(05-12-2009, 10:35 AM)Veteran Kirjutas: [ -> ]Kõik tore, ainult mis saab ratta tasakaalust, kui muda- poriaukudest läbi ukerdades " kärg" ebaühtlaselt poriga täitub...
Keda see tasakaal huvitab, kui kuulid ümberringi lendavad.
Kärga on "pehme" ja pori pudistatakse sealt välja.
1) Selliseid (äärmiselt madala profiiliga) "kuulikindlaid" rehve saaks kuidagi kasutada vaid linnas, kus on sile asfalt - kui äärekivist üle sõita, siis selline madal rehv ei pehmenda teravat lööki ja velg läheb löögist lömmi või kõveraks, halvemal juhul lendab esisild üldse alt ära - kividest kubiseval ebatasasel maastikul ei kannataks sellistega üldse sõita.
Nõukogude kahveltõstukitel olid sellised rehvid all (õhuke kummiriba otse velje peal) - veidigi konarliku betoonpõranda peal sellise kahveltõstukiga sõites värisesid hambad suus, nagu Joss buldooseri kabiinis olles.
2) Pigem võiks jääda ikkagi "klassikalise" (kõrge profiiliga) kuulikindla rehvi juurde, kus rehv on ligi 10cm kõrge (välisläbimõõt 60cm, siseläbimõõt 40cm) ja on kummi täis valatud (õhu asemel on kumm) - sellistel säilib mingisugunegi äärekivi löögi pehmendamise võime - puuduseks on suuremast veeretakistusest (mida paksem kumm, seda rohkem ta energiat neelab) tingitud suurem kütusekulu.
Kuulikindlatel rehvidel on oluline nn "üllatusmoment": väliselt peaks nad sarnanema "tavaliste" rehvidega - kui pahalane on automaadi salve tühjaks lasknud, alles siis saab ta aru, et rehvid olid kuulikindlad, kuid selleks ajaks oled sa juba kaugemale saanud sõita.
Rallis kasutatakse mingist pehmest sitkest kummist sõõrikut, mis normaalolekus surutakse õhurõhuga vastu velge laiaks, kus ta ilmselt on siis piisavalt fikseeritud et mitte tasakaalustust tuksi keerata. Kui õhk rehvist lahkub, siis sõõrik paisub ja täidab rehvi sisemuse, väidetavalt kestab see lahendus umbes 40km kiiruskatset täie gaasiga. Ainuke probleem on selles et materjal väsib suhteliselt kiiresti, seega see ei sobi tänavale. Ma kujutan ette, et päris tipptaseme VIP-idel on mingi sarnane lahendus all, kuna hooldus pole probleem, vähe väiksema kaliibriga tegelastele pakutakse tugevdatud külgedega rehvi koos spetsiaalse tugirõngaga velje keskel, millega saab ka vähemalt esimese põõsani sõita.
Ma pakuks et seal piltidel näidatu ei ole oma omadustelt nii hea kui ülalmainitud lahendused, samas kui tegu on tavalise sõjaväe tehnikaga, siis mugavus ei ole nii tähtis kui hind ja hooldusvabadus. Küllap pannakse katsetuste eduka läbimise korral külgseinad ka peale.
Usun, et kärg rattas on sellisest materjalist ning vastavalt konstrueeritud, et annab niipalju vetruda, et vastab õhkrehvile. Kahveltõstuki jäiga rattataolisega vast tegu pole.
Ilma taustainfota ei oska hinnata selle kärje headust, aga sarnaste parameetrite saavutamine on ülisuur väljakutse - õhkrehv ei ole üldlevinud mitte niivõrd oma vetruvuse pärast, vaid rehvi tegeliku liikumissuuna ja "veeremissuuna" vahele on võimalik tekitada üpris suur nurk ilma libisemist ette kutsumata. Ma ei tea, mis on õiged maakeelsed terminid, inglise keeles on see slip angle. Igasugu täiskummist või muidu lihtsa sisemise struktuuriga rehvidel takistab struktuur kontaktpinna vastu jääva mustriosa ümber paiknemist, mistõttu on maksimaalne hõõrdejõud murdosa samade mõõtmetega õhkrehvi omast.
Kui probleem oleks ainult sõidumugavuse saavutamises, siis võiks ju lihtsalt kasutada otse veljele paigutatud protektorit hõõrdejõu tekitamiseks ja õhkvedrusid tavaliste vedrude asemel. Tegelikult on tüüpiline 2-3 baarise rõhuga sõiduautorehv puuduva või jäiga vedrustusega üpris ebamugav, mugavus tuleb vedrustusest.
Samas see kõik ei pruugi sõjatehnika puhul esimese prioriteediga olla, nad saavad ju näiteks roomikutega ka sõidetud.
Teenisin 152 ja 122 mm kahur-haubitsate polgus. Mulle on jäänud meelde, et 122-sel olid all rehvid, mille mantel oli enamvähem tavaline aga õhu asemel oli mingi kummivaht, mille õhumullides oli rõhk. No ei oska täpselt kirjeldada, tundub, et seda rõhku ei saanud muuta ega vigastuse korral ei kadunud see kuhugi. Süsteemid olid toodetud enne teist maailmasõda. Võibolla seda nimetataksegi "täiskummiks" aga ta pole täiskumm, sest on erineva koostisega.
Minumeelest oli see ju ka Nõuka-armees kasutatud trikk - kui rehv tühjaks lasti ja enam õhku ei pidanud, lasti nähtavasti ventiili kaudu selle vahuga rehv uuesti täis. Seda juttu olen varemgi kuulnud.
(07-12-2009, 19:31 PM)aavu Kirjutas: [ -> ]Teenisin 152 ja 122 mm kahur-haubitsate polgus. Mulle on jäänud meelde, et 122-sel olid all rehvid, mille mantel oli enamvähem tavaline aga õhu asemel oli mingi kummivaht, mille õhumullides oli rõhk. No ei oska täpselt kirjeldada, tundub, et seda rõhku ei saanud muuta ega vigastuse korral ei kadunud see kuhugi. Süsteemid olid toodetud enne teist maailmasõda. Võibolla seda nimetataksegi "täiskummiks" aga ta pole täiskumm, sest on erineva koostisega.
See sisu oli selline mikropoorne, sobis suurepäraselt mudelitele pehmete rataste treimiseks. Mul veel alles täpselt Ford- A ( Gaz-A ) ratas, millised olid all mingil kergemal suurestükil.Kasutati vist ka autode all sellist varianti