vanasti värviti masinaid palju plassimate värvidega kui tänapäe kombeks on. muist paremad olivad ka heal juhul pool-läikivad ja muist suisa matid. kuda tänapäe peaks toimima, kust kohast peaks otsima ja mäherdust värvi eelistama? mul tundub, et palju räägitud veoautode värvid on ka liiga uhked. paluks teadjamate kodanike kommentaare.
Ega siin mingit raketiteadust polegi. Marsid mõnda tuntumasse autovärvipoodi ning vaatad värvilipikud läbi, missugune toon sulle sobiks.
Et värvipind särav ei jääks, pannakse pinnavärvile kas siis matistusainet või matt-lakki sisse, mis läikiva värvipinna pealekantuna tuhmimaks tõmbab.
(19-03-2010, 19:02 PM)diesel Kirjutas: [ -> ]vanasti värviti masinaid palju plassimate värvidega kui tänapäe kombeks on. muist paremad olivad ka heal juhul pool-läikivad ja muist suisa matid. kuda tänapäe peaks toimima, kust kohast peaks otsima ja mäherdust värvi eelistama? mul tundub, et palju räägitud veoautode värvid on ka liiga uhked. paluks teadjamate kodanike kommentaare.
Missuguse ajastu sõidukit silmas pead?
Nõukogude tehnika väljus siiski tehasest läikivana. Ka 50-ndatel. Lihtsalt värvid olid ilmastikutingimustele vähem vastupidavad ehk vee ja päikese mõjul värvi pind oksüdeerus võrdlemisi kiiresti ja muutus tuhmiks ja matiks. Juba tolleaegsetes autoga kaasa antavates käsiraamatutes on eraldi peatükk kere ja värvkatte hooldusest, kuidas pesta ja poleervedelikke peale kanda.
Ei tea täpselt, millal hakati kuumaga kuivatatavaid ML (melamiin
emailvärvid) tüüpi värve tootma, kuid Moskvits 402 oli värvitud juba ML- iga, mis on ikka väga läikiv värv, kõrgläikevärv. See jutt siis sõiduautode kohta.
Veokitel, just militaarrohelistel kasutati ka matti ja samuti poolmatti värvi.
Minu jaoks oh palju tõsisem probleem on hoopis see, et isegi tänase päeva uutel autodel on värvikate "kerge kananahaga" ning läikiv, jah.
Samal ajal, kui vanasti olid värvid, jah, veidi tuhmimad, aga mis on ülioluline, värvipind oli peegelsile. Ja see ei ole hilisema poleerimise tulemus, vaid tehnoloogiate erinevus.
Kui ma nüüd ei eksi , siis siinsamas foorumis nägin filmikatket Gorki autotehasest, kus nõukogude naised olid poleerimismasinatega Pobeda ümber ametis. Järeldused tehkem ise!
(21-03-2010, 01:54 AM)denis23 Kirjutas: [ -> ]Samal ajal, kui vanasti olid värvid, jah, veidi tuhmimad, aga mis on ülioluline, värvipind oli peegelsile. Ja see ei ole hilisema poleerimise tulemus, vaid tehnoloogiate erinevus.
Missugune see tolleaegne värvimistehnoloogia oli ?
Ma ei oska küll öelda, millal see moodus lõpetati aga mulle teadaolevalt esimesed autod värviti nitrovärvide ja liini pidi mis värvivannist läbi käis.
(21-03-2010, 17:12 PM)rollfix Kirjutas: [ -> ]Ma ei oska küll öelda, millal see moodus lõpetati aga mulle teadaolevalt esimesed autod värviti nitrovärvide ja liini pidi mis värvivannist läbi käis.
Olen kuulnud isegi kümnest värvikihist nitroga ja vahepealsest poleerimisest. Kus ei mäleta, võimalik, et Tðaikad või Lincolnid. Selle klassi autod.
10 kihti värvi ja iga kihi vahel poleerimine toimus Tðaikadel. Sellist juttu on mulle ka räägitud.
Vaevalt küll kahe värvimise vahel pindasid poleeritakse. Pisuke lihvimine ehk aitab järgmisel kihil paremini nakkuda.
Välismaalt kuuldud paljukihiline värvimine käinud vähe teistmoodi. Tehtud miski kuus kihti värvi, lastud kuu aega seista, lihvitud säält mõni kiht maha, siis uuesti värvitud mitu kihti ja kuu aja pärast mõni kiht maha lihvit, seejärel veel mõned kihid värvi selga ja lõpuks poleeritud, siis saanud õige sügava tooni ja õige läike.