automoto.ee foorumid

Täisversioon: Tööriistadest
Teile näidatakse hetkel lihtsustatud versiooni tekstist. Vaadake täisversiooni õiges formaadis.
Tööriistamarket on kõige parem tööriistapood Smile Ei tohi kurta, muidu tuleb keskorautakesko oma kolme kruvikeeraja ja nelja lehtvõtme laiuse "valikuga" asemele ja nutame kõik krokodillipisaraid.
eberhard Kirjutas:Kui haamritest juba jutuks läks, siis üllatus-üllatus Tööriistamarketis kasvab tavaline vasar teatud kaalu ületamisel "kuvaldaks" http://www.tooriistamarket.ee/website/?e...10x196x197
noh, haamer on juba olemuselt selline riist, mis end mitmeti nimetama kutsub :)
mäletan lapsepõlvest, kuidas mu isa suurt haamrit 'Moskvaks' ning sellest veidi väiksemat haamrit 'Leningradiks' kutsus :)
Kuna siin tööriista teema on, siis ei hakka ma uut teemat tegema .
Küsiks teadjamatelt meestelt soovitust , et millist kompressorit osta .
Peaks siis olema odavam klass 3500.- umbes(või ka odavam peaasi et tööd saab teha) . Kas sellisega saab talutavalt
happekrunti/krunti/kivikaitset peale lasta ?
Ootaks soovitusi
Sai kevadel muretsetud umbes selline magnetkinnitusega puurpink http://www.merec.ee/index.php?lang=est&m...35,160,161 koos freesidega-puuridega mitmesuguseks tehniliseks loominguks. Kuna freesimisel voolab freesile peale spetsvedelik on kuumenemine olematu, freesid on uudse konstruktsiooniga-freesivad ainult augu servadest, nii et peale puurimist eraldub mitte ohtralt puru vaid metallseibike, on freeside kulumine minimaalne ja seega tööressurss suur. Loomulikult on selline puurmasin sobiv paksema metalli-alates 5-10 mm metalli puurimiseks, kuna õhukesel lehel ei jää magnet ilma abivahendita püsima.
Vene võtmete kohta midagi paha ei saa öelda, kui siis seda, et ergonoomikat polnud ollagi. Vahel juhtus ka seda, et tehti võtmeid tavalisest süsinikterasest, need läksid ruttu rooste ja olid kergesti eristatavad legeeritud terasest (kroom-vanaadium on võtmesõnad). Väga pika peale muidugi lehtvõtmed venivad välja. Veneaegsed mõõdikud olid ka oma hinna kohta väga head, kugi neid tasuks ikka kontrollida.
Niiet kui kellegil on ülearu miskit kasutatud aga toimivad mootoriremondiga seotud tööriistad või mõõdikud, siis olen ehk huvitatud ostust. Eriti pakuvad huvi momentpadrun, lehtkaliibrid, klappide allasurumise riistapuu, mikromeeter jms.
Kuidas seal võro pool öeldakse - umbe hää teema.
Kuna juba ammu tagasi siginenud, siis nüüdseks eesti Google'i igasugu tööriistateema esivalik. SEO on mõjunud vist Wink.
Ärataks teema hea meelega uuesti ellu.

Olen selline keskmisest tublisti agaram hobikasutaja, majapidamisi, milles pidevalt või hooajati mässata on tervelt neli.

Odavatest hiinakatest.
Kui läti Rebiri tikksaag isikliku lolli vea tõttu kunagi neli aastat tagasi otsad andis, siis ostsin esimese ettejuhtuva riista, sest käsitsi ei viitsinud kuidagi saagida. Sattus hiinlaste AWD 60, maksis siis vist 300 krooni. Arvasin küll, et ega see kaua kesta. Aga Imede ime - vuriseb siiamaani. Tõsi küll, peale eelmise suve ohjeldamatut kasutamist lagunes alumiiniumist terahoidik, see tuli asendada omatehtuga. Kuna tikksaag hea mulje jättis, siis olen pisitasa AWD riistu juurde hankinud. 12V akutrell (siis 500.-) on nüüdseks kolm aastat vatti saanud - akude mahtuvus on muidugi mõnevõrra vähenenud, kärr ei kannata enam hästi pikkade puidukruvide toore jõuga sisseväänamist, muidu on aga endiselt hea käepikendus. Eelmisel aastal soetasin veel 5-cm-se väikese käsihöövli, lööktrelli ja kuumapüstoli, nende kohta on veel vara mingeid järeldusi teha peale selle, et töötavad probleemideta. Plaanin käsifreesi ja väikese käsiketassae ostu.

Ketaslõikur on väike 125-ne Metabo. Selle ostsin teadlikult võimalikult hea, tegelen aeg-ajalt skulptuuriga.

Vene elektririistadest on säilinud trell ja suur käsihöövel. Trell on nüüdseks ligi 20 aastat vana, oli mul üldse esimene mootortööriist. Korra on tulnud vahetada kiiruseregulaatorit, lisaks oskasin ta nii maha pillata, et võll murdus padruni ja korpuse vahekohast. Õnneks leidus tuttav lukksepp, kes uue võlli treis. Höövli käänasin üldse selili laua peale, statsionaarsesse asendisse, sest käsitsi hööritamiseks on see pisut liiga suur ja raske. Pisike plaan on sellest paksusmasin teha.
Ahjaa, veel on igavene kobakas taldlihvija, mis vähemalt minu arust lääne odavamatele analoogidele silmad ette annab.

Päris veidraid lugusid võib ette tulla. Eelmisel suvel mereäärset suvemaja vooderdades laenasin soomlasest naabrilt tema värskelt hangitud Alpha-Toolsi platesae. Selle mootor andis paraku pea otsekohe otsad. Häbi oli oma bläkki tunnistada, pealegi oleks ta garantii järgi Soome pidanud minema. Ostsin siis sae ära, olen sellist riista ammu tahtnud. Oli mingi eelaimdus, et viga on ilmselt imelihtne. Aimdus ei petnud - mootori staatori ühe mähise ots oli lahti tulnud. Pisut lammutamist-jootmist-kokkuladumist ja riist saigi hinge sisse.

Muruniitjad. Hästi on vastu pidanud Husqvarna riistad. Esimene niitis 7 aastat proleemideta kaht päris suurt majapidamist, siis virutas Tecumseh' mootor kepsu küljelt välja. Asenduseks soetati (ilma minuga nõu pidamata) Hobby Hallist mingi kollane aparaat, mis ei pidanud kolme aastatki vastu. Kere oli äärmiselt nõmeda konstruktsiooniga, roostetas ohjeldamatult ja niiduk vajus sõna otseses mõttes ühe maatasa kännu kohal pooleks, vikat virutas kändu ja tulemuseks oli kõver võll.
Nüüd on 5 aastat olnud Husqvarna Master 50. Üpris tõhus tagaveoline apraat, samas meie majapidamise sopiliste platside puhul veidi liiga kobakas, nõuab manööverdamisel päris palju jõudu. Mulle sobib, samas naisterahvad ei saa seda käimagi tõmmatud. Kui selle ressurss ammendatud saab, eks siis peab asemele muretsema midagi sellist, millega hea puude-põõsaste vahel slaalomit lasta ja mille igaüks käima jaksab lüüa.

Trimmer on 7 aastat tagasi ostetud pisike võlli-reduktoriga Husqvarna 325 RX - täiesti probleemivaba aparaat. Igal kevadel tasub kontrollida reduktori määret ja pesta läbi õhufilter. Kogu moos Smile.
Teises mu majapidamises, kus metsaga rohkem tegemist, on sama firma 425 RX. Niisama trimmerdamiseks veidi kohmakas ja raske, ent võsaga toimetulemisel lausa asendamatu aparaat.

Kettsaag - Jonsered 2040. Kunagi ammu-ammu second-handist ostetud. Väga vapper, käepärane ja lihtne riistapuu, peale ostmist pole muud tahtnud, kui logisevate mutrite-poltide kinnikeeramist, õhufiltri ja tähiku vahetamist ning 98 bensiini (95-ga kipub tühikäigul seiskuma). Kui vaja langetab 20-meetrise männipuu, kui vaja saeb igivanu kuusepalke või teeb hoopis kujusid. Tõsi, nüüd vajab ketiõlipump vahetust. Aga kuni moto töötab, siis parandan seni kuni viimane lõpp kätte jõuab.
Tegelikult oleks kindlasti vaja elektrilist kettsaagi.

Nüüd tuleb nende kiidujuttude peale vist kolm korda üle vasaku õla sülitada Smile
mnjaa... teemat läbi lugedes võib teha väikest kokkuvõtet, mida muretseda ja milleks.
Enda arvamus sama - kui paar korda aastas kätte võtta, siis kõlbavad ühekordsed küll. Töötegemiseks aga peaks olema tõsine asi see tööriist.
Endal kasutuses SKIL ketassaag, 1500w - juba kaheksas aasta kasutuses, kord harju vahetanud, aga ühe korra rootori ja ühe korra terve komplekti. Oma lollus - ära ikka lase pikka lauda, saag selili pingi külges. Ikka juhtub, et poob kinni. Meeldib seepärast see saag, et on suhteliselt kerge ja kompaktne.
Väike lintlihvija on Makita oma, kiidan igati. Samuti ca`8 aastane. Vahetan ainult linti.
Drellidest kasutan Metabo 650W, vanadust on sel umbes täpselt 21 aastat. Algul oli kasutuses ehitusfirmas, siis läks rootorivahetusse ja hiljem ostsin ta endale kodutöökotta. Kolm aastat tagasi vahetasin lüliti. Töötab ja olen rahul.
Väiksem drell on samuti Metabo oma, 8 a vana. Sama hästi töötab, kusjuurres saab rohkem vatti, kui suurem.
Relakad on suurem SKIL oma, 2kw, noh, ütleks, et see masin on tonnides ja kilomeetrites rauda järanud, pole vahetanud harju ega midagi. Vanust umbes 9 aastat.
125mm relakas on miskipärast BOSCH-i oma..mulle see vifma millegipärast ei sümpatiseeri, kuid samas selle riistaga olen samuti rahul, samuti 9 a vana. Remonti pole tehtud, samas saab ka see masin vatti tublisti.
Tikksaag on Makita oma, tubli abimees mööbli tegemisel. AInus probleem tekkis, kui üritasin lehtmetalli lõigata - üles ütles tera pendelmehhanism. Õnneks polnud see kallis ja nüüd tikkab see riist edasi. Samuti 8 a. vana.
Leht- ja muidu võtmed: 21 a. kasutamise järel võin kindlalt öelda: hinna ja kvaliteedi suhtelt on hea GEDORE, kuid parem veel on Korea TENGTOOLS. Lehtvõtmed on pisut saledamad, võtme kalle õige pisut teine, kui Gedorel, vahel on see nüanss oluline. Samuti on hea SANDVICK-i padrunid, kuid suht kallid. Kasutan Gedorele lisaks, sest vahel on tarvis kuuskant-padruneid. Eriti pehmematest materjalidest mutrite-poltide juures. Vene mutrivõtmeid on kah terve mõõdurida. Neid on hea kasutada, kui on tarvis mingit spetsvõtit teha. Pole nagu väga kahju kah. Samas, mul on mõned võtmed 17-19, 22-24, 14-17 ja 12-13, mis on oma koha leidnud ja neid ei rikuta. Nad on nagu päris heast terasest, pole deformeerunud, on mugav kasutada, sest libisevad hästi mutritele peale, samas on nad lühemad, kui väljamaised ja vahel on see oluline.
Riiulil leidub ka muid elektri- ja mitte elektri tööriistu, kuid need on kellestki kunagi jäänud, ära visata ei raatsi, iga päev kasutada kah ei ole vaja. Kasutamist leiavad vaid siis, kui kalli riistaga ei tihka ligi minna või on näiteks asendust tarvis. Selleks otstarbeks sai kunagi ka üks Läti käsiketassaag ära remonditud. Undab nagu pool tehast, aga lõikab kah Big Grin.
Muruniitja on miskine B¤S mootoriga asjandus, taga suuremad rattad. Korra õnnestus hooratta alumiiniumist kiil paigast ära lasta, muidu müttab juba 7-s aasta. Nüüd sai uue tera alla. See masin majandas enne peaagu poolt hektarit taluõue maad Smile. Tõsiselt. Käivitub siiani laitmatult.
Viimased kolm aastat on toeks Partner murutraktor, 14,5 hj. Seni pole halba sõna öölda.
Trimmer (kah umbes 8 aastat vana) on miskine imefirma toodang, paar pead on vahetatud, muud muret pole old, Kui niitmine on, siis korraga tuleb umbes poolteist päeva ääri ja nurki ja puude-pöösaste ümbert lasta. Noh, umbes kord kuus kindlasti.
Kettsaeks on Husqvarna väike saag, oli see number nüüd 134 vai 135, igatahes ilutseb seal üks kaval e-täht. Viis talve ühtejärge ca 25 rummi puid tehtud ja lisaks ka muid lõikamisi, vahel ehitusel abiks... Isegi lehte pole veel vahetanud, ikka aasta ja kett, vahel kaks.
Ei taha midagi halba öelda kellegi aadressil, vaid nentida lihtsat tõsiasja, mida on kinnitanud nii mõnedki seigad nii teiste kui omaenda elust - kui on enam-vähem korralik hooldus ja tööriistu kasutatakse sihipäraselt, siis peab üldjuhul tööriist ka vastu. Loll pea ja toores jõud on asjad, millele ei saa siin ilmas miski vastuBig Grin .
(21-07-2012, 15:34 PM)Tift Kirjutas: [ -> ]... Vene mutrivõtmeid on kah terve mõõdurida....Nad on nagu päris heast terasest, pole deformeerunud, on mugav kasutada, sest libisevad hästi mutritele peale, samas on nad lühemad, kui väljamaised ja vahel on see oluline ....
Kettsaeks on Husqvarna väike saag, oli see number nüüd 134 vai 135, igatahes ilutseb seal üks kaval e-täht. Viis talve ühtejärge ca 25 rummi puid tehtud ja lisaks ka muid lõikamisi, vahel ehitusel abiks ... Isegi lehte pole veel vahetanud, ikka aasta ja kett, vahel kaks ...
omalt poolt olen ka ikka vene võtmete kasutaja, vintsked on teised. Samas kõiki numbreid vene võtmeid mul pole, vanad sõjaaegsed saksa võtmed aitavad välja, neil olid tankil kõik nr komplektis.
Lääne võtmete komplektid ainult autode peal nii igaks juhuks ja garaažis mõned sellised, mida varasematel aegadel polnud.

aga sae kohta tekib küll küsimus. Nimelt on saagidel enamasti manuaalis kirjas, et vedava tähiku peab välja vahetama, kui sellele on ketist kulunud 0,5 mm soon sisse - viimane aga juhtub umbes-täpselt 5 keti eluea jooksul. Ise olen muidugi pikemalt edasi lasknud, aga siis hakkab kette lõhkuma. Leht kestab kindlalt kauem kui tähik, vähemalt minu stihlil.
Õhtust!
Vene võtmed on alati head olnud,välja arvatud mis pehmemad..... Padrunvõtmed ja sabad ka veel kasutuses.
Trellidest on veel kasutuses väike hea ALPINA M ,mis töötab siiamaani. Relakatest võin niipalju rääkida,et BOSCH firma rohelisel relakal 125 ja mingid tähed järel....oli see viga,et peale paari aastat tuli igal aastal ankur osta.... sellest tüdinesin ära ja hakkasin ostma odavaid Handymanni omasid. Need ka viletsad,kuid karja peale saab osi kombineeritud. Natuke saad tööd teha ja siis on jälle mingi lõbus harjade,laagrite,juhtmete ja kõikvõimalike osade vahetus. Ühel just kärssas ankur....õnneks saab nüüd jälle tagavaraosi...Wink
Ennemalt oli ka mingi 500w SKIL,kuid vaeseke ei kannatanud ka pikalt lasta,viskas lamellid välja. Ja nii õnnetult,et üks lamelli tükk jäi kuhugile lüliti sisse ja peale mõnekuulist tööd ilmus välja.......ehk siis rikkus uue ankru.
Taldlihvijatest niipalju,et olen saanud kunagi ühe punase TASOHIOMAKONE....kui nüüd nimi õige sai. Vaat see odav asi käis aastaid. Mootor tegi 20 tuh. pööret ja oli nii vihane,et töötas ka veel siis,kui korpus pudenema hakkas ja kõik laiali läks. See mootor töötab siiani ühe teise samasuguse lihvija sees edasi. Teistel olen näinud 10 tuh. pöördelisi,kuid nood ei lihvi nii heasti.
Mootorsaagide poole pealt siis hindan vanakooli saage,millel metallist korpus ja mida annab parandada. Partner 5000,HQ-444,44, jne. On ka üks hädapätakas Partner 335,mis on nagu saag ja vahest ei ole ka....
Trimmer ka olemas,lausa kombineeritud-ristasin Sekori-HQ 44-ga. Mootor aga hetkel puterdab ja vaja oleks gaasirutskat käepideme otsa...
Ausalt rääkides,siis iga tööriist kõlbab mehe kätte,kes mõistab sellega ümber käia ja vajadusel arstida....Big Grin
(21-07-2012, 22:51 PM)Maanteemuuseum Kirjutas: [ -> ]
(21-07-2012, 15:34 PM)Tift Kirjutas: [ -> ]... Vene mutrivõtmeid on kah terve mõõdurida....Nad on nagu päris heast terasest, pole deformeerunud, on mugav kasutada, sest libisevad hästi mutritele peale, samas on nad lühemad, kui väljamaised ja vahel on see oluline ....
Kettsaeks on Husqvarna väike saag, oli see number nüüd 134 vai 135, igatahes ilutseb seal üks kaval e-täht. Viis talve ühtejärge ca 25 rummi puid tehtud ja lisaks ka muid lõikamisi, vahel ehitusel abiks ... Isegi lehte pole veel vahetanud, ikka aasta ja kett, vahel kaks ...
omalt poolt olen ka ikka vene võtmete kasutaja, vintsked on teised. Samas kõiki numbreid vene võtmeid mul pole, vanad sõjaaegsed saksa võtmed aitavad välja, neil olid tankil kõik nr komplektis.
Lääne võtmete komplektid ainult autode peal nii igaks juhuks ja garaažis mõned sellised, mida varasematel aegadel polnud.

aga sae kohta tekib küll küsimus. Nimelt on saagidel enamasti manuaalis kirjas, et vedava tähiku peab välja vahetama, kui sellele on ketist kulunud 0,5 mm soon sisse - viimane aga juhtub umbes-täpselt 5 keti eluea jooksul. Ise olen muidugi pikemalt edasi lasknud, aga siis hakkab kette lõhkuma. Leht kestab kindlalt kauem kui tähik, vähemalt minu stihlil.
Meie husqvarnal kestis tähik 7 aastat,siis enam ei saanud uut ketti peale panna, kuna soon oli nii suureks kulunud kui olla annab .Selle aja jooksul kulus ikka mitu plaati.Tähik oleks kauem vastu pidanud aga sael tõõtas õlipump vahelduva eduga ja seetõttu lasi kett vahepeal ilma õlita tähiku peal ringi,mis põhjustas soone sisse kulumist.
Omast kogemustest võin lisada, et Makita kasutatud ja vanamad tööriistad töötavad veel kaua, kui nende eest hoolt kanda. Reduktoreid ja padruneid on vaja määrida .Need on metallist. Ja aegajalt ikka suruõhuga mootori ja harjadevahelt betooni ja puidutolmu minema lasta on lausa kohustuslik.
Samuti meeldivad mulle sidurid, mis kaitsevad mootorite sissepõletamist, kui ketas või puur kinni jääb.
(21-07-2012, 22:51 PM)Maanteemuuseum Kirjutas: [ -> ]aga sae kohta tekib küll küsimus. Nimelt on saagidel enamasti manuaalis kirjas, et vedava tähiku peab välja vahetama, kui sellele on ketist kulunud 0,5 mm soon sisse - viimane aga juhtub umbes-täpselt 5 keti eluea jooksul. Ise olen muidugi pikemalt edasi lasknud, aga siis hakkab kette lõhkuma. Leht kestab kindlalt kauem kui tähik, vähemalt minu stihlil.

Kunagi propageeriti ühtlase kulumise huvides nn kolme keti süsteemi. Et vaheldumisi on kasutusel 3 ketti ja kui need ükskord õhtule saavad, siis on ka veotähik ja plaadi otsatähik läbi ja kõik lähevad korraga vahetusse. Et siis ei teki uue keti/vana tähiku koosmõjudest mingeid "ekstraid".

Muuseas huvitav on see, kuidas eri koolkonnad otsatähiku määrimisse suhtuvad. Ühed ütlevad, et peab sinna määret lööma (seda sama, mis siduri laagrile). Teised ütlevad, et see on jama, sest määre korjab mustust ja puhtuse tagamiseks peaks tähikut tihti pesema. Nende seisukoht on, et täielikult piisab ketiõlist (mis sinna nagunii satub) ja hää peremees tilgutab mõnikord määrdeaukudest õli ka lisaks.

(22-07-2012, 00:45 AM)oltsberg Kirjutas: [ -> ]...Nende seisukoht on, et täielikult piisab ketiõlist (mis sinna nagunii satub) ...

Ma paluks sellise mõtteviisi esitajatel selgitada, et mismoodi see ketiõli sinna plaadi otsatähiku laagrisse ise jõuab.

(22-07-2012, 01:03 AM)Janka Kirjutas: [ -> ]
(22-07-2012, 00:45 AM)oltsberg Kirjutas: [ -> ]...Nende seisukoht on, et täielikult piisab ketiõlist (mis sinna nagunii satub) ...

Ma paluks sellise mõtteviisi esitajatel selgitada, et mismoodi see ketiõli sinna plaadi otsatähiku laagrisse ise jõuab.

Aga miks ta jõudma ei peaks, mis teda takistab? Õli ju vedel asi, ronib igale poole, leiab kõik pilud üles. Kui tähik 110% tihe oleks, siis ei käiks ta vist ringi?
Mustus ka leiab ruumi, et ennast tähiku vahele ajada. Kui suruõhuga plaati puhastada, siis alguses ei taha tähik õhu survel sugugi pöörelda. Aga kui kõik see kraam sealt vahelt lõpuks läinud on, siis "annad hoogu" ja tähik pöörleb vähemalt minut aega. Miks see õli sinna mahtuma ei peaks, kui s**t mahub.

Ise olen igal saetööpäeval alati rutiinselt otsatähikut määrinud. Võrdluseks tuttava umbes sama vana saag, umbes sama palju töötanud, umbes sama võimsus, pole kunagi määret saanud. Mõlemad ei tee igapäevast metsatööd, vaid oma küttepuid + veel veidi metsatööd. Ja tulemus - mõlemad lehed läksid umbes samal ajal vahetusse, resurss oli läbi - soon kulunud ja tähiku laager läbi. Minu oma oli lisaks kõver kah Wink Aga noh, ega ma järeldusi ei teinud, ikka määrin edasi.
(22-07-2012, 00:45 AM)oltsberg Kirjutas: [ -> ]
(21-07-2012, 22:51 PM)Maanteemuuseum Kirjutas: [ -> ]aga sae kohta tekib küll küsimus. Nimelt on saagidel enamasti manuaalis kirjas, et vedava tähiku peab välja vahetama, kui sellele on ketist kulunud 0,5 mm soon sisse - viimane aga juhtub umbes-täpselt 5 keti eluea jooksul. Ise olen muidugi pikemalt edasi lasknud, aga siis hakkab kette lõhkuma. Leht kestab kindlalt kauem kui tähik, vähemalt minu stihlil.

Kunagi propageeriti ühtlase kulumise huvides nn kolme keti süsteemi. Et vaheldumisi on kasutusel 3 ketti ja kui need ükskord õhtule saavad, siis on ka veotähik ja plaadi otsatähik läbi ja kõik lähevad korraga vahetusse. Et siis ei teki uue keti/vana tähiku koosmõjudest mingeid "ekstraid".

Muuseas huvitav on see, kuidas eri koolkonnad otsatähiku määrimisse suhtuvad.
See kolme keti süsteem ju põhimõtteliselt õige, aga ... mul saag nii tosin aastat vana stihl, aastas läheb 2-3 ketti, seega vähemalt 20 aga võib olla ka 30 ketti ära kulunud, veotähikul nüüd sügav soon sees ja latil ka soon nati kulunud, stihli lati mittemääritaval otsatähikul probleeme ei tähelda. Mul veel vanatüübi korv, kus veotähikut eraldi vahetada ei saa, eks nüüd tuleb panna uuema tüübi korv, kus saab lihtsalt tähikut vahetada.
Sel plaaditähiku teemal ma vaidlema ei hakka. Sest eks ole ka plaadil ja plaadil vahe ning sellest johtuvalt omad iseärasused. Kes kiidab Oregoni, kes jonsu, husgu või üldse mõne teise kirjaga toodangut. Kogemused on need, mis kõnealused objektid tegelikult paika panevad.
Käsisae kohapealt mul erilisi kogemusi pole (paar korda aastas küttepuid tükeldada pole minu jaoks miskine kogemus), aga harveriga on tööd tehtud ja kokku puututud igapäevaselt aastast 1999.
Sae ketiõli laagrit ei määri. See on mul ammu selge. Ta võib sinna sattuda küll aga seda ainult siis, kui kett ringi ei käi ja sedagi vaid juba eelnimetatud tingimuse juures - tähiku laagrini peab alates keti soonest teekond puhas olema. Teine tingimus - õli peab tulema peale nii piisaval määral, et keti seiskudes jääks soon (juht-tee) täidetuks.
Juhtsoon ei ole korralikul plaadil iialgi nii madala süvisega, et ta saepuru, puutolmu või liiva-porisegu sinna ei koguks. Sellises soones me õli voolamisest suurt rääkida ei saa. Õli on seal küll olemas, aga tema voolamiseks otsatähiku laagrini peab mittetöötav saag olema vertikaalasendis, plaat otsaga allapoole suunatud. Kui palju säärast asendit meil tööpäeva jooksul ette tuleb?
Kui plaat on kulunud säärase astmeni, et keti veohambad juhtsoone põhja puutuma hakkavad ehk siis see põhi meile kenasti vastu läikima hakkab, on aeg plaat välja vahetada. vastasel juhul hävivad ka keti veohammaste tipud ning see omakorda hakkab hävitama veotähikut.
Õlist kah.
Õlil on kaks ülesannet.
*Määrida ketti, juhtsoont ja otsatähikut (tähiku ketiga kokkupuutuvat pinda ja külgi).
*Jahutada ketti, juhtsoont ja otsatähikut (tähikut ja läbi selle ka laagrit).
Kui ta suudaks määrida ka laagrit, oleksime lausa või sees, aga vaat seda ta just ei tee. Tsentrifugaaljõuga lendab õli üle plaadi otsa minema enne, kui üldse laagrini jõuab.
Seepärast soovitan sinna laagrisse alati määret litsuda, kui käsil puhkepaus, keti teritusmoment või sae tankimine. Paha ta ei tee.
Pikk jutt sai, aga ehk oli abiks.

Kui nüüd tekkis kellelgi küsimus, et kas ma käin harveri plaadil ka laagrit käsitsi määrimas, siis vastus on eitav.
Selle masina juures pole minu silmad veel näinud mitte ühtegi säärast plaadi-isendit, millel tähiku laagrit oleks võimalik käsitsi määrida. Saab, aga selleks tuleb plaadi ots õli sisse kasta, mida aeg-ajalt ka praktiseeritakse. Ja tegelikult on harvesterile mõeldud plaatide juures kasutatud ka hoopis kangemaid materjale, kui tavalise käsisaagidele toodetute seas. Tähtis on, et tähik saaks jahutatud ja vastavalt sellele timmitakse ka pealetuleva õli kogus üsna ohtraks.

Ja muidugi veel väga oluline asi siia lõppu.
Kasutada tuleks õiget saeketile mõeldud õli. Ka neil on omad viskoossusastmed, suvised ja talvised.
Mingid mootoriõlid jäägu heaga kõrvale. Sillaõlid (transmissioon) määrivad ka kuidagimoodi, aga kõige parem on ikkagi see kleepuv-veniv ila, mis tuntud ketiõli nimetuse all.
Õli pealetuleku kogusega koonerdada pole mõtet. Plaat ei tohi värvi muuta ja kett peab tühjalt tuuritades märguma (tilkumiseni pole mõtet timmikat punnitada).
Neid siniseks lastud plaate küll ja küll nähtud ja peab mainima, et sellise toodangu autorid on enamasti kottivormitud dressides "saemehed".

Kasutan siinkohal juhust ka ühe mu arust päris lustaka kirja üleslinkimiseks, mille autoriks saemeeste brigaadi eestvedaja, hää sõber Prantsusmaa-päevilt, PärliRaks.
http://p2rlirax.blogspot.com/2011/10/kir...ehele.html
Nuh.... Kettsae ehk mootorsae teemal eriti diskuteerida ei kavatse, aga oma sae põhjal võin öelda - esimene plaat on külges... ja pole ma seda otsatähikut eraldi mitte kunagi määrinud. Kasutanud tavalist ketiõli, vaatan ikka, kas õli peale tuleb ja...tuld. Praegu vaatan, et peaks plaadi vahetusele mõtlema, sest servad hakkavad oma kuju kaotama. Vahel olen küll lajalivajunud servi maha lükanud/viilinud/lihvinud, aga varsti on lohud sees Smile. Aga mis saemees ma nüüd ikka olen, niisama majapidamises seda ju igapäev ei kasuta kah. Vaatasin ka vedavat tähikut - kerge kulumine on, aga erilisi sooni/soont näha veel ei ole. Saelt on läbi käinud kokku kaheksa ketti. Ühe keti lasksin kiirelt siledaks - sai vanal palkmajal avasid seina tehtud Big Grin. Teised ketid ikka viiliga kuni lõpuni välja. Enne lõppu lasen kettidel veel kannad madalamaks, et paremini haukaks Cool. Abiks asi, ainult sellega üle ei tohi pingutada .
kuna spetsid on kohale ilmunud, siis küsiks: mis viisil saab stihli plaadil otsatähikut määrida? Mina küll seda kohta ei näe ja manuaal ka midagi ei räägi. Mulle teadaolevalt on see mittemääritav ja nii mõeldudki ...
OK, ei taha "pruvessuritega" vaielda, aga seda tähiku mittemäärimise juttu ei rääkinud mitte "dressides saemees", vaid proff. Aga ma tõesti ei mäleta, kes see oli. Võimalikud variandid:

a) koolitaja (õigemini terve koolitajate grupp). Sel juhul ulatuvad asja juured soomlasteni, kes neid välja õpetasid.

b) teine koolitaja, kes ühtlasi tegeles saagide remondiga

c) saagide müüja/remontija.

Ma ise ei ole ka tähiku määrimisega vaeva näinud. Esimese isikliku sae ostsin täpselt 18 aastat ja 1 päev tagasi, teemaga rohkem/vähem kokku puutunud 20 aastat. Selle aja jooksul lõigatud endale küttepuid, aga tehtud ka tõsist tööd. Ja kogu selle aja jooksul on otsad andnud 1 tähik, see juhtus 3 aastat tagasi. Tegelikult lagunes üks veel ära, aga põhjus oli selles, et saag jäi kinni ja, noor ja loll, nagu ma siis olin, hakkasin järskude liigutuste ja loomajõuga kangutama. Ja siis laguneski tähik kenadeks sektoriteks. Aga plaadi väljavahetamise põhjuseks on ikkagi olnud plaat ise, tähikuprobleeme pole peale nende kahe juhu küll "ette näidata".