automoto.ee foorumid

Oskab keegi rääkida, et kas ta veel Tallinnas alles. Väga huvitab. Olen sellest ainult kuulnud.

Kadake tee 72a mõtled?
Loe siit, saad teada, mis seal praegu on või oli küsimuse mõte, et mis seal vanasti tehti?

Küsin siis järgmiselt:
1. Kas müüdi kohapeal ka kohapeal autosid?
2. Mis töid tehti veel, peale hoolduse?
3. Ja mis aastani tegutses?

Parandasin ära pealkirjas. Sellist asja ikka juhtub. Aga need küsimused on ikka jõus. Oskab keegi neile vastata.

Kõike tehti, müük, remont, hooldus, varuosade müük. Isegi arvele ja reg. numbri sai kätte "ilma kassa juurest lahkumata", s.t. majas oli tänapäeva mõttes "ARKi büroo" (miilits tegeles).
Kaua töötas -- vot ei mäleta. Aga siin kindlasti mehi, kes seal ametis olnud, las nemad pajatavad.

Huvitav oleks jah nende meeste pajatusi kuulda.

Otseselt ametis pole küll olnud, kuid enne sõjaväkke minekut 80-ndate keskel olin VAZ rally team'is abikäeks, üks kolmest koolipoisist, kes selles majas lugematult oma päevi ja õhtuid sisustas. Lappisime ja ehitasime Lehtpuu, Krameri ja "Vardaki" ehk Vardakovi rallikaid. Esiplaanil siin Lehtpuu masin 54 tollest ajast - sellesamagi kallal sai kõvasti nokitsetud.



VAZ'i teenindusest niipalju, et maja eest vasakus otsas oli suur vitriinakendega müügisalong, kus olid (ainult vaatamiseks) väljas näidisautod, kassa ja varuosade lett, kust polnud eriti midagi asjalikku võtta. 2105 poehind oli tollal mingi 8300 rutsi, ostuloaga, kuid teadupoolest pidi lihtinimene kõigepealt mustalt turult ostuloa hankima, mis maksis umbes samapalju
Maja keskel oli sissesõidu värav, kust sai läbi pesula kiirtöödesse sõita. Kogu see suur remondihall oli võrkaedadega osadeks jaotatud, Otse sisse ehk siis vasakus osas - kiirtööd e. tõstukiterivid mõlemas servas ja taga lõpus vasakul diagnostikaruum, mis oli rallimeeste jaoks muidugi kõige põnevam koht majas. Härra Lehtpuu majandas seal.
Halli parempoolses osas olid kõigepealt plekud ja komplekteerimine ning tagapool värvikamber ja motoristide pesa. Hoovi peal eraldi olid mingid kaarhallid vms., kus asusid laod.
VAZ'il oli päris suur ja korralik teenindus, küll natuke väiksem, kui Järve oma. Autoomanik pidi sinna pääsemiseks ennast pikka järjekorda panema ja kui kunagi löögile pääses, siis sõltus ikka sellest, kas vajalikku juppi laos üldse oli või hankis ise kusagilt. Tutvusi oli vaja iga pisiasja jaoks.

Minu jutt kaldub teemapealkirjast küll pisut kõrvale,kuid on seotud VAZ-i ostmise ja teenindusega seitsmekümnendatel.
Minu isa, kes oli kogu pealesõja aja traktoristina töötanud, pataka aukirju, mitu töövapruse medalit ja isegi ühe ordeni selle tööga välja teeninud, sai siis lõpuks vahetult enne pensionile minekut 1975. aastal VAZ-2103-e ostuloa.Kuna elasime Lõuna-Eestis, sõitsime öise rongiga, 7500 rubla põuetaskutes, Tallinna.Kadaka tee poe juurde jõudsime mitu tundi enne avamist,kuid ukse taga lookles juba pikk õnnelike autoostjate järjekord.Ilmselt oli kaubajaama saabunud eshelon uute autodega,sest aeg-ajalt sõitsid gonschikud nendega väravast sisse laoplatsile.Meie aga lõdisesime vinge tuule käes ukse taga, kuna oli talv ja parajasti tõi järjekordne tsüklon lund, tuult ja tuisku.
Tubli veerand tundi peale ametlikku avamisaega hakati siis ostjaid 5-e kaupa sisse laskma.Meie saime sooja vist kolmanda grupiga.Kassa juures käis asi kiiresti - ostuluba ja raha letti ning sinna ruumi,kus näidisautod seisid, oma ootama.Seal olid ka need,kes esimestena sisse said,kuigi mõned õnnelikud värsked autoomanikud juba välja sõitsid - järelikult oli see "eliit"mingi teise ukse kaudu juba varem sisse saanud.Paari tunni pärast hakati ka meie hulgast nimesid välja hõikama.
Meieni jõudis järjekord siis,kui väljas hakkas juba hämarduma.Kuna isa tahtis kangesti punast autot saada, pakkusime nurga taga sellele tegelasele,kes meid kutsus, kolmesadat ruublit,et toogu meile ilus ja korralik punane.Ei tea,kas oli summa liiga väike,või oli kord tõepoolest nii kõva,kuid vastus oli,et mingit valikut pole ja saate selle, mis parasjagu valmis on.Isa oli nördinud,sest enne seda toodi ainult potisiniseid ja valgeid, aga meil vedas, sest meie oma oli oliivroheline.Kiiresti kruviti külge kojamehed, peeglid ja raadio(vist lisatasu eest), miilitsamees andis numbrid ning kojusõit võis alata.Kui ära sõitsime oli ukse taga veel ikka järjekord,kuid need vaesekesed pidid ilmselt järgmist päeva ootama jääma.
Oi see oli mõnus - lõhnav uus vaikselt nurruv auto, soe salong,kuigi väljas möllas tuisk, UKV-l ilma kärinata mängiv raadio ja ööpimedust lõikavad topelttuled.Koju jõudsime kesköö paiku.
Kui huvitab, siis Lõuna-Eesti teenindusjaamadest ja hooldusest kunagi hiljem järgmises postituses.

Olid sellised mehed nagu müügieelsed ettevalmistajad. Nende ülesandeks jäi autode seadmine- komplekteerimine müügiks kõlbulikku konditsiooni. Kui olid sebinud endale läbi tutvuste kontakti sellise mehega, siis auto ostul said täpse info, millist autot tasub vaadata ja milline ei kõlba. samas ka oli võimalusauto värvi ja salongi sisu valida. Töö käis nii et avaldasid soovi ja kõrvalasuvast autost vahetati sinu valitud autole vastav sisu või värv... loomulikult vastava TASU eest ja mitteametlikult. Osad masinad jäidki praak toodetega komplekteerituteks. ja kui teeninduse poole pealt kõik kliendid oleksid korraga üheaegselt oma autod ära viinud, siis oleks 1-2 autokere jaänud lihtsalt tsehhi vedelema, sest nende pealt jupid olid mahamüüdud-asendatud teistele autodele ja vaheraha omale tasku pistetud. Vot nii oli. Ilusad ajad olid. inimesed suhtlesid omavahel ja isegi suured ülemused kummardusid lihttöölise ees, kui autole mingit vidinat tarvis oli....

Minul on olnud õnn olla seal majas kutsekoolist suunatud autolukksepa õppepraktikal. Oli vist aasta 1986 või '87 suvi, täpselt enam ei vii kokku. Ülikeeruline oli sinna majja kohta saada, mäletan et läbi mingite tutvuste sebiti, keskuse direktor Koit Kaaristo isiklikult vaatas mu näo üle. Pandi mootori diagnostiku abiliseks. See oli eraldi ruum saali tagumises vasakus nurgas, kus põrandas rullikud koormuste testimiseks ja suur vastutuule ventilaator mootori jahutamiseks. Töövahendiks oli selle aja kohta ülimoodne ELKON diagnostika aparatuur, selline mustvalge teleka ekraaniga, Ungari päritolu stend. Diagnostik ise oli, vähemasti minule nii tundus, klass kõrgemast rassist kui tavalised mutrikeerajad. Boksis oli ka omaette kohvinurk. Siis tundus see kõik koolipoisile ulmeteadus aga nüüd tagantjärgi mõeldes VAZ mootori lihtsusele, loomulikult leidis selle stendi abil kohe kõik vead üles. Vahel harva tuli ette ka vigu mida tuli kauem otsida, näiteks kui külasepp oli kahest erinevast jagajast ühe teinud mille detailid omavahel ei sobinud, isepaigaldatud kontaktivabad süüted vms. aretused.

Kutsekoolist meenub päev, kui tõstukil tõsteti üles üks esimesi ENSV'sse jõudnud VAZ 2108 ja kogu meie õppegrupp viidi seda vaatama nagu teaduse tippsaavutust, umbes nagu täna viiakse lapsi Ahaa-keskusesse.

---

Ka meie perel oli õnn saada autoostuluba. Oli 1975 suvi kui läksime terve perega Kadaka teele järgi. Sama lugu nagu ühe eelkõnelejaga juhtus, tahtsime punast aga saime oliivirohelise VAZ 21011. Sel päeval oli saada ainult valgeid ja rohelisi. Kui õigesti mäletan siis maksis 5000.- rubla + eesmised Norma turvavööd 30.- rubla. Kassatsekk oli veel hiljuti koos hooldusraamatuga kusagil alles. Raadio ja antenni paigalduse jaoks enam raha ei jätkunud, selle eest oleks tulnud maksta veel 120.- rubla.
Eraisik sai tanklatest bensiini osta ainult talongide eest ja talonge müüdi näiteks Tallinna Kaubamajas 1. korrusel mingis eraldi letis. AI93 maksis 0,40 rbl liiter ja A76 0,30 rbl ja veoautojuhtidelt sai 0,15 rbl liiter, seepärast lasime ka meie enda siksil peale garantiiaja lõppemist surveastet muuta et saaks sõita odavama bensiiniga. Selleks paigaldati topelt plokikaane tihendid ja nende vahele teatud paksusega plekk. Paagitäis bensiini (40 L) läks siis maksma 6...16 rubla, oleneb kes millise bensiiniga sõitis või kuidas hankida oskas. Lihttöölise palk oli reeglina ca 120.- rubla.

Väga huvitavad lood.Sellised lisad siis nagu raadio,antenn ja turvavööd tuli eraldi juurde osta
Küsimus ka selle ostuloa kohta. Milline see välja nägi ja kas vesimärkide või mingite muude turvaelementidega? Sihuke luba oli väärt ju tuhandeid rublasid ja seda võis soovi korral müüa/vahetada vist ?

Mälu järgi väljastati õnnelikule mingi spravka e tõend viitega käskkirjale või siis käskkirja ärakiri ise, milles seisis kirjas et kodanikule on eesrindlike töötulemuste ja teenete eest, siia-sinna, eraldatud autoostuluba ning äratoodud automark ja mudel ning mingid lisaklauslid. Tavaline koltunud paberil masinkirjas käskkiri asutuse pitsati ning komisjoniliikmete allkirjadega. Tavaliselt oli nii, et kui liidu poolt eraldati liiduvabariigile mingi kogus sõidukeid, siis kohalik partei- või ametiühingukomitee tegi omakorda mingi jagamise, millisele asutusele või organisatsioonile kui palju eraldati. Õnnelikud kodanikud valis lõpuks välja mingi komitee, kuhu kuulus näiteks asutuse direktor, partorg, ametiühingu ja tsiviilkaitse ülem ja mõni muu sama tähtis seltsimees. Käskkiri toimetati autopoodi ning poest tuli kodanikule millalgi teade, et võib autole järele tulla. Seejärel kaapis kodanik dumbotskast oma rublad kokku ja kui puudu jäi siis laenas ämma käest juurde. Või pani näiteks loa mustale turule. Õhtulehe kuulutusterubriik oli tol ajal vast kõige populaarsem ärikeskkond... sealt siis lugesid, kes palju eest ostuluba müüb või mille vastu on nõus vahetama. Vahetati neid kooperatiivkorterite ja kurat teab mille vastu.
Tänapäeval kõlab üsna veidralt, kuid ostulubasid jagati ka komplektsetele keredele, sisustuse ja klaasidega kere ilma mootori ja sildadeta. Miks see hea oli - näiteks, kui õnnestus selline saada, siis lappasid oma 10 aastat vana 2103e uue 2107e kere peale ringi

Aga oli muidugi veel variante Zigulli omandamiseks minna kaugetesse vennasvabariikidesse, kus käis hangeldamine tunduvalt odavamate turuhindadega, kui Eestis. Naabripoisi isa käis näiteks spetsiaalselt Togliattis tutikat 21011 toomas ja ära ta selle tõi. Samarkandi turg oli samuti populaarne koht sellises äris.

Komplketsete kerede teema meenub mulle ka. Tallinnas Kotka tn. 12 kutsekooli sisehoovis tegutses vene ajal väike autotöökoda, VAZ keskuse filiaal. Mäletan kuidas töökoja juhataja värskendas enda 3 aastat vana "null seitset". Oli kusagilt hankinud uue komplektse 2107 kere, millele tõstis ringi vana auto küljest veermiku ja mootori. Kõik muu oli uue kere küljes juba olemas. Vana kere läks ilmselt pärast müüki.
Toorik keresid liikus ka. Ma ise ehitasin ühest rongi ette jäänud Mõigu KEK'i "null viiest" sellisel viisil uue auto. Rong oli tulnud tagant, mootor oli terve aga muud suurt järgi ei olnud. Aasta oli siis 1987 või 88. Uus 2105 kere oli värvitud kuid ilma ühegi muu detailita. Purunenud ja puuduvad asjad hangiti kusagilt, ma ei tea mis kanaleid pidi, aga lõpuks olid kõik vidinad olemas.

---

1991-92 töötasin Harku järve ääres ühes autotöökojas (Paldiski mnt 122), mille peamine sissetulekuallikas oli pööningutäis erinevate VAZ mudelite plekkdetaile, nii musta krundi all kui haljaid. See oli sel ajal sedavõrd defitsiitne kaup, et rahanumbreid väga ei vaadatud. Plekke käidi suure bussiga Togliattist toomas. Keegi omas isiklikke suhteid tehase direktoriga. Vahetuskaubaks viidi siit videomakke ja muud lääne elektroonikat mida meil siis juba liikus läbi Soome aga Venes oli luksuskaup. Kord isegi tegime iluravi ühele 70.aastate Ford Taunusele, mille Togliatti tehase direktor oli oma pojale Soomest ostnud.

Samu kanaleid pidi õnnestus pea kõigil meie töökoja töötajatel saada autoostuluba. Ostulubade süsteem hakkas siis kohe-kohe otsa lõppema, aasta oli 1991. Mäletan kuidas käisime Leningradis uuel VAZ 2106'el järgi. Enne linnapiiri, paremat kätt, asus VAZ keskus, mille platsilt saime autot ise valida. Enamusel oli mingeid juppe küljest maha kruvitud või tulesid puruks pekstud või katusel tantsitud. Lõpuks valisime enamvähem korraliku valge null kuue välja. Katus oli küll tagaakna juurest valesti külge keevitatud, aknaava oli rombikujuline nii et tagaklaas oli ühest nurgast irvakil et sõrm mahtus tuppa. Sidusime klaasi igaks juhuks rihmaga kinni. Poolel teel kodu poole uppus karburaatori ujuk. Õnneks sai teepeal korda. Paari päeva pärast jooksis laiali generaatori eesmine laager. Enne edasimüümist olime sunnitud ka katuse õigeks tungima et tagaklaas ees püsiks. Allpool üks pilt sellest autoostu reisist Leningradi.
Kõik null kuued mis sel viisil viimaste ostulubadega rublade eest ostsime, vahetasid esimesel võimalusel Kadaka autoturul Soome markade eest omanikku. Võin eksida, aga taks võis siis olla 10.000.- Soome marka. Saadud raha eest ostis nii mõnigi endale suitseva päevinäinud diiselmootoriga 123 kere Mersu. Käimasoleva bensiinikriisi ajal oli diiselmootor väga kõva sõna. Ülbe tunne oli ihuüksinda tankuri ette sõita samas kui teised seisid kilomeetripikkustes bensiinisabades.

(21-03-2013, 11:52 AM)heiki Kirjutas: [ -> ]1991-92 töötasin Harku järve ääres ühes autotöökojas (Paldiski mnt 122),

OT: Sõitsid samal perioodil helerohelise Golf 1-ga?

Jah, minu elu esimene auto oli roheline Golf I, Soomest toodi. Müüsin hiljem Pihkvasse. Järgmine oli valge Golf I, suitsev diisel.

(21-03-2013, 13:34 PM)heiki Kirjutas: [ -> ]Jah, minu elu esimene auto oli roheline Golf I, Soomest toodi.

Seda helerohelist mäletan. Mu paps töötas samas töökojas, selle golfiga tõid mind mõned korrad koju Lasnamäele.
Lääne masinad olid uhke teema tollal. Samal õuel oli veel w114 katafalk (kiirabist ümber ehitatud), vana Wiima buss ja IFA w50. Igasugust muud nodi kindlasti ka, aga meelde jäid need masinad, millega ise õnnestus kaasa sõitmas käia.

Ise olin tollal vast kuueaastane kämbu.

see oli küll lahe omalajal, et lisaks autodel pidi ka keredele järjekorras seisma ja ootama (mul tädi mees ootas ikka mitu aastat, et oma 02 uut keret saada)
aga ot: polnud see kerede värk ka mitte ainult autode teema, nimelt olin käinud suvel tööl ja ostnud omale ereliukase jalgratta, aga sõitsin selle suht pehmeks aga suurema ratta jaoks raha polnd, käisin jälle suvel TPL-is ja teenisin raha, niiet et sain kohalikust kaubamajast sajuudi raami osta (raam maksis 25.- , terve saljuut vast mingi 80-90.-), nii saigi erekas saljuudiks ümber lapatud (jooksud ja rattad sobisid), tuli veel sebida sadula toru ja lenks, ning kahvel, kuna kahvel oli defitsiit siis sai algul vana võrri vedrudega kahvel pandud

uue auto ostuga seoses veel. kui juhtusid kulak olema ja sul juba eelnevalt auto olemas ,siis loa kül said aga vana tuli ennem ära hukata. ehk siis eraisikul ei s
saanud olla oma nimel mitut sõiduautot,
asi nägi siis välja niimoodi ,et kõigepealt sõideti vana mossega kadaka teele kauplus Volga komisjonikaupluse platsile ja sealt jalgsi siis kadaka vaz-i keskusesse uue nullkuue järele.
niimodi talitasid eriti seaduskuulekad kodanikud, kes ei taibanud , suutnud, julgenud vana sõiduvahendit mustalturul vedelaks teha.
veel nüans, vana auto komisjoni müüki andmisel pidid autoomanikest abikaasad mõlemad kohal viibima, passid jutud,allkirjad jne. kuna tegemist ühisvaraga. siin siis lõpuks julges ka minu isa nõuka riiki petma minna, kuna ema oli kuskil mereääres puhkusel, võeti lihtsalt tema pass ja suva naistuttav, kes siis vajaliku allkirja dokkidesse vajutas.

(22-03-2013, 16:57 PM)iceman Kirjutas: [ -> ]... kuna ema oli kuskil mereääres puhkusel, võeti lihtsalt tema pass ja suva naistuttav, kes siis vajaliku allkirja dokkidesse vajutas.

Emal pidi siis olema kaks passi. Tol ajal ilma passita reisile (eriti mere äärde) minna oli suhtkoht mõeldamatu.