automoto.ee foorumid

Täisversioon: järkamisautomaat
Teile näidatakse hetkel lihtsustatud versiooni tekstist. Vaadake täisversiooni õiges formaadis.
mõtsi, et teeks teema. pole automoto aga vabasse teemasse ehk passib.
naabrimehel on kettaga saeraam. üks mees siis "kangide" taga ja teine võtab kelgu otsas kaupa vastu. materjal oma poole virna ja pinnud visatakse üle raami hunnikusse. pärast tõmmatakse lint ümber ja tassitakse kuskile eemale platsi pääle. muist kunded veavad pinnud minema ja nendega on asi tahe. muist aga jätavad raami. need siis käristatakse vabamatel hetkedel kreissaega juppideks ja laotakse autokasti ja müüakse mõne kopikaga kütteks.
ammu juba tekkis idee, et see pindude käitlemine võiks kuidagi automatiseeritult käia. käsitsi majandades on asi üsna ajamahukas ja vaevaline.
nüüd siis asjast, ehk mihukesed mõtted on pähe tulnud. esialgne plaan seuke, et teeks kodukootud versiooni halumasinast. erinevuseks lõhkuja puudumine ja "operaatori" mittevajalikkus. alguse otsas oleks lintkonveier, mis käivituks vast mõne "silma" abil. mehhaanilist lüljutit vist selle jaoks keerukas teha. ilmselt peaks pinna paigal hoidmiseks surverull ka olema lindi lõpus. no siis tuleks kettsaag. regullitava kaugusega lõpplüliti siis käivitaks saagi ja katkestaks etteveo lindi. edasi pudeneks kraam järgmisele lindile, mis vast sõidaks ülespoole ja pudistaks asjad, kas puhastustrumlisse või ilma selleta näiteks big bag-i või auto kasti. seiemaani on keik justkui lihtne, vähemalt teoorias. praktikas on pinnud üks ütlemata ebaühtlane materjal ja igasugu kamme võib sellega ette tulla. lisaks kõikvõimaliku sodi rohkus. puru üritaks küll sae juures kohe ää imeda aga rämpsu on sääl ilmselt nõnna palju, et enne äraviimise linti peab vist ka mingi sodi läbi laskva jupi leiutama või veaks kõik lindiga minema ja puhastaks trumliga. no see vast selguks katsetuste käigus.
sai sel teemal konsulteeritud ka pädevas asutuses, kus muuhulgas ka usinalt konveiereid tehakse, tõsi enamasti mõned suurusjärgud suuremaid. samuti käisime ja lahkasime ühte üleni hüdroga ringi aetavat suurt ja uhket halumasinat, kust oleks ehk saanud vähemalt osaliselt malli võtta komponentide osas. paraku sääl külges olnud vidinatel mingeid markeeringuid ei tuvastanud.
teema siis selleks, et laiem ja pädevam üldsus kommenteeriks konstruktsiooni ja soovitaks komponente. no kõiki liigutusi saaks ilmselt teha elektriga ja õhuga ja hüdroga. igal omad head ja vead. võiks ka kombineerida. natuke on igal juhul elektrit vaja. hakatuseks peamootor igal juhul ja usutavasti ka mingi vidin operatsioonide juhtimiseks peab igal juhul särtsuga käima. ja kui hüdro või pneumo kasutuses siis ventiilid ilmselt ka elektriga juhitavad. ise arvan, et muud liigutused võiks vast hüdroga käia.
ma olen nõrk sõnaseadja, aga vast saate mõttest aru. ja kuigi see projekt on suure tõenäosusega pigem mersuniiduki valdkonnast, siis natuke arutelu ei teeks siiski paha. ühtegi inseneri ja muidu õppind meest meil siin käepärast pole ja seepärast siis prooviks pädevate kaasfoorumlaste abil vähemalt mõnedki komponendid mingite enam-vähem sobilike numbritega varustada. eesmärgiks mõistagi võimalikult odavalt läbi ajada ja toimiv tööriist tekitada.
Mul on kunagi peast läbi käinud selline idee.
Mina jõudsin kiiruse ja odavuse kohalt (omast arust), ainuõigele lahendusele giljotiini tüüpi seadeldisega. Ettevedu käib kiirete rullidega, ning lõpus on suur ratas, mis ühe koha pealt lööb puidu puruks. Rullide ettevedu peab olema piisavalt kiire, et lükata puit, peale eelmist lööki, uuesti tera alla. Peale tera asetseks piiraja, millega klotsi pikkust regullida. Kohe kui puit puudutab piirajat, jääb ta seisma, ning rullid peksavad tühja. Litakas käib, ja rullid lükkavad puidu edasi.

Kui teha asja selliselt, siis peaks järkamise kiirus sõltuma ainult masinaehitaja oskustest ja füüsika piiridest.

Laua/pinnu puhul on asi seda lihtsam, et rulle/surujaid, saab kasutada mõlemalt poolt pinda, ilma eriliste probleemideta. Väga erineva suuruse või kõvera ümarmaterjali puhul oleks see raskendatud.
kiirus pole oluline, kuna pindasid tuleb ju raamist suht hõredalt.
ja kuigi pealtnäha on pilbastega tegu, siis teinekord on kännupoolses otsas tõsine jäme junn, mida peaks veel kervega õige mitu korda peenemaks lööma ja paar meetrit hiljem on juba paljas koor.
seega saab etteveoga päriselus ilmselt pusimist olema.
Lase pinnud hakkeks ja asi tahe.
Selle kirjelduse põhjal arvan, et täisautomaatse lahenduse tekitamine on tasuvuse osas mõttetu. Lihtsalt liiga palju on muutuvaid tegureid, mis omakorda muudab masina valmistamise keerukaks. Ära ei tohi ka unustada, et ei ole olemas ilma operaatorita masinaid. Kõik masinad vajavad mingisugust inimpuudutust - ükskõik, kas pideval opereerimisel, järelvalvel või hooldusel.
Ütleksin, et kõige lihtsam variant on selline, kus pindude kokkuseotud punt lõigatakse tükkideks kettsaega. Piisavalt võimas pika latiga saag saeb puud vastavalt kliendi soovile pikkusesse. Kui aga on soov ikkagi midagi ehitada, siis mingi rakis, kuhu see punt tõsta, et lauad liiga kergelt eest ei jookseks ja kui tahta kindlasti mingisugust konveierit ehitada, siis see võib ju puud autole kasti vedada.
Isetöötava (automaatne ettevedu, saagimine, ladustamine) süsteemi väljatöötamisel näeksin materiaalset mõtet vaid väga suurte mahtude puhul. Punt või paar pinde nädalas ei ole seda kohe kindlasti mitte. Kohe päris kindlasti mitte.

N.B Inimlikult on muidugi mõistetav, et see on väga tüütu asi käsitsi teha, kuid kapitalistlikus maailmas peab rahaga arvestama.
Idee siit:
https://www.youtube.com/watch?v=pmKnlzY-qv8
Mõõdud vastavalt fantaasialennule. Ühe otsa võib sirgeks laduda kohe ja tuld.
Mäletan sellist automaati 80-ndate keskelt kolhoosi saekaatrist. Tegemist täiesti mehhaanilise asjaga. Järkamiseks kasutati saeketast mis väntmehanismiga üles-alla liikus. Üles liikudes lülitas mingiks ajaks sisse etteande transportööri. Lüliti liigutamisega sai reguleerida jupi pikkust. Mõlemad transportöörid olid tavalise kummilindiga. Pinna lõppedes viimased jupid olid aegajalt "erikujulised" sest peal mingit hoidjat ei olnud. Selle vastu aitab päris hästi järgmiste pindade panek eelmiste otste pele.
tiidu jutus on jumet. kuigi ketas meile ei passiks, sest peab kogu aeg käima. aga vänta tasub mõelda.
kui päevas umbes kümme tihu materjali saeb siis pinde ikka tekib.
hake on kahtlemata variant. samas makstakse kuubi eest viis rutsa ja korraga peab ikka mitmeid kümneid materjali olema. seega tülikas ja mitte tasuv. sel juhul juba jahvataks ise peeneks haamriga ja pressiks pelletiks.
mõõtu lõigatud küttena on asjal kõige rohkem jumet.
ega idee niisama saunas õlle kõrvale ei tulnud. seda on saand ikka tükk aega seeditud ja kalkuleeritud. kuna tööjõuga on kitsas ja seegi vähene ressurs kipub kallilt kätte tulema siis on mistahes automatiseerimine igal juhul mingis ajalises perspektiivis tasuv.
nagu ma mainisin, siis võib asi vägagi mersuniiduki valdkonnast olla, aga sellegi poolest ootaks pigem vihjeid komponentide valikuks, mitte niiväga selgitust asja täieliku mõttetuse osas.
näiteks enam-vähem sobilik lindiveo elektrimootor reduktoriga on minu andmetel paarisaja vatine või isegi lahjem. seisma jääb lint umbes kümnekonna sentimeetriga, seega teoorias juba peaaegu kasutatav. ainult ma isiklikult veidi pelgan elektrit välitingimustes. kuidagi turvalisem tundub näiteks mingi paari kilovatise konega ns-10 pumpa keerutada ja tööd teeksid hüdromootorid ja silindrid. kuigi energia täiendav konvertimine vähendab kasutegurit muidugi.
hüdro tundub omale kõige arusaadavam, kuigi ilmselt elektrividinatest veidi kallim. a kui hakatuseks kellelgi oleks vihjeid veolintide ja sae mootorite kohta, siis saaks juba mõtet edasi arendada.
mõistagi on saanud koogelmoogelit üksjagu uuritud ja hüdronänni müüvat uhket poodi ka külastatud. no seal oli asi lihtne. ütle täpne mark ja mudel, siis nemad müüvad.
et kui kellelgi on andmeid asjalikel halumasinatel pruugitavate mootorite-silindrite-ventiilide kohta, siis oleks väga kena kui seda infi ka meile saaks jagada.
Ma võin sind soovitada tüübile, kes on konveieritega pikki aastaid tegelenud.