Kuna alafoorum "Tehniline" e
Huvitav,huvitav.
See asi tundub õite lihtne minusuguse talupoja jaoks,kuid üks asi jääb mulle ikka mõistetamatuks- kui asi nii lihtne on,miks siis pole kuulda,et keegi sellise asjaga tegelenud oleks. Võibolla on tegu minu ebakompententsuses või lihtsalt liiga hilises väljalaskeaastas.....
Või on põhjus hoopis selles,et paberile on pandud midagi sellist,mis tegelikkuses ei toimi? Igatahes oleks huvitav kuulda mõne meie jututoa keemiku kommentaari. Mina kahjuks see isik pole. Tean ainult niipalju,et palderjani tuleb kallata vette....
Olen kunagi kuulnud,et keegi oli metsaveerel naelu vasetanud. Mäletan õrnalt,et selleks oli pajale tuli alla tehtud,patta oli visatud mingit vaskväetist ja muidugi naelad. Siis tuli vist seda värki keeta. Kui kaua ja mis moodi,jäigi mulle arusaamatuks.
(05-10-2011, 22:46 PM)kass Kirjutas: [ -> ]Tolleaegse epaka ja viimase Türi EPT peainseneri jutu põhjal oli seesama vanemõpetaja Pille asja suur propageerija ja katsetaja.
Eks selline meetod oleks sobilik väiksemate pindade katmiseks, või näites silindrilise jms kujuga detailide jaoks, mida saaks panna treipinki pöörlema jne.
Vb oleks jumet poltide , kodarate jms pudi - padi kallal nokitsemisel. Ega vannigalvaanika ka mingi eriline kosmoseteadus pole, aga seal suured kogused elektrolüüti, vask/nikkel/pliianoodid, happesuse ja muu koostise jälgimine ja sada muud vigurit.
Huvitav on see, et esimeses artiklis on vasetamise juures pakutud tavaline happeline elektrolüüt vasevitrioli baasil. Muidu teooria ütleb, et happeline vaseelektrolüüt ei jää korralikult terase pinnale, et tuleks kõigepealt terasele kanda õhuke niklikiht. Ei tea, kas "peale nühkides" ikkagi jääb siis piisavalt hästi vask otse terasele. Muidu öeldakse, et otse terasele vasetamiseks tuleks kasutada tsüaanhappe vasesoola elektrolüüti vms, mis aga on juba tõeliselt mürgine, mitte nagu palju süütum kroomanhüdriid, mille eest mõni ksf! siin on hirmsasti hoiatanud.
Teada on, et mõni ksf! on "isegalvaniseerimise" mõtet ikka peas veeretanud...
Sai isegi poisikesena seda tampoongalvaanikat katsetatud. Ega enam hästi ei mäleta, kus kohast see õpetus sai välja kaevatud, kas oli see ajakiri Tehnika ja Tootmine või hoopiski журнал Радио. Proovitud sai nii vasetamist kui ka kroomimist aga kas olin mina liiga kärsitu või jättis materjali eelnev keemiline puhastamine soovida, tulemus oli mehhaniliselt nõrgapoolne ja aega võttis kah üsna palju. Igatahes tundus see värk üsna mõttetu ja mõneks üksikuks katseks see jäigi. Meetod võib vast sobida restaureerimise käigus ol. oleva galvaanilise katte kohtparandusteks ja vigade peitmiseks.
Väga huvipakkuv. Kuid kas see jahmerdamine end õigustab. Mind aga köitis selline teave:
http://www.vanatehnika.ee/modules.php?na...opic&t=837
Kas on mõnel ka olnud kokkupuudet selle ettevõttega, teenust kasutanud? Pisijublakate tarvis oleks vast selline teenus mõistlik.