automoto.ee foorumid

Seeriatoodet ehk väiksemat traktorit ei jõua osta, sest… noh, põhjuseid on mitmeid. Seepärast ei jäänud muud üle, kui ise teha. Päris nullist ei alustanudki, vaid leidsin ühe niinimetatud “isendi” suhteliselt kodu lähedalt. Mõtlesin algul hakata komponente kokku otsima, nüüd sain suure osa koostisosi ühekorraga!
Iga päev teda (Põka)-t ehitada ei saa, aga vabadel ajahetkedel on see väga mõnus ajaviide. Meie puhul on mingiks faktoriks ka vajadus abimehe järele.
Sätin siia meie Põka sündimise ja kasvamise sõnas ning pildis.
Kõigepealt tuli olemasolev, mis koosnes kahest 51-e tagasillast, neid ühendavast kardaanist, käigukastist ja kombain "Niva" hüdroroolist, lahti lammutada. Põhjuseks liiga kitsas raam.


Need on pildid asjast, kahjuks küll mitte esialgsest, mis me õuele sai toodud, kuid aimu saab siitki.
Kogu tegevus on toimunud kahe suve ja talve jooksul, parasjagu siis, kui aega on olnud.
Mootoriks juhtus Vaz 2106, naisevenna vanalt masinalt, Tema sõnutsi olevat mootor selle momendini, kui talle altpoolt esisild toeks kolksuga tuli, kenasti töötanud. Mis, nagu hiljem selgus, ei vastanud päris tõele.
Käigukastiks Gaz-53 kast. Siduriketta panin kokku kahest kettast - sisu 53 kettalt ja muud osad Vazilt. Kokku klappis üks-ühele, ainult uued needid tuli teha.
Siduri karteri valmistasin ise. Tõenäoliselt ei saanud asi päris filigraanne, kuid sidur töötab ja masin ei hüple eriti kohalt võttes. Samuti funktsioneerib starter päris normaalselt (selle pesa tuli ju kah ise teha).

Pisut sildadest: vanad tükid, nagu nad olid, vajasid togimist. Harutasin talvel mõlemad lahti, vahetasin simmerid ära ja lõtkud said vähendatud. Ühel sillal oli võlli simmer tagurpidi sisse pandud ja sild ise sulaselget tavotti täis löödud... hea kraam, ei tilgu vähemalt välja..
Ühte pooltelge sisse ajades selgus, et silla kitsamakstegija oli pooltelge lühendades kaane pisut viltu otsa keevitanud..
Rattamutrid tuli rummude küljest eemaldada koos tikkpoltidega. Leotasin neid talv läbi. Päris lahti sain need ikkagi vasara abil - paar tugevat lööki mutritahkudele ja eemalda mutter või käsitsi .

Sillad valmis - raamile külge. Ei kasutanud tavapäraseid sillakammitsaid, vaid kohendasin raami nii, et sain selle otse sildade külge kinnitada. Lisasin veel ühe kõrva mõlemale poole lisaks. Vahest peab vastu...

Selline sillakinnitus kahjuks jääb nõrgaks. Kammitsatest paremat pole vist leiutatud. Esialgu katsetamiseks kõlbab kindlasti. Kuigi jah,töö käigus selgub püha tõde.
Üldiselt oled ikka õigel teel.
Jõudu!

Vat sellest tuleb üks õite macho masin. Väga tubli algus selleks on igatahes reaalselt olemas.

Paar tehnilist täpsustust/küsimust:

1. Keskliigendiks on kasutatud suuremat sorti kardaaniristi, mis töötb igas neljas suunas, kuidas sai tehtud nii, et ta vertikaalis keskelt läbi ei vaju, kas keevitusega?

2. Pööramine saab lahendatud hüdrosilindri ja -ajamiga, et kuidas Zigulli mootor hüdropumbaga seostatakse?

Tervitades, IP

Kardaanirist on vist MAZ-i oma ja keevitatud kinni jah. Edaspidi tuleb mõni pilt kah sellest. Hüdropump on ühendatud mootori väntvõlli otsa, tegin käbi nats ringi, võlli otsa puurisin ava ja keerme ning käbi sai niimoodi lukustatud, et lahti ei keriks. Aga kannatust, sõbrad, ma valgustan asja tasapisi. Igasugused küsimused on muidugi teretulnud.
Ksf. TT, see kinnitus sildade ja raami vahel - ma usun, et ma ei hakka sellega sadu tonne vedama ja isegi kümneid või tonnigi mitte , seepärast arvan, et selline ühendus peab praegu vastu küll. Ei ole kavas ka kündma hakata selle masinaga. Pigem rohkem on mõeldud lumega toimetamise peale. Vedada, lükata, tõmmata jne. Aga mitte üle mõistuse . Kammitsad on mul küll olemas, nii igaks juhuks .

(24-09-2011, 12:45 PM)TALUPOEG TALUJA Kirjutas: [ -> ]Selline sillakinnitus kahjuks jääb nõrgaks. Kammitsatest paremat pole vist leiutatud. Esialgu katsetamiseks kõlbab kindlasti. Kuigi jah,töö käigus selgub püha tõde.
Üldiselt oled ikka õigel teel.
Jõudu!

Eluvõõra asjatundmatuna kahtlustan, et ka see kinnikeevitatud kardaaniristist sipelgapiht kaua ei kesta, muidugi kui just mööda laudsiledat pinda ei kulgeta.

(24-09-2011, 21:53 PM)kass Kirjutas: [ -> ]... kinnikeevitatud kardaaniristist sipelgapiht kaua ei kesta, muidugi kui just mööda laudsiledat pinda ei kulgeta.

Täiesti võimalik, ei vaidle üldse vastu . See "sõlm" ei ole tegelikult ka minu väljamõeldis vaid sain koos niiöelda "projektiga" kaasa. Mõtlesin, et ei hakka teda veel ringi tegema, sest esialgu täidab oma ülesande. Uudishimu rahuldamiseks, kuidas selline asi üleüldse käitub, sobib see "sipelgapiht" päris hästi. Momendil on siis ühes kohas nii pööramisliigend kui ka käänamisliigend. See kooslus, nagu hiljuti selgus, ei ole siiski kõige parem. Oleks võinud tagasilla kiigele panna.. Mida tulevikus võib ka muidugi veel teha.
Aga liigume edasi:
Vahepeal tegelesin hammasrattaga, mis peaks saama installeeritud käigukasti otsa. Kuna on soov käsipidurit kasutada, siis jääb trummel paika, ja see tähendab, et hammasratta alla tuleb teha muhv, mis tooks hammasratta trumlist välja.

Käsipiduri trummel ja terve käigukasti räpane tagaosa annab aimu, et kasti tagaotsa tihend on otsad andnud. Õnneks oli mul see juba varem valmis muretsetud ja hakkasin harutama seda otsa. Lahti sain, aga kokkupanek nii lihtsalt ei käi. Sest kogu see õnn on tarvis enne puhtaks rookida. Sajandite saast on detailide küljes kõvasti kinni ja tuleb varuda kannatust ning pikka meelt nende puhastamisel.
Vahepeal, ikka siis, kui ilm sajune, sai tegeletud mootori ja käigukasti ühendamisega – sidurikojaga. Mulle ei meeldinud kuidagi GAZ-53 sidurikoda oma suuruse poolest, samuti ei tulnud kõne alla VAZ-i käigukasti ja GAZ-i sidurikoja sümbioos. Läksin raskemat teed – “viilisin” 8 mm plaadist välja mootoripoolse võru koos kõikide avade ning nüanssidega. Käigukasti-poolne rõngas oli lihtsam. Siis sättisin käigukasti mootori otsa, üritades vältida võlli mingitkipidi pingessejäämist või viltujäämist. Siis valmistasin tükk-tüki haaval papist šabloonid ja nende järgi 5-mm metallist tükid, passitades neid kohale, igatüht eraldi ja ükshaaval. Lõppkokkuvõttes sain ma selle sidurikoja ka valmis. Väljanägemine pole suurem asi, aga kui ta oma ülesande viisakalt täidab, siis võin välimusele ka lõivu maksta.

Abiks lauajupid ja muud käepärased klotsid sai see kaadervärk sätitud paraja koha peale, pisut fikseeritud ja saigi hakata vaatama, mismoodi padjad ja patjadele alused valmistada. Tundus lihtsaim olevat mootori alt paras karpraud läbi lasta, enne seda mootori karteri kohalt pisut maha lõigates. Sinna oli juba lihtne patjade kinnitused valmistada.

Vahepeal käis “vedru maha”. Tekkis periood, kus mõte ei liikunud ja ei tahtnud traktorile ligemale minnagi. Selle asemel võtsin paberi-pliiatsi ning panin ritta asjad, mida veel vaja. Kuna tegemis on Vaz-i mootoriga, siis tundub päris mõistlik olevat kasutada nii mõndagi veel sellelt masinalt. Parimaks paigaks nende osade hankimisel on vist ikka mõni vanarauaplats. Käisingi ühes kohas kaupa tegemas. Põhimõttelise nõusoleku sain, nüüd vaja asi ise ära teha ..

Nii! Eilne hommik leidis meid oma vanarauanatukest haagise peale laadimas. Silma järgi hinnates sai peale pandud paras kogus. Sest vanarauaplatsil on kaup selline – meie viime hunniku metalli ja nemad siis lubavad selle koguse ulatuses mulle vajalikke vidinaid vastu võtta. Mu meelest väga mõistlik kaup. Suheldes iseehitajatega teiselt poolt “suurt lompi” sain teada, et neil pole asi nii, piisab paljast soovist midagi saada ja võid lahedalt selle ka osta. Muidugi raha eest. Ma ei tea teist moodust meil siin, kuidas iseehitajad saaks rahuldada oma hobi jaoks vajaliku kola leidmisrõõmujanu. Valik on suur ja kogus samuti piisav. Aga raha eest ei saa, ainult vahetuskaup.
Veeresin oma koormaga vanarauaplatsile, kaalule, siis kola maha, uuesti kaalule, siis maha ja selle ajaga oli platsil askeldav masin autokerede virnast välja nokkinud juba eelnevalt välja valitud Žiguli. Ega seal palju neid valida polnudki, kuid see lömmis isend asetati minu rõõmuks platsiserva ja lammutus võis alata. Tõmbasin pakiruumikaane lahti – plastvoodriprakku surusin sõrmed sisse ja eemaldades selle kerge plastiraginaga leidsin selle alt viisaka bensiinipaagi!
Kapoti avasin sama meetodiga – käed vahele ja järsu tõmbega üles avanes see salasõnata.
Mootoriruum oli täiskomplektne. Vähese vaevaga eemaldusid sealt karbuss koos voolikutega, jagaja koos juhtmetega, peotäis releesid, jahutusradikas koos ventilaatoriga, alles vahetatud veepump (vana vedeles pakiruumis), generaator, starter, bensiinipump, aktseleraatorihoovastik, tooreklapi tross, hunnik voolikuid, lõdvikuid, siksnaal kah ! Siksnaal oli mitte originaal, vaid see kahe pasunaga, loodan, et töötab !

Veendunud, et kapoti alt pole mulle enam midagi vajalikku leida virutasin selle mõnuga kinni. Korjasin võtmed kokku ja asutasin eemalduma, kuid mõtlesin, et krt, vaataks veel seda summutit, seda viimast pütti… Ega erilist lootust muidugi polnud, sest tavaliselt vahetati neid alles siis, kui enam lappi kuskile peale panna polnud. Vaatasin kere alt paistvat toru – see tundus kuidagi puhas olevat… Lartsatasin pisut lögasele platsile kere taha põlvili ja kiikasin seda tagumist pütti – pagana pihta, see asi tundus olevat küll mitte vanem kui pool aastat! Minu soovi peale vuttas kohale haaratsiga kummiratastel imemasin ja keeras Vaz-i mängeldes külje peale, haarates kerge raginaga parempoolsest uksepostist… Tavaliselt on see summuti tagumine osa kinnitet kummitrippide ja klambriga toru jätkukohas, seepärast varustasin end juba nende riistadega, astusin kere juurde ja takseerisin pütti. Ma ei eksinud – see oli täiesti korralik asi. Kuus sekundit ja summuti kolksatas mu haagisesse.
Üle kaalu, kontoris paberid korda ja aidaa!
Ma olin täiesti rahul! Nagu seenepede pärast saagikat seenelkäimist!
Kodus selgus, et eelmisel päeval valmis tehtud radiaatoriraam ehk siis raam, kuhu kinnitada radikas, tuleb totaalselt ringi teha. Minul olemasolev radikas on pärit vanema 06-e pealt ja on täiesti metallist, nüüd see korralik juurdesaadud radikas on aga plastvannidega, kork asub täiesti ühes nurgas ja radika all on jalad, mis toetuvad kummipatjadele. Mis seal ikka! Sõber relakas kätte ja sädemed lendu!
Kahe tunni pärast kruvisin valmis raami koos radika ja ventilaatoriga masinaraamile.

Vötsin kätte kütusepaagi. Mnjaa, sellega tuleb rohkem jamamist. Ta ei ole päris kandiline, nagu oligi aimata ja alla tuleb valmistada selline paagi kujule sobiv pesa või kandur. Õnneks võtsin ma lammutusest kaasa ka kinnitusvitsa. Paak jäi lauale homset ootama.

Kui nii hea läbisaamine rauaplatsiga, siis võiks keskliigendiks vaadata poolt Gaz 63 või Zil 157 või gaz 66 esisilda. Läbijooksev "rusikas" lahendaks ka jõuülekande mõlemale sillale. Tugev ja valmisasi.

(25-09-2011, 10:23 AM)pen.skar Kirjutas: [ -> ]...võiks keskliigendiks vaadata poolt Gaz 63 või Zil 157 või gaz 66 esisilda. Läbijooksev "rusikas" lahendaks ka jõuülekande mõlemale sillale. Tugev ja valmisasi.

Krrt, see on tegelt hea idee, ma nii kaugele ei mõelnud. Edaspidiseks tuleb meelde jätta. Seal võib vist ainult tekkida probleem, et pöörderaadius jääb veel väiksemaks, kardaaniristil see probleem puudub.
Siinkohal tahaks piuksuda, et otsin sobivat rippsüsteemi. Praegu on puudu kõik, jagaja on olemas. Arvan, et sobiv võiks olla T-25 oma täiskomplektis, aga päris kindel veel ei ole. Sel on silinder püstasendis. Samas ma saaksin ka tagaraami alla horisontaalse leiutada.. Raami peale ei tahaks midagi panna, kui just teistmoodi ei saa, siis pole parata..

Pöörderaadiusega ära liialda- kukud külili...

Bessiinipaagiga oli tükk peavalu - sellise umbmäärase kujuga anumat pole lihtne stabiilselt masinale paigaldada. Oli mõõtmist, lõikamist ja keevitamist, kuid lõpuks sain paagi ka masinale. Töö käis hooga ja vahepeal polnud aega piltigi teha, kuid tulemus on selline:

Tagantpoolt kah:
Summuti. Oli tükk tegemist, et Lada püksid ümber teha nii, et need oleks piisavalt väikesed ja samas oma ülesande täidaksid. Pükste ja summuti vahele läheb veel üks elastne sukajupp..
Samuti tuli ümber teha summuti sisseminev ja väljatulev ots. Kui need valmis, siis riputusklamber, mille külge see ilu riputada, tuli nagu iseenesest … Tripid sain Ülo Ärist Tartust, kolm eurot komplekt. Esimesed eurod, mis sai kulutatud Vurri peale:

Sai teine paigutatud risti kõhu alla esisilla ette. Alguses mõtlesin, et see asukoht on summutile hukatuslik, et vahest sõidan mõne kännu otsa või kivisse… Samas – alati võib mõne kaitse ju ette teha . Sest alternatiivi asukoha suhtes mul eriti ei olnud.
Ühendasin ajaviiteks toitevedeliku ahelat. Kui voolikud kinni said, selgus, et pump ei ole nõus töötama. Siin tuli abiks lammutusest hangitud pump – see oli rõõmuga abiks!
Siis hakkasin peale sobitama jahutusvedeliku ahelat. Kuna radikas sai mootori suhtes horisontaalselt pisut nihkesse, umbes 5 cm, siis lõdvikud täpselt ei sobinud ja jälle tulid appi jupid, mis lammutusest toodud – kahe masina lõdvikutest sai komplekt kokku lõigatud:

Iga masina, vahest ka muude tegemiste juures tuleb ette, et tehtu ei sobi. Samat teed tuleb vist ka minul käia.. .Näiteks ehitasin jahutusradiaatori raami veelkord ümber. Põhjuseks asjaolu, et oli soov hüdropump otse väntvõlli otsast võetava pöördemomendiga käivitada . Et pump ära mahuks, tuli radikas siiski 06-e originaali vastu tagasi vahetada – see on kitsam, sest vannid on üleval ja all. Ühtlasi nihutasin radika ka nii paremale poole, kui vähegi võimalik oli. Vabanes place pumba jaoks ja tundub, et ses suhtes saab asi korda. Tuleb veel meisterdada pumbale kinnitus ja ka ühendus mootoriga. Selleks keerasin “käbi” maha, et hiljem ringi teha.
Vahepeal “viilisin” 120 -sest karbist välja paar detaili istmealuse koha jaoks. Sinna tahaks paigaldada akumulaatori ja selle peale hiljem juhiistme. Asi liigub sinnapoole, et tuleb hakata ringi vaatama pedaalisüsteemide järele...
Siis juhtus see, mis juhtuma pidi – umbes seitse aastat seisnud mootorile sai elu sisse puhutud!! Ei valanud sisse jahutusvedelikku, ainult õli ja üritasin käivitada… Algus oli päris nutune, abiks üks peaaegu surnud aku ja “START”… Pärast mitmeid katsetusi sain mootorist kätte paar köhatust!! See andis hoogu ja lippasin teise, erksama aku järele.
Pärast paari katsetust vedas mootor end ikka käima! Kuna väljalaskekollektori otsas pole momendil midagi, siis väljus sealt ca 10 cm pikkune tulelont, nagu gaasikeevitusel! Hääled kostsid muidugi üle küla!! Jätsin mootori seisma ja üritasin igaks juhuks korra veel mõne minuti pärast. Seekord lartsas käima nagu naksti! Korraks avasin seguklappi ja möla oli nagu vormeliraja ääres … Ega vedelikuta mootorit kaua saa käiata, seepärast piirdusin mõne sekundiga, kuid sellest piisas teadmiseks, et süda on tuksuja ! Jess!
Natuke hilisemast käivitusest ka klipike:
Käivitus
Vahepeal sain asjad niikaugele, et ajasin mootorile uuesti hääled sisse. Selgus, et küünlad, tõenäoliselt üle viie aasta vanused, tuleb minema visata. Sest ainult kaks pütti popsusid, teised keeldusid järjekindlalt, ka puhastamine ja muu togimine ei aidanud. Aga see oli veel väike viga. Käigukastist oli kuulda üllatavat raginat. Ja käigukang liikus edasi-tagasi… Raskel meelel võtsin kaane maha. Käigukastil. Selgus, et vedava ja veetava võlli ühenduskoht ikka loksub suht kahtlaselt ja palju. Monteerisin vedava võlli välja. Enne seda eraldasin muidugi käigukasti mootorist. Sest midagi pidi olema valesti. Sest vedav võll liikus imelikult veetavale võllile selga. Esiteks polnud laagrit nende vahel ollagi, sest seal olid ainult rullid. Ma`i mõista, kuidas ma sellest enne aru ei saanud, sest vedav võll oli mul ju kord väljas ja sai samamoodi sisse tagasi pandud. Siis leidis mu tolmunud aju kuskilt mäluriiulilt pildikese, kus seal võlli otsas peavadki olema ainult rullid. Ja puudu oli võllilaagri tagant lukustusrõngas .. krt, no kuhu see siis sai lõppude-lõpuks …? Igatahes tuleb need puudused kõrvaldada, muudeks töödeks pole enne seda isugi. Mootor peaks ikka mürisema ja kast võiks ka korras olla.
Vahepeal lahenes istmeprobleem. Leidsin kellegi risuhunnikust ühe räbaldunud istme, küllap mõne tõstuki pealt pärineva. Tirisin koju, lõin noa istmesse ning eemaldasin võimalikult vähe, kuid vajalikult palju. Asendasin tekkinud augud värskema porolooniga. Peale panin veel õhema tüki porolooni ning katsin kõik vana diivani remondist järgi jäänud lillaka tehisnahaga. Alumise ääre kinnitasin alumiiniumist liistu ning neetidega. Tulemus:

Augud istme seljatoes tuleb veel kinni katta, kuid see on juba pisiasi. See-eest saab selle kallet muuta...ja istet ette-taha liigutada .
Samuti sai roolisilinder omale uued silmad laagrite jaoks:

Plaanis on veel hankida elektrijuhtmestik ja mõned sidurisilindrid koos töösilindritega, doonoriks taas mõned vanarauda toodud utiilid .
Esimene käivitus “kuivalt” andis küll kuulda, et mootor oskab häält teha, kuid pikem töötamine jäi tookord tegemata. Valasin veesärgi tosooli täis, vahetasin küünlad ära ja üritasin uuesti käivitada. Käima läks, kuid pärast paari katsetust. Selgus, et toorest ei tohi anda ehk õhuklappi ei saa sulgeda – kohe on bensiiniuputus. Harutasin karbussikaane lahti – tase ujukikambris ületas igasugused ootused. Väike ujukikeele painutus likvideeris selle “külluse”. Järgmine käivitus läks juba tunduvalt paremini. Mootori töö oli ebaühtlane. Manipuleerides jagaja keeramise ja kolme erineva kruviga karbussi küljes saavutasin tõenäoliselt optimaalse rütmi – kadusid vahelejätmised ning mootori soojenedes läks riist ka hästi pöördesse. Mitte, et seda kindlasti edaspidi vaja peaks minema. On tegu ikkagi aeglaselt liikuva mehhanismiga, mitte mingi rallimonstrumiga. Küllap masina liikumasaamisel selgub juba täpsem häälestus.
Vahepeal jõudsin korda teha käigukasti – lukustusrõngas sai paika ja võlli “ujumine” kadus. Kasti ja mootori ühendamine õnnestus suht kergesti, kuigi kartsin hullemat .
Vahepeal poolelijäänud istmeraami tegemisega jätkasin täna. Panin paika küljed ja lõikasin välja istmealuse kasti tagaseina. Homme hommikul õnnestub see vahest ka kokku keevitada.
Välja tuli selline:

Järgmiseks pausiks nägi istmesõlm välja niisugune:

Kabiini ja mootoriruumi vaheline sein peab mahutama hüdrojagaja, rooli, mõned pedaalid ja vahest ka mingid näidikud peaks sinna mahtuma. Jagaja sai igatahes paika:

Momendil vahelduseks üks külgvaade, endalgi hea vaadata üldpilti ja mõtiskleda – kas lõpptulemus tuleb selline, nagu ette olen kujutanud?

Nädalavahetus oli seekord asjalik ja andis nii mõnedki tunnid mulle põka seltsis. Sain valmis viilitud ava näidikute tarbeks ja ka nende kinnituse:

Eestpoolt kah:

Hüdropumba käitamine väntvõlli otsast oleks peaaegu fiaskoga lõppenud. Rihmaratta kinnitusmutter ehk “käbi” on väntvõlli otsa, vähemalt Lada mootoritel, kinnitatud parempoolse keermega. Kui kasutada vänta, siis pole katki midagi. Kui nüüd aga sinna otsa hüdropump installeerida, siis avaldab see ju väntvõlli pöörlemisele vastusurvet, mis tähendab, et käbi pöörlemist takistatakse ja see hakkab suurema koormuse korral lahti keerduma. Puurisin väntvõlli otsa ava, keerasin sisse M14 keerme ja kinnitasin käbi lukustuspoldiga. Loodetavasti takistab see piisavalt käbi lahtikeerdumist:

See ehitamine tundub vahel väga kaootiliselt kulgevat – jupike siit, tükike sealt, siia auguke, sinna poldike… Jääb mulje, et tegija nagu ei teakski, mida järgmisena ette võtta. Tõsi ta on – ega vahel teagi. Küllap ongi asi nii, et kuidagi iseenesest tuleb või kujuneb välja tööde järjekord- üht ei saa enne teha, kui teine tehtud ja neljandat ei saa valmis enne kolmanda valmimist. Vahel läheb sassi ka. Õnneks pole tegemist raketiehitusega .
Nii, roolisilinder. Mingil momendil võtsin ette selle palju kordi edasilükatud tegevuse – selle nutika asjanduse kinnitused raami külge. Mulle pole kunagi meeldinud selline keevitamine – alt üles, ülalt alla jne. Aga ära tuli see teha , sädemed krae vahele langemas..
Pole kunagi olnud eriline keevitaja, seepärast ei maksa kvaliteedile erilist tähelepanu keerata, peaasi, et kõvasti kinni jääks.

Harutasin lahti Lada kapotialuse juhtmekimbu ja hakkasin seinale kinnitatud skeemi järgi komponente ühendama. See oli põnev ja aeganõudev tegemine, kuid lõppkokkuvõttes tasus ennast ära. Kui skeem koos, siis võtsin ette aku lappimise – sellel nimelt sai mingil momendil üks otsanurk alumisest servast kannatada ja tekkinud praost imbus välja teadagi mis.. Praeguseks oli see pott niisis tühjaks imbunud. Tõstsin aku nurga peale püstisesse asendisse, puhastasin prao ja selle ümbruse võimalikult hästi ära. Siis ajasin liimipüstoli “punaseks”. Ega ta päris punaseks muiduigi lähe, aga mingil momendil on võimalik temast välja pigistada vedelat ollust, mis tahenedes suht plastmassi moodi välja näeb. Paikasin siis selle liimiga aku ära. Jahtudes kontrollisin aku veepidavust .. No pidas küll! Akuhape sisse ja laadima. On lootust, et seekord pole vaja uut akut muretsema minna.
Vahepeal munsterdasin külge hüdrovoolikud ja hüdropumba muhvi, sealt vahelt puudus veel kummiplaat. Roolisilinder oli tarvis pisut ringi teha, linnast ei leidnud vastavat nipplit silindri ja vooliku vahele. Mis seal ikka, silka maha, ava suuremaks ja stutserile vastav keere sisse.
Kui kõik enda arvates ühendatud sai, siis keerasin süütevõtit…. ja ei mitte piuksugi… . Kontrollides selgus, et lukku ei tule volte sisse.. Järgmine katse õnnestus paremini.
Siis selgus, et laadimist ei ole. Noh, väike viga, see sai skeemi abil kah lahendatud. Märkasin, et armatuuris põleb üks väike punane tulukene, mis kuskil 2000 pöörde juures kustub… Selge, õlirõhku mootoris ei ole.. Mingil momendil tuleb siis mootoriremont ette võtta – saaled-vänt ja võib-olla veel midagi (kolvigrupp) tuleb vahetada. Seda ma poleks teada saanud, kui ma poleks armatuuri peale ehitanud! Mõningane inff mootori tööst – vee temperatuur, laadimine, pöörded, kütuse tase paagis, andmed õli kohta – need on siiski väga vajalikud.
Siis üritasin roolisüsteemi liikuma saada. Algul ei teinud see piuksugi. Kallasin roolikarbi kaudu voolikud ja rooliklapi õli täis, liigutasin kergelt veel dosaatorpumpa, et õhku rohkem välja tuleks. Kui oli selge, et rohkem ei õnnestu õli süsteemi ajada, käivitasin mootori uuesti. Seekord oli asi juba hulga parem . Liigutasin rooli vasakule ja paremale, et õhku välja ajada, kuigi mul puudus ettekujutus, kustkohast see väljuma pidi… Äkki käis mingi laks ja kostus solin.. seiskasin mootori ning märkasin, et roolikarbist mulksub sinna nii vaevaliselt sisse aetud vedelik süüdimatult välja! Ja nimelt poldiaugust! Sest poldi oli õlisurve minema lennutanud! Võtsin roolikarbi maha ja avasin ta täiesti. Selgus, et seitsmest poldist kahel oli keere avas sees maha rebitud. Õnneks oli kuskil kolmandik keermest siiski säilinud, kuid olemasolev originaalpolt selleni ei ulatunud. Puhastasin ava keermelõikuriga põhjani, valisin parajad poldid ja tegin nad pikkuselt täpselt parajaks.
roolikarp sai taas peale. Vahepeal meisterdasin ka siduripedaali valmis. Kui õnnestunud see konstrui on, eks see selgub ekspluatatsiooni käigus.
Kerge käivitus ja proovisin kohe ka sidurit… No käigu sai sisse ja välja kah, isegi nats liikuda edasi-tagasi.. Aga rool tundus kahtlaselt kange olevat…. Ega midagi, võtsin silindri küljest ja tutkisin natuke seda asja. Sel silindril on alumise otsa sees kari klappe, nn. survehoidjad vms. No need olid kakat täis. Puhastasin ära ja ühendasin uuesti silindri voolikutega. Järgmine katse rääkis juba selget juttu – see silinder on tarvis ümber teha. Need klapid ei ole inimeste jaoks.
Mõeldud-tehtud! Treipingiga sõber valmistas uue “kabja” ja keevitas külge kah. Täna saab vahest õhtupoolikul külge monteerida ja siis selgub tõde. Et kas keevitus peab või mitte.
Roolisilinder küljes ja peab ka. Isegi pöörata saab … Homme võtan kuuri seina taha ehitatud ajutise katte traktori pealt maha ja ajan põka välja.
Käivitades ei taha sunnik kohe nagu elu sisse võtta, see tähendab, võtab , aga kooleb kohe ära, kui pöörded alla lasen.. No jah, suss-klappi ehk siis õhuklapi trossi ei ole veel küljes. Esimene sõit põkaga on tehtud. Ja kohe viskas keti maha… Sest padjad ei olnud veel ära vajund ja nüüd, liigutades, andsid järgi. Ega midagi – veerand tundi kruttimist ning toksimist ja lüli võrra lühendatud kett sai taas peale. Sõit läks lahti…. Lasksin lauluga allamäge ja ülesmäge, tirisin metsast ühe palgi kah tare juurde. Vahepeal sattus kompostihunnik ette ja ronisin põkaga sihilikult sellest üle . Põkale teind midagi, hunnik muutus pisut madalamaks…

---

No nii... Peaaegu kolm aastat läks aega, kui Vurr liikuma hakkas. Kindlasti mitte iga päev ja mitte hommikust õhtuni, kuigi oleks tahtnud. Tänu majapidamisele saab ju hobi jaoks kasutada ainult muude tegemiste jaoks kõlbmatut aega - vihmad, külm aeg jne. Samuti natuke uneaega mõnikord. Pealegi toimus enamus ehitusest väljas, küll koormakattest ja mõningatest tokkidest vormitud varjualuses, kuid õues ikka .. Pealegi oli koormakate kasutatud ja auguline .. Vurr koosneb pea eranditult vanarauast. Välja arvatud mõned niplid, voolikud ja mõned tihendid sildade ja silindrite jaoks. Ah jaa - sidurikettad olid kah uued. Ülejäänud on tõeline "scrap". Ka rehvid sain ühe firma utiilihunnikust.
Kuna Vurr nüüd lõbusasti liigub, siis on tulevikus kavas talle mingeid riistu külge meisterdada.
Lõpetuseks siis üks lõbus video kah:
Vurr vuriseb! Ah jaa - see sinine plekk nina peal - see on lihtsalt vihma kaitseks visatud suvaline tükk..

Kõva töö! Tunnustust väärt.

Tore!

Ühe koha peal nägin siis võimalust lagunemiseks. Nimelt see koht,kus Sul on pandud väike ketiratas käigukasti otsa. Mul oli nimelt samasugune kettülekanne traktoril. Kui panin 80 aastase mahasaetud saare järgi,painutas raami koos käigukastiga allapoole ja viskas keti üle. Raske veoga sikutab ikka seda värki kõvasti. Panin siis enne ketiratast veel ühe laagripuki. Siis jäi asi pidama. Tegelt ju autol ettenähtud gardaanivedu,mis küjepeale eriti ei suru. Ketiveo puhul aga surve allapoole. Nii et kui raskemat vedama hakkad,näitab kohe välja,mida lisama pead. Kuigi juba vist mainisid,et ei taha selle traktoriga mägesid paigast lükata..... seega võib asi toimida küll.

Jõudu!

(27-09-2011, 09:37 AM)TALUPOEG TALUJA Kirjutas: [ -> ]Ühe koha peal nägin siis võimalust lagunemiseks. Nimelt see koht,kus Sul on pandud väike ketiratas käigukasti otsa.

Õige tähelepanek! Eks see projekt ole see vasikas, mis peaks aia taha minema . Aga päris ta ei läinud. See ketiratta koht on selline koht, et käigukasti patjade asemel peaks olema jäik ühendus. Ja keti pingutamise võimalus. Sest padjad annavadki järgi . Lahenduseks on mitmeid võimalusi. Kuna mootor on patjade peal, siis jäik ühendus ei tule kõne alla - see hakkab lõhkuma siduri karterit. Saab olla kas üks või teine. Või paigaldada keti pingutusratas suht tugeva vedruga. See viimane tuleks kõne alla küll. Kett viskab praegu ka siis, kui lükkan sisse kolmanda käigu , krõbin on kohe kuulda. Kui rahulikult lasta, siis saab ka kolmandaga liikuda. Ma proovisin selle ära kah , tuiskab nagu rakett. Seepärast ongi mõttes selle väiksema ketiratta asemele otsida veel väiksem, et käigualandus suurem oleks.
Video saab kunagi ära vahetatud, sest mulle ei meeldi see soundtrack, mootori häält pole üldse kuulda. Mul oli tehtud niormaalne, aga youtube solkis asja ära...

Väga vahva projekt!

Lugesin postitusi suure huvi ja põnevusega. Imestasin, et kuidas austataud ksf! Tift'il masinaehitus nii tempokalt edeneb. Oma roomikmasina ehitamisega olen tugevas ajahädas. Korra tekkis mõte, et olen oma masina ikka väga soikku jätnud, kui selgus et Vurr on ikka pikema ajalooga projekt. Tegelikult, kiirelt teevad küülikud ja masinaehitus võtab oma aja, kui seda tahetakse hästi teha.

Kas hr. Tift'il plaanis ka kabiin peale teha, või saame ehk valgustatud järgmistest edasiarendustest?

Tervitades, IP

Tegelikult, lugupeetud IP, jääb Vurr ootama, mil aeg parajaks saab. Kõiksepealt on tarvis RS-09 töökorda sättida. Aga veel enne seda on Tiftil vaja katusealust, et taevast allaloobitava ja muidu igast ilmakaarest puhuva tuule eest kaitset leiaks. Lageda taeva all pole kellegi tegemine . A muidu vahepeal oli päris masendus peal, et saastast sai küll liikuva asja, aga tahaks ju, et kõik liiguks, nagu võid mööda... Mida rohkem ma Vurri selgas ratsutan, seda rohkem tema vigadega ära harjun ja kui seda muuvit vaatan...siis kisub suu muigele küll ja kuskil sees on sihuke...hell tunne . Ise viilit ja puurit ja tiad haigusi ..no kuda sa sellise jälle lahti vötad... pigem üritan aja jooksul parandada ja täis loomaks vormistada.
Ah jaa, nüüd on ka video vahetatud, nüüd on see selline, mis ma ise tahtsin..

Tahan natuke rääkida sellest iseehitamisest.
Võibolla jääb minu eelnevatest juttudest selline mulje,et ma muud ei oska teha,kui ainult viriseda ja meistrimehe tööd maha teha... Lugu aga selline,et kõikide asjade juures,mis on kodukootud ja külasepa poolt kokku vorbitud,on kõik asjad pisut teistmoodi tehtud,kui tehases ja õppinud inseneride poolt. Ega need õppinud insenerid ka kohe esimese matsuga asja valmis teinud,vaid pidid palehigis tööd tegema. Praaki tuli kindlasti palju,ennem kui lõpuks toimiv ja nägus asi valmis sai. Vahe on selles,et neile maksti kindlasti ka praagi eest.... ,meil vast praagi eest ei maksta ja kuuriall veedetud ületunnid mööduvad pigem tühja kõhuga.... Vaevalt et perenaised selle eest suppigi annavad....
Tahan öelda,et ega see omatehtud traktor peagi tulema päris viimasepeal ja lollikindel. Hea kui saab valmis selline asi,millega saab midagi hädapärast teha ja vedada. See on juba suur asi. Ja kui juhtubki nii,et töö ja ehitamise käigus asjad ei laabu ja tuleb uuesti oma töö üle teha,sellest pole midagi. Mis ei õnnestu ja ära laguneb,selle saab järgmine kord paremini teha ja elu läheb edasi....

Kõva projekt. Arenguruumi ja kindlasti meistril ka ideid jätkub...
Keskliigend või miski seal kandis annab praeguses seisus mängima(tundub vähemalt nii videot vaadates). Hüdropump praeguses seisus ainult rooli jaoks? Rippsüsteem ka tuleb?
Ei kritiseeri absoluutselt. Enda kolm aastat tagasi rauahundi lõugade vahelt päästetud toorik on peale jõuülekande hädapärast ehitust ja mootori paigaldust arengus täiesti seisma jäänud...
Teeb ära kõik selle, mis talle "õlule" pannakse ja mis sa hing veel oskad tahta. Kuigi mõtted liiguvad tõsisema modifitseerimise suunas.