järgi just äsja saanud mootori kapremondi ning eelmine aasta üle värvitud. Eelkõige omaniku soovimatuse tõttu seda sadamasse transportida ning paari tuttava poolt toodud näiteid USAst pärinevatest "ideaalses korras" autodest jäi diil katki ning otsustasin koos kasutaja DJ Seebimulliga minna seda autot uuesti ning põhjalikumalt kaema.

Esmamulje oli suhteliselt viisakas, natuke jahutas maha ning suurendas kauplemisruumi ostueelne ülevaatus. Murdunud olid kaks stabilisaatorvarda otsa, mootor töötas liiga lahjal segul, esituledest üks oli halogeen, teine USA lahtise hõõgniidiga ühes tükis element, ka ei põlenud armatuurivalgustus.

Kuna hinda sai suhteliselt sobivaks tingida ning tegu ikkagi V8-ga autoga, mis nii uute Firebirdide puhul siinmail suhteliselt haruldane ja auto ikkagi suhteliselt talutavas seisukorras, saigi müüjaga käed löödud ning auto koju toodud.

Mõned pakikesed mikidemaalt hiljem oli soetatud esialgne pagas kulumaterjale, mida vahetama hakata - küünlad, küünlajuhtmed, jagajakaan, rootor, kõikmõeldavad filtrid, serpentiinrihm, lambdaandur, stabikaotsad jms. Küünlaid vahetama asudes avastasin, et originaalkollektoritega see poolt autot laiali lammutamata on suhteliselt võimatu tegevus - eks kannatab torukollektorite allasobitamiseni, eks siis vahetab. Stabikaotste vahetamine tõi kaasa praktiliselt kaks aastat seisnud autole tüüpilised üllatused - kogu veermik on 18 aastat vana - lekkis üks tagaamort, vedrud on väsinud, puksid kinni paisunud, murdunud olid tegelikult kõik stabikaotsad peale ühe, mõned kohad, mida pidasin esmapilgul tugevaks pinnaroosteks, on siiski läbivad...

Hetkeseisuga on auto küljest lahkunud osa sisustusest, mis jõudumööda uue mustast vinüülist pinnakatte saab. Plaanis on kevadepoole kuivemate-soojemate ilmade saabumisel keevitada ära põhi, teha roostetõrje ning omavahel kokku keevitada poolraamid, kuna nii suure ja raske auto kohta on kere suhteliselt vedel ning puuduvad ka kohad, kust seda normaalselt tõsta-toestada saaks. Tänu poolraamide kokkukeevitamisele tuleb ümber ehitada kogu väljalaskesüsteem. Vahetada tuleb ilmselt kogu veermiku kuluosad ning hulk ettenägematuid vidinaid. Suhteliselt kiiresti tuleb vahetada kogu kütusetorustik. Järgmisel talvel peab kavva võtma auto ülevärvimise - mõned tüüpilised kohad näitavad juba roostetäppe. Ühesõnaga töödel-tegemistel ei paista lõppu hetkel tulevat

Rohkem juttu ning paar pilti on aadressil http://usaraud.ee/?id=5_5_20_1361.

Vahepeal siis on ilmad jõudnud sinnamaale, et tänav juba kutsub sõitma. Kuu alguseks sai auto küljes niipalju nipet-näpet töid tehtud (kõik tuled põlema saadud, esimesed traktorituledest aretised vahetatud Golf 3 suundade vastu, millele ka gabariidipirnid sisse istutatud, lambdaandur ja enamus süütesüsteemi "kuluosi" vahetatud, uued tagaamordid-vedrud, stabikaotsad jms), et tekkis julgus minna ning teha ülevaatus ära. Nagu nöögiks, hoolimata vahepeal vahetunud lambdaandurist (vanal oli võtmega keeratava osa tagant korpus ringiratast ära põlenud/roostetanud, väike kõks võtmega ning jäi kollektorisse ainult sisse keeratud "punn") ning üle krutitud-muditud vaakumvoolikutest näitas stend endiselt kõrgemat lambdat, kui ette nähtud ning ülevaataja sõnade "kahju, et katt passis kirjas on, muidu oleks läbi saanud lasta" saatel pidin leppima kordusülevaatusega. Lisaks töötas ka mootor kuidagi ebaühtlaselt ning kaootiliselt vahele jättes.

Sai siis paar päeva igapäevasõite tehtud ning avastatud, et ka kütusekulu pigem big-blocki kanti kisub (keskmine kiskus sinna 28-30l/100 km). Järelikult ikka mingi suurem jama on. Loogilise arutelu tulemusel sai jõutud järeldusele, et lahjast segust on asi kaugel ning ainus variant, kuidas rikka seguga lambda kõrge olla saab on tingimus, et mõni silinder jätab vahele. Kahtlus langes kohe süütesüsteemile, kontroll: süütepool - hmm, tundub ok olevat; küünlad - vahetatud; juhtmed - vahetatud; jagajakaan ja rootor - vahetatud; jagajale ossilloskoop külge - mida kuradit, korraliku süüteimpulsi asemel tuleb mingi ajas loksuv krigarik???

Jagaja maha ning esimese mitte väga üllatusena tulnud asjana oli suhteliselt roostes võlli küljes ning ümber olev kompott, mida mikidekeeli "ignition pickup" kutsutakse - tegu siis sisuliselt induktiivpooliga, mille sees hammastega magneetilisest materjalist ketas keerleb ning hamba magnetpiluga kohakuti sattudes poolis süüteimpulsi tekitab. Noh, tühja temaga, "Rockauto" lahti ning tuvastasin, et vajaminevad pudinad hingehinda ei maksa. Kuna õhtutund oli juba hiline, siis kolisin magama ning otsustasin hommikul töö juures jagaja pulkadeks lahutada. Aga... oh imet küll - võll, mis peale hammasratta ning stopperi eemaldamist peaks ludinal välja tulema ei soostunud seda teps mitte tegema - kiilus hoopis keset jagajat kinni ning väljatulnud osal võis juba suhteliselt kergesti kerge painde tuvastada. Järeldus - kogu lonkava süüte ning seega suhteliselt suure tõenäosusega ka paigast tööreþiimid põhjustas - kõver jagajavõll. Ainus loogiline seletus tundub olevat variant, et keegi on kunagi jagaja maha võtnud ning enne tagasi panemist selle võlli kuidagi painutada suutnud? Mõni kõne kohalikele varuaosatarnijatele hiljem selgus kurb tõsiasi, et nii originaal, kui ka performance jagaja (keegi võiks ära seletada, millistel tingimustel jääb süütesüsteemi jõudlus jagaja taha kinni) on meitemail suhteliselt ühes hinnas - rahakotti tuleks kergendada keskeltläbi ca 4 kilo kroonide võrra. Väike tuulamine mööda internetti ning otsustasin õnne katsetada koos postikuludega kaks korda odavama mitte väga maineka firma toodanguga. Põhiliselt kiruti selle mikihiirtemaavälist päritolu ning kommutaatori kehva kvaliteeti - kuna vana kommutaator täiesti töökorras, siis see ei heidutanud ning üldiselt kipun nagunii keskmise ameeriklase internetikommentaaridesse skeptiliselt suhtuma - enamasti on tegu kas kuulujutu tasemel arvamustega (konkreetse produktiga reaalselt kokku puutunud inimeste kommentaarid on harilikult konstruktiivsemad ning positiivsemad) või siis põhimõtteküsimusega "mina ostan ainult Made in USA tooteid", andmata endale aru, et nagunii 99% kaubast tuleb kusagilt odava tööjõuga kolmanda partei riikidest - siis minu poolest roheline tuli. Eks paistab, kui kohale jõuab ning peale saab - hooaja ikka ära kestab ning kui probleemid tekivad, siis olen nõus investeerima ka edevamasse-tomivamasse

Vahepeal on veel kohale jõudnud ning installeerimisjärjekorda ootamas torukollektorid (tundub, et peab paigaldama ilma keraamilise katteta, kuna seda toimingut ei suuda korralikult keegi meiemail läbi viia, nagu kodanik Stihl'i kurbadest seiklustest järeldub) ning nipet-näpet iluvidinaid.