23-01-2013, 21:06 PM
Belarus`i teemas kaldus jutt sujuvalt militaarvaldkonda ja arutuse alla võeti venelaste palju kõmu tekitanud ja laineid löönud esimene tankidiisel V-2.
Seda mootorit pole kahjuks venelased ise välja mõelnud. Nendele kaela saab ajada ainult antud mootori tuunimise ja töökindluse tõstmise.
Mootori algvrersiooni leiutamise au kuulub ameeriklastele ja seda aastast 1936 või 1937. Seda mootorit plaanisid nad kasutada lennukitel kuid diiselmootor ei arendanud sellel ajal veel piisavalt hobujõude ja lennuki jaoks oli ta raske ning tema tähelend jäi sealpool lompi lühikeseks. Venelased vedasid selle omale koju ja alustasid selle tankile installeerimist ning teise maailmasõja alguseks olid esimesed selle mootoriga sõjamasinad juba rivis.
V-2 on oma tehniliste näitajate ja lahenduste osas selle aja kohta maailma tippklass kui välja arvata töökindlus. Alguses oli see mingi 50 tundi, töö käigus suudeti seda suurendada 150 tunnini ja sedagi läbi häda. Mootor oli alumiiniumplokiga, kaaludes ainult 650 kg. Arendades seejuures maksimaalselt 500 Hp. 1750 rpm. juures. Võrdluseks Scania 144 500 Hp. mootor kaalub 1300 kg. Surveaste oli tal ainult diisli kohta väike, vist mingi 14 kanti. Seda arvatavasti selle pärast, et venemaal ei suudetud sellal toota veel korralikku diiselkütet. Sellel diislil on DOHC tüüpi ülemise asetusega gaasijaotusmehhanism. Igale klapile avaldati survet otse nukkvõllilt ilma nookuri vahenduseta. Ta omab üht suht omapärast "kiiksu" mida ühelgi teisel mootoril ei leia. Nimelt, ühe poole kolbide töökäik on lühem kui teise poole oma. See eripära ei olnud projekteeritud vaid see oli nn. "hädatapp." V kujulistel mootoritel on teadupärast ühel vändakaelal kaks kepsu aga kuna kõik oli võimalikult kerge projekteeritud siis kepsusaaled osutusid liialt nõrgaks ja ei pidanud vastu. Mootorit aga ümber projekteerida ei saanud, see tähendanuks uue mootori ehitamist. Võeti pandi üks keps vändakaelale ja teine keps siirdati sõrme abil esimese külge. Siin tekkiski töökäigu lühenemine, kuna teine keps hakkas tegema ringi asemel ellipseid. Sellele vaatamata saadi soovitud tulemus ja motoressurss tõusis nõutud 150 tunnini.
Ühest lennukitööstusele omasest lahendusest ei saanud nad aga lahti mitte kunagi. Selleks oli väntvõlli ots, mis pikalt mootorist välja turritas. Selle pika väljaulatuva otsa otsa kuhu pidi käima lennukil propeller panid venelased ka midagi propelleri taolist. Seal asetses trummeltüüpi ventilaator mida ümbritses hammasvöö mille kaudu starter mootorit sai käivitada.
V-2 osutus nii populaarseks mootoriks, et teda leiab isegi praegu kasutuses olevat statsionaarmootorina.
Seda mootorit pole kahjuks venelased ise välja mõelnud. Nendele kaela saab ajada ainult antud mootori tuunimise ja töökindluse tõstmise.
Mootori algvrersiooni leiutamise au kuulub ameeriklastele ja seda aastast 1936 või 1937. Seda mootorit plaanisid nad kasutada lennukitel kuid diiselmootor ei arendanud sellel ajal veel piisavalt hobujõude ja lennuki jaoks oli ta raske ning tema tähelend jäi sealpool lompi lühikeseks. Venelased vedasid selle omale koju ja alustasid selle tankile installeerimist ning teise maailmasõja alguseks olid esimesed selle mootoriga sõjamasinad juba rivis.
V-2 on oma tehniliste näitajate ja lahenduste osas selle aja kohta maailma tippklass kui välja arvata töökindlus. Alguses oli see mingi 50 tundi, töö käigus suudeti seda suurendada 150 tunnini ja sedagi läbi häda. Mootor oli alumiiniumplokiga, kaaludes ainult 650 kg. Arendades seejuures maksimaalselt 500 Hp. 1750 rpm. juures. Võrdluseks Scania 144 500 Hp. mootor kaalub 1300 kg. Surveaste oli tal ainult diisli kohta väike, vist mingi 14 kanti. Seda arvatavasti selle pärast, et venemaal ei suudetud sellal toota veel korralikku diiselkütet. Sellel diislil on DOHC tüüpi ülemise asetusega gaasijaotusmehhanism. Igale klapile avaldati survet otse nukkvõllilt ilma nookuri vahenduseta. Ta omab üht suht omapärast "kiiksu" mida ühelgi teisel mootoril ei leia. Nimelt, ühe poole kolbide töökäik on lühem kui teise poole oma. See eripära ei olnud projekteeritud vaid see oli nn. "hädatapp." V kujulistel mootoritel on teadupärast ühel vändakaelal kaks kepsu aga kuna kõik oli võimalikult kerge projekteeritud siis kepsusaaled osutusid liialt nõrgaks ja ei pidanud vastu. Mootorit aga ümber projekteerida ei saanud, see tähendanuks uue mootori ehitamist. Võeti pandi üks keps vändakaelale ja teine keps siirdati sõrme abil esimese külge. Siin tekkiski töökäigu lühenemine, kuna teine keps hakkas tegema ringi asemel ellipseid. Sellele vaatamata saadi soovitud tulemus ja motoressurss tõusis nõutud 150 tunnini.
Ühest lennukitööstusele omasest lahendusest ei saanud nad aga lahti mitte kunagi. Selleks oli väntvõlli ots, mis pikalt mootorist välja turritas. Selle pika väljaulatuva otsa otsa kuhu pidi käima lennukil propeller panid venelased ka midagi propelleri taolist. Seal asetses trummeltüüpi ventilaator mida ümbritses hammasvöö mille kaudu starter mootorit sai käivitada.
V-2 osutus nii populaarseks mootoriks, et teda leiab isegi praegu kasutuses olevat statsionaarmootorina.
