automoto.ee foorumid

Täisversioon: Motoringrada
Teile näidatakse hetkel lihtsustatud versiooni tekstist. Vaadake täisversiooni õiges formaadis.
Tere, huvitaks siis see, et kuidas on võimalik Eestis teha karjääri ringrajasõitjana. Kas selleks, et motospordiga seaduslikult tegeleda peab olema rikkur või piisab suurest soovist hakata ringraja bikega sõitma? Ette tänades!
Oleneb mida karjääri all silmas pidada. Kui ringrajasõitu profina, siis tuleb alustada varakult, näha koos perega roppu moodi vaeva ja loota ka õnne peale, et olla õigel ajal õiges kohas. Rahastamine toimub algul pere ja siis sõprade, hiljem sponsorite ja partnerite toel.
Kui ringrajasõitu amatööri ja asjaarmastajana, võib alustada mistahes vanuses. Rahastada tuleb reeglina ise või aitab sõber, vahel ka tööandja.
Elu on näidanud, et Eestis on toimunud mõlemad teed. Ja rahakoti suurus ei ole põhirolli mänginud (kuigi aitab oluliselt kaasa). Teine tee on täna alustamiseks väga soodus, kuna turul on palju rattaid mõistlike hindadega.
Ei tea küsija rahalist seisu aga kokkuvõttes peab arvestama järgnevate kuludega:
1. tsikkel+ mõõdukad kohandamised või ümberehitused. Selle artikli alla käivad võistlusgondlid, vajalikud kinnitusvahendid, mõningate süsteemide modimine. Hinnaskaala ümberehitusteks võib olla väga lai, alates ca 5000 krooni kuni 75000 krooni (ka see ei ole veel piir, aga alla Scandinavian Open A-klasside taseme on mõttetu). Sõltub ka paljuski, milline tsikkel toorikuks on ning kas oma kätega midagi teha suudad. Miinimumhinna eest saab ainult kinnised gondlid, maksimum sisaldab uut vedrustust, ülekannet, tõsist pidurite upgrade'i, mitmeid elektroonilisi lisasid ning nende seadistust, sisselaske ja väljalaske modimist jne.

2. Sõiduvarustus. Enam- vähem talutava komplekti saab 10000 krooniga (muist asju kasutatuna), hea varustus, mis ka edev välja näeb, maksab u poolerohkem.

3. Transport. Lihtsam variant- haagis, kangem variant buss või vastav autorong (buss+ spets haagis). Seda kannatab ka kamba peale organiseerida, ehk on võimalik märgatav kokkuhoid. Odavaima haagise saab alla 10000 krooni, odavaima kaubiku ca 30000 krooniga... Kui seda saab tööandjalt laenata või on endal olemas, siis on elu ilus.

4. Boksivarustus. Tsikli pukid, tööriistad, ehk ka mingi peavari. Miinimum, millega hakkama saab, on 10000 krooni, kuid raha on võimalik sellesse paigutada lõputult. Rehvisoojendused, generaator, kompressor, rehvivahetusriistad (need viimased tasuvad ennast muidugi väga kiiresti ära), akukruvikeerajad, dataloger, jne jne... Korralik boksitelk maksab alates 10000 kroonist, aga seda on võimalik samuti jagada kellegagi. Üks suhteliselt kiiresti ennast ära tasuv artikkel on teine jooks velgi, kuigi uuematele pillidele maksavad nad päris palju (10k+ ilma piduriketasteta), kergmetallist veljed aga lausa ulmehinda (40k+ ilma ketasteta).

5. Jooksvad kulud. Tänavatsikli trennipäev kardirajal maksab kokku ca 300-400 krooni+ pikema aja jooksul tsikli ekspluatatsioon (õlivahetused ja rehvid).
Ringraja ametlik treeningpäev maksab kokku alates 1000 kroonist, sõltub kui kaugelt tulla ja kuidas sõita (igas mõttesWink).
Võistluste nädalavahetus Eestis ilma rehvide jms kulu arvestamata alates 5000 eek, Lätis- Leedus ca 3000 eek, Soomes alates 7000-8000 eek. Seda eeldusel, et ühtki tehnilist apsakat ei juhtu ning sõidus ka püsti jääd. Üldiselt on mõistlik nädalavahetuse eelarvesse sisse kirjutada ühe rehvijooksu hind, kuid teatud tasemest alates kulud rehvidele suurenevad hüppeliselt. Samas on rehvid selleks kuluartikliks, mille pealt kokku hoidmine on viimane lollus ning lõppeb varem või hiljem tsikli remondi ja enda ravimisega.

Kokkuvõttes võib öelda, et sisenemiskulud on omajagu suured, aga kui muist varustust olemas, siis saab 4-50000 krooni eest juba paari võistlust sisaladava hooaja ja võimaluse nt Eesti Meistrikate punktitabelis näpuga järge ajada Cool

See kõik käib nö hobikorras sõitmise kohta, kui sul juba tsikliload olemas on, siis oled tõenäoliselt elukutselise karjääri alustamisega oma kümmekond aastat hiljaks jäänud.
Teema jätkuks.

Vidinate hankimisega paralleelselt peaks pöörama tähelepanu sõitmisele ning see võiks välja näha umbes nii:

1. Kui elementaarne sõiduoskus olemas, tuleks hankida raamat "Randmevääne II" ning mõned korrad (ca 5-6) mõttega läbi lugeda. Paha ei tee ka I ja III osa, mis on saadaval inglise keeles läbi interneti. Lugemise kõrvale tuleks internetist vaadata "British Superbike School"-i seeriad, mis aitavad raamatus kirjutatavat paremini mõista. Muidugi on saadaval kümneid erinevaid sõiduõpetusi, aga nimetatu on saadaval nii raamatu kui videona, mis teeb omandamise lihtsamaks.
2. Otsida üles Marko Rohtlaan või Hanno Velt ning küsida neilt sõidukoolitust. Mõlemad pakuvad seda ning eriti korrektse sõiduasendi omandamiseks on see väga abiks.
3. Sõita. Erinevatel radadel. Alguses leida õiged pidurdus- ja pöördepunktid ning kurvitrajektoorid, edasi püüda saavutada sujuvust ning stabiilsust. Kasulik on leida keegi, kes sõitu filmib või pildistab, et lihtsamini leida sõiduvigasid. Ringiaegu ei tasu vaadata enne, kui märgid paigas ning suudad ühtlases tempos mitmeid ringe läbida (kõigepealt peab sõitma õigesti, seejärel kiiresti). Kui on rahaliselt võimalik, käia välismaal kiiretel radadel treenimas, see annab kiirusetunnetust, mida meie aeglastel radadel ei saavuta iial.
4. Kui mingi kiirus olemas, tasub minna võistlema. Eesti C klass on küll rahaliselt soodsaim, kuid kui on soov enamaks, kui kord aastas hobi korras startida, siis soovitan selle vahele jätta ning alustada B-klassist (Rookie 600, Rookie 1000). C klassi sõidud toimuvad nimelt ainult Pärnus, Soomes toimuvatel etappidel C starte ei ole, samuti on seal korraga rajal niii 600 kui 1000 ja kiiruserinevused on väga suured. Lõppeks, vähemalt kaks kolmandikku C klassi sõitjatest on lätlased- leedukad, kelle jaoks on kontaktne sõit ning kamikaze- manöövrid pigem standardiks kui erandiks. Algajal ei ole selles seltskonnas, eriti 600 tsikliga just üleliia hea sõita.
Üldiselt kehtib aga võistlemise kohta se reegel, et peale tasub minna siis, kui sa ei ole seniste ringiaegade põhjal konkurentsitult viimane. Kui leiad kellegi, kellega enam-vähem sarnast aega sõidad, siis mees-mehe vastu võitlusest temaga võidad (õpid) arvatavasti kõige enam.
5. Millalgi nende tegemiste vahepeal tasub ühendust võtta kiirenduse sõitatega ning õppida nende käest startimist. Kui vähegi võimalik, tuleks treenida kiirenduse ajavõtusüsteemiga, käia kas BHRA treeningpäevadel, mõne team'i korraldatavatel treeningpäevadel, kiirendusvõistlustel või mõnel muul üritusel, kus ajavõtt üleval. Kiirendusvõistlustest on kõige soodsamad Tartu Autoklubi poolt korraldatavad. Kõige olulisem on 60ft aeg, kui see jõuab 1,80 sekundini või saavutad lausa 1,7x, siis oled tõenäoliselt kiireim startija omas klassis (ringrajal). Eesti parim tulemus 600 tsiklil on siiani vist 1,55sek 60ft.
Igatahes on tõde see, et enamik Eesti rinkasõitjaid klassist sõltumata ei oska startida, kiirenduse kogemusega mees läheb peale õnnestunud starti esimesse kurvi 4-8 kohta stardipositsioonist kõrgemal.

Nagu eelminegi jutt, kehtib see kõik juhul, kui oled profikarjääri alustamiseks liiga vana ehk siis täisealine.