automoto.ee foorumid

Tere foorumlased.
Uue kasutajana oleks esimene küsimus pihustitorude kohta. Nimelt on teada, et need peavad olema kõik ühepikkused. Mis selle nõude taga seisab, ehk mis juhtub siis kui need pole ühepikkused?

Miks torud peavad olema ühepikkused, on hea küsimus. Sellele saab vastuse siitsamast foorumist, on sellest siin juttu olnud. Vabandan teemapüstitaja ees , kuid vastaks küsimusele küsimusega. Miks ikkagi, vaatamata sellele, et need torud peavad olema ühepikkused, neid ei teha ühepikkustena? Võtame SMD mootori.Alustame nt. SMD-17st. Sellel on kahe pikkusega torusid. Scania 124, samuti mitmes eri mõõdus torusid.Viimati puutusin kokku DAF XF 105 mootoriga. Iga toru ise pikkusega. Kuidas siin need hüdrolöögid ja muu keemia lahendatud on? Või on kogu see jutt puht teoreetiline , mis praktikas suurt efekti ei anna?

Njah, foorumi ma olen mitu korda läbi lapanud, aga vastust pole leidnud, sellest ka uus teema.

Mida pikem toru, seda kauem võtab aega surve tõus toru teises otsas. Räägime umbes millisekundilisest hilistusest iga 10 cm kohta.

Suuresti teoreetiline küsimus, kuid mida väiksem on ühe impulsi jooksul sissepihustatav kütusekogus, seda suurem on hilistuse mõju.

Ehk iga 10 cm lisapikkust annab teistega võrreldes kraadisajandiku võrra hilisema pritsehetke.

Kas see on oluline? Paljusõitnud masinatel ilmselt mitte. Seal määrab pigem üldine seisukord. Julgelt pool meie diiselmootoritest töötab ju kraade (kuni kümneid kraade) vale sissepritsehetkega...

Uutel masinatel püütakse siiski vältida ebavõrdsuse teket. Ilmselt on võrdse pikkusega toru tegemine suurusjärgu kuni kahe võrra odavam, kui hakata muutma põlemiskambri, pihusti või KSP parameetreid iga silindri jaoks.

Vene tehnikal keerati pihustitoru ülejääk rulli. Mitmetel lääne valmistajatel tehakse loogad sisse. Mõlemal on omad plussid-miinused. Ning mõlemaid "mõttetuid raiskamise ilminguid" on kohalikud meistrimehed masinate pika ja raske elu jooksul kõrvaldanud...

Ühisanumsissepritse ja elektroonilise avamisega pihustite korral ei oma konkreetse pihusti ühendustoru pikkus tähtsust - niikuinii määrab pritsehetke juhtarvuti iga tsükli jaoks eraldi.

v6sa, mida sa sööd et nii tark oled, paku mulle ka? Ntx seda et vanemal tehnikal peavad torud olema ühepikkused, see on mulle küll uudis. Kuid järgimõeldes ülimalt loogiline.

Mul läks russal pihustitoru ots lõhki keset küla, hakkas naftat pritsima. Õnneks oli läheduses üks vanamees, kes ütles, et tal peaks olema mingi pihustitoru. Leidsime selle isegi vanarauahunnikust üles, sai enam-vähem mullast puhtaks koputatud, painutasin põlve peal sobivaks ja sai tuld antud. Ei kuulnud, et mootor kuidagi teisiti oleks töötanud, aga vahetasin ära õige toru vastu. Ostsin igaks juhuks õige pikkusega originaaltoru ka, aga see nii jäik, et ei painuta niisama ära - jätsin igaks juhuks tööriistakasti pehmema pihustitoru.

Edasiarendusena mu esialgsest küsimusest - tegelikult probleem seisneb selles, et mootor suitseb palju. Pihustiotsad vahetasin ära, midagi ei muutunud. Hakkasin mõtlema torude omaduste peale seoses sellega, et ühte toru on keevitatud ja mõni on niisama vastu mootori nurki hõõrunud, ehk siis võibolla on torude läbilaskevõime rikutud.
Muidugi ei ole välistatud, et süüde on vale, aga mõtlesin, et hakkan kontrolliga otsast tulema ja vaatan, mis annab tulemusi ja mis mitte.
Eelmine omanik ei ole hooldusele ja remondile rõhku pannud, seega imestada ei saa millegi üle, mida traktori juures näha saab.

See, et vene vanal tehnikal torud ühepikkused peavad olema , on tingitud pigem sellest, et tollel ajal ei viitsinud tehas mürada mitme pikkusega torudega. Lihtsam oli vorpida ühte mõõtu. Kuidas nüüd, turumajanduse tingimustes mootorid enam ei streigi ja lepivad erineva pikkusega torudega.
Ja veel, väideti , et surve tõus toru teises otsas võtab aega. Kas vedelik mitte pole selline materjal, mis ei anna kokku suruda. Sellisel juhul, olgu see toru kui pikk tahes, surudes ühest otsast vedelikku sisse, peab teda teisest otsast sama palju välja tulema. Või kuidas?

Ka toru ise paisub-kahaneb, küll imevähe, vastavalt seesoleva vedeliku rõhule. Oled vast ise otsinud mittetöötavat pihustit toru sõrme-pöidla vahele võttes. On ikka tuntav vahe sees.

Ja vedelikku annab kokku suruda küll, vähe aga annab.

Vikipeediast
Temperatuurivahemikus 0...30 °C on vee elastsusmoodul K=1980...2250 MPA, see tähendab, et rõhu suurenedes 0,1 Mpa võrra väheneb vee maht ligi \frac{1}{20000} algmahu võrra ning seda üsna suures rõhuvahemikus. Ka teiste vedelike kokkusurutavus on samas suurusjärgus. Kuna vedelike kokkusurutavus on üsna vähene loetakse arvutustes tavaliselt vedelik mittekokkusurutavaks. Erandiks on vaid hüdrauliline löök.

Vesi ja diiselkütus koosnevad erineva suurusega molekulidest, võibolla nende kokkusurutavus erineb ka.
Igatahes kui valada veeklaasi piiritust, siis klaasi pihta löömisel klaas ei helise. Möödub mõnikümmend sekundit, väikeste veemolekulide vahele võtavad koha sisse suuremad piirituse molekulid ja klaas heliseb jälle. Ise pole proovinud, isa rääkis.

(09-10-2012, 00:08 AM)ryblik1 Kirjutas: [ -> ]v6sa, mida sa sööd et nii tark oled, paku mulle ka?
...

Praetud sülti, ülepäeviti...

Tegelikult on kõik minu kirjapandu kirjas suvalises õpikus. Ei midagi uut, lihtsalt mina hoidsin koolis kõrvu lahti ja mõtted töös, mistap midagi on ka meeles. Lisaks tasub foorumites kirjutatust järeldusi teha.

Tavaoludes (inimesele hoomatavates ühikutes) ei ole vedelik kokkusurutav. Aga asjaolud muutuvad, kui vaatame väga lühikesi ajavahemikke ja kõrgeid rõhkusid. Mõlemal puhul hakkavad ilmnema väga huvitavad nähtused...

Tõsi, nende nähtuste mõju reaalse diiselmootori tööle on kaks-kolm suurusjärku väiksem, kui loomuliku kulumise ja hooldamatuse mõju.

Daff, palun näidet, millise tavapärase skeemiga (pihustid avab KSP antud surveimpulss ja selle pikkus määrab pritsekoguse) diiselmootori kõrgsurvetorud on tehasest erineva pikkusega? Elektrooniliste või pumppihustitega on teine lugu, samuti kasutatud masinatega. Egas eestlased ainukesed ratsionalisaatorid ole...

Või usud tõemeeli, et mootori tegemiseks kulunud ressursikulu ja tehtud optimeerimiste juures oleks jäetud kasutamata võimalus teha 4. silindri torule kuluvast materjalist kaks 2. silindri oma? Selle asemel tehti pikk ja nähti eraldi vaeva toru rullikeeramisega nii, et toru ei hõõrduks ja painded klapiks?

Mina arvan, et jäta need torude pikkused rahule. Kui see pikkuste vahe midagi muudab, siis on tegemist peenhäälestuse valdkonda kuuluvaga.

Ennem on sul pump kulunud või pritsehetk vale. Käi need kohad ennem üle.

V6sa, ma tõin eespool näiteid, loe teema uuesti läbi.

(10-10-2012, 15:41 PM)Daff Kirjutas: [ -> ]V6sa, ma tõin eespool näiteid, loe teema uuesti läbi.

Scania 124:


Pihustitorud ühepikkused. Või arvad, et kujunduse pärast on kaks pihustitoru veetud kõigepealt mootori keskel ja siis loogaga tagasi?

DAF XF 105 ei ole mootor, vaid auto. Seal näikse olevat peal MX3S00X2:


Jällegi on pihustitorud ühepikkused. Kusjuures ma ei saagi aru, kas on tegemist pumppihustitega... Ilmselt on. Ühisanumsissepritse veel ei paista olevat. Või on?

SMD-17 kohta ei leidnud pilti, kuid mul on meeles esimese silindri pihustitoru rull...

Äkki ajad segi V6 mootoriga (SMD-62), millel oli 2-sektsiooniline rootorpump? Seal võis küll olla 2 erineva mõõduga torusid... Ma ei ole T-150K mootoriga pidanud käsi õliseks tegema.

Samal ajal on see vaidlus teemaalgatajale täiesti kasutu. Nagu Mahno ütles: kontrolligu kõigepealt üle pihustid ja seejärel pritsehetk. Kui pihustid kord maas, astuks ka kompressioon kohe ära mõõta. Saab hulga selgust mootori tervise kohta.

Nädalavahetusel võtsin pritsenurga vaatluse alla ja selgus et see oli ~35 kraadi hiline. Keerasime siis nii varaseks kui võimalik, aga pritsenurk jäi ikkagi 10 kraadi valeks. Edasisel uurimisel ilmnes, et keegi meistrimees on jaotushammasratta valesti paika pannud. Eks järgmine nädal selgub, kas saab nurga õigeks, 10-kraadise hilinemisega andis reguleerimine juba tulemusi, suits muutus märgatavalt läbipaistvamaks.

Öösel hakkasin mõtlema - kas need ajamihammakad pannakse ikka paika ü.s.s. järgi. Alumise ratta peal on tähis väga kehvasti loetav/tõlgendatav, mis on ilmselt ka põhjuseks, miks ta viimati valesti on pandud.

(16-10-2012, 07:50 AM)Üllar Kirjutas: [ -> ]Öösel hakkasin mõtlema - kas need ajamihammakad pannakse ikka paika ü.s.s. järgi. Alumise ratta peal on tähis väga kehvasti loetav/tõlgendatav, mis on ilmselt ka põhjuseks, miks ta viimati valesti on pandud.

Jaotushammasrataste karp pannakse kokku märkide järgi. Ma jään hetkel vastuse võlgu, kas väntmehhanism on sel hetkel ikka ÜSS, kuid võiks olla...

Seda küll, et märkide järgi, loodetavasti see oligi üks märkidest, mis kehvasti tõlgendatav oli. Loogiline tundub, et kõik paikasättimised tehakse mootori ühes asendis (v.a. süütenurk muidugi).

Sai siis pritsenurk 23 kraadi peale pandud, aga miskipärast selles asendis ei taha töötada eriti hästi. Tossab ja lagiseb ja käima ka ei lähe hästi. Käimaminekuga on üldse selline lugu, et olenemata süütenurgast on külmast peast käivitamine nagu suitsumehe hommikune kõha - kõigepealt tossab ja läkastab ja siis pikapeale podisedes läheb. Siis ka veel võtab natuke aega, enne kui pöördeid kogub, paraja suitsu saatel. Kogu ooperit saadab summuti vahelt immitsev õli moodi ollus, ei teagi, on see õli või põlemata kütus. Hakka või arvama, et on vaja pump remonti viia.