automoto.ee foorumid

Täisversioon: "The Green Machine" ehk 1975 Chevy Camaro
Teile näidatakse hetkel lihtsustatud versiooni tekstist. Vaadake täisversiooni õiges formaadis.
Lehti: 1 2
Ühes teises foorumis on mind tabanud õnnetuse kohta pisut pikemalt kirjas, aga huviliste tarvis tuleb siia ka lühikokkuvõte teha Smile


Et kõik agusihvkalikult otsast lõpuni ja ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, kuidas umbes aastal 1993 või 94 poisikesena nägin oma elus teist päriselt liikuvat ameerikamaist autot. Esimene oli olnud ehk aasta varem must 3. generatsiooni Pontiac Firebird, mis oli tuntud tol ajal ka saksa telekanalitel jooksvast telesarjast kui "Kitt". Aga mis jättis sügava mulje, oli just see teine - tegu oli oranži mustade triipudega ja rootsi numbritega 2. generatsiooni Chevy Camaroga, mis tollal tihti Tartus Riia mäel seisis. Ja kui omanik selle käima pani, siis see hääl, mis summutitest tuli oli tõeline muusika. Tollal vast kümnene poisiklutt ohkas ja teatas, et kunagi ostab ka endale sellise auto.

Aastad läksid, armastus mikihiirte toodetud raua vastu jäi. Varsti juba kümne aasta eest sai hangitud endale Pontiac Firebird, mida pisut ka viisakamaks kohendatud sai. Eelmisel kevadel tekkis Tallinnas müüki aga roheline Camaro, mida viimati Sauel Märteni lammutuses angaari all seismas olin näinud. Kõne auto juba vahetunud omanikule ning üldseisukord ja komplektsus said enam-vähem ülevaate. Kuna kodanikul oli kiiresti finantssüsti tarvis, siis oli ka hind mõistlik ning mis kõige olulisem - autoga sai kaasa ka Erkki Engineeringus remonditud mootori. Puudu komplektsusest olid eelmise omaniku sõnul käigukast, kardaan ja laepolster.

Mõeldud-tehtud, läksin autot vaatama ja esmapilgul väga hull ei tundunudki. Näitusekorda restaureeritud isendist oli asi muidugi äärmiselt kaugel (just nii oli Märten omal ajal seda reklaaminud), aga midagi ilmvõimatut silma ka ei hakanud. Lõime käed ja paari nädala pärast oligi auto Tartus. Vahepeal helistasin Erkkile, et uurida, kuidas on lood mootoriga ja jutuajamise käigus koorus välja seik, et tegu ongi sellesama oranži autoga, mida ma Tartust mäletasin. Kannäe, vahest lapsepõlveunistused täituvad päris kummalisel kombel Smile

Peale esmast ülevaatust  sai selgeks, et originaalkorras autot sellest kunagi ei saa - liiga palju ratse ja pornot. Kuna aga mõne aja eest oli hakanud mulle meeldima USA mitmekordse autokrossi (mitte segi ajada meie mõistes samanimelise autospordialaga - tegu sealmaal siiski koonuste vahel vigursõiduga) naiste arvestuses meistri Mary Pozzi auto, siis hakkas mõte jooksma sarnase stiili poole, ehkki veidi leebemas kuues. Stiilinimeks siis Pro Touring, mis iseenesest tähendab kaasaegse tehnikaga klassikalist autot, mille suunitlus on ka pigem tänapäevased kui aastatetagused sõiduomadused. Kätte trehvanud toorik oli selleks ju pea ideaalne ning juba originaalsena peab Mary abikaasa, kogemustega võidusõitja David Pozzi teise põlvkonna GM-i F-Body suhteliselt hästi teel püsivaks autoks, mis vajab väga vähest järele aitamist rajal võistlemiseks.

Olukord siis sel hetkel, kui auto minu kätte jõudis - pealt sile, nagu pühademuna, kõik vähem nähtavad kohad aga lihvimata pahtlit ja muid üllatusi täis. Värvitööle tänu sellele paneks hindeks maksimaalselt "kolm". Väidetavalt olla autot Värvaltransis lausa kaks korda värvitud, et ikka "näitusele sobiv tulemus saada". Kapoti aluine ja pagasnik pinnaroostes ning mingisuguse suvalise põrandavärviga kunagi üle mäkerdatud. Pagasnikupõhjas higutasid paar roosteauku. Parempoolne küljekarp oli kellegi poolt konserviavajaga avatud.

Esimese asjana sai kistud nina laiali, kuna värsket ja ilusat mootorit mitte kuidagi sellise kapoti alla paigutada ei saanud. Koorus välja veel hunnik üllatusi - uuemalt autolt pärit poolraam, mis oli lisaks veel ka propelleris ning ovaalseks kulunud kinnitusavadega, parempoolset poolraami kinnitust hoidis kere küljes ainult pigimatt. Lisaks kõik väidevalt tuttuued sillaosad pärinesid aastast 1970-midagi, vahetatud oli ainult amortisaatoreid. Tellimus teele - kastitäis uusi sillaosi, uued pidurid ja vedrud. Poolraam ise liivapritsi ning seejärel keevitusse ning peale lappimist kerevenituspinki. Et vahepeal väga igav lugeda poleks, siis ka paar pilti esialgsest olukorrast:

[Pilt: cam1.jpg]

[Pilt: cam2.jpg]

[Pilt: cam3.jpg]

[Pilt: cam4.jpg]

[Pilt: cam5.jpg]

[Pilt: cam6.jpg]

[Pilt: cam7.jpg]

[Pilt: cam9.jpg]

[Pilt: cam10.jpg]

[Pilt: cam13.jpg]

[Pilt: cam16.jpg]

[Pilt: cam17.jpg]

[Pilt: cam20.jpg]

[Pilt: cam24.jpg]

[Pilt: cam25.jpg]
Kui jupid kohal, kõik taaskasutatav staff liivapritsitud-harjatud-värvitud, poolraam sirge ja värske värvi all, võis asuda uuesti nina koostama. Mis iseenesest oli suurem väljakutse, kui arvata võis. Kogu nina oli ju eelnevalt istunud hunniku seibide ja pooleks lõigatud mutrite otsas ning kerevahed olid täiesti kaootilised. Peale päeva kahekesi mässamist siiski nina enam-vähem talutavalt kokku sai. Ilmnesid muidugi ka paar probleemi - keegi oli parempoolse esitiiva alumist nurka eelnevalt vahetanud ning see istus seetõttu ca 3 cm seespool, kui teine pool. Meenus pooleks lõigatud mutter, mis seal eelnevalt vahel oli olnud, peale mõningast mängimist kiiludega sai tiiva kaugus paika. Karbiga kokku see küll hästi ei istu, ilmselt on kunagi ka keegi "oskaja" karpe vahetanud. Vaja minevate plekkide nimekirja liitusid lisaks põhjavannidele nüüd ka esitiib ja küljekarbid. Vahepeal oli koorunud välja ka pahtlist ja roostest koosnev tagapaneel, vahetamist reaalselt vajav pagasnikupõhi, ideaalis ka tagumised poolraamid. Välimised plekid muidu tunduvad olevat suhteliselt viisakad. Eks tuleb mikihiirtemaalt vaikselt vajalikke plekitükke hakata siiapoole liigutama. Paar pilti ka koostamise edenemisest:

[Pilt: cam30.jpg]

[Pilt: cam31.jpg]

[Pilt: cam32.jpg]

[Pilt: cam33.jpg]

[Pilt: cam34.jpg]

[Pilt: cam35.jpg]

[Pilt: cam36.jpg]

[Pilt: cam37.jpg]

[Pilt: cam39.jpg]

[Pilt: cam40.jpg]

[Pilt: cam41.jpg]

[Pilt: cam45.jpg]

[Pilt: cam46.jpg]

[Pilt: cam48.jpg]
Vahepeal sai töökohta vahetatud ning seonduva ajanappuse tõttu aut Tartu Top Partsu kätte usaldatud, eesmärgiks see käima ajada ning teha ära mõned tüütud tööd nagu kütuse- ja piduritorud vedada. Visa töö tulemusena on hetkeseis lootusandev, mootor käib, saaga kardaani lühemaks tegemisega on lõppenud, torud ja olulisem juhtmestik on olemas. Vaikselt hakkab auto ka uuesti autot meenutama. Koledad ning kõveraks venitatud plekkveljed said ka asendatud veidi asisemate ratastega. Puudu oleva laepolstri asemele tuleb klaasplastist koorik, kuna vahepeal pihku trehvanud lappimist vajavat polstri alust ei õnnestunud kuidagi taastada. Muude polstritükkide kallale sai õpipoiss ässitatud, kes need ka viisakal uue vinüüliga üle kleepis. Viimasest seisust siis paar pilti ka:

[Pilt: cam52.jpg]

[Pilt: cam53.jpg]

[Pilt: cam54.jpg]

[Pilt: cam57.jpg]

[Pilt: cam58.jpg]

[Pilt: cam61.jpg]

[Pilt: cam63.jpg]

[Pilt: cam65.jpg]
Tubli töö. See vahepealne "näituseauto" ehitus on siis kohalike meistrimeeste nägemus asjast?

A.
See jah Märteni ja kohalike meistrimeeste töö. Põhi on kapsaks keevitatud ning enamus plekki serv-servale meetodiga lapitud, ukselingid on ära kaotatud suhteliselt robustselt punktitud pleki ja pahtliga, kõver ja roostes tagapaneel on "sirgeks" aetud rohke pahtliga, juhtmestik oli kokku keeratud näpuga ning suvalistest tükkidest jne.

Ilmselt paari aasta pärast tuleb ette võtta suuremat sorti kere korrastamine ja peale seda ilmselt muutub ka värvilahendus, aga eks see paistab juba siis kui nii kaugele jõuab.
Müts maha. Jõudu ja paksu rahakotti, et ikka korralik masin valmis saaks.
Väga muhe, et tegemist just selle sama autoga, mis kunagi lapsepõlves... Loodetavasti seal saab ka näha Smile


PS.
Olles Tartlane ja mingil seletamatul põhjusel ei mäleta ühtegi 2 gen f-bodyt, siis Riia mäega ühendab järgmine mällu sööbinud kogemus. Ootasin millalgi nii 1991-92 aastal Riia mäel bussi ja vaataasin sõidukite sagimist sel suht suurel liiklussõlmel. Selle ootamise käigus sai vahel nähtud mõnd välismaa autot ja siis ma mõtlesin - "Kunagi ehk on vene masina nägemine haruldus" Siin me nüüd oleme ja aega läks tegelikult rohkem, kui arvasin.
Niipalju kui ma aru olen saanud, siis see konkreetne auto müüdi Tallinnasse aastal 1996 või 1997. Siis olla ta veel paar aastat ka seal oranžina ringi sõitnud ning aastast 1998 pole see tänase päevani vist enam omal jõul liikunud. Tartust ma mäletan seda autot vähemalt kaks suve figureerimas - enamasti küll Riia mäel koopiakeskuse ees seismas. Detaile kahjuks enam ei mäleta, kas ja kui palju seda juba Rootsis ratsitud oli.

Eile tuli välja järjekordne toredate ratside järgne üllatus - tagasild, mis on omal ajal uuemalt autolt ketaspidurite pärast konsumeeritud, on alla istutatud nii, et difriots vaatab liiga alla. Nüüd on kolm varianti:

1. Puurida lahti sillatorude kinnituspunktid difrikorpuse küljest ning keerata need õigesse asendisse ja uuesti kinni keevitada. Kõlab lihtsalt, aga reaalne teostus ei pruugi nii hästi välja kukkuda.

2. Lõigata lahti lehtvedrude kinnitused ning need õige nurga alla keevitada. Kõige töömahukam ja suurema fail ratega töö.

3. Freesida sobivast materjalist kiilud ning nendega silla nurk vedru suhtes õigeks muuta. Miinuseks võib olla veidi väiksem stabiilsus, plussiks kindlasti lahenduse lihtsus pluss see, et nii on võimalik viia sild ka veidi kõrgemale ning saada ehk auto ka teega enam-vähem paralleelseks (hetkel istub tagumine ots ca 6 cm kõrgemal, kui esimene).

Äkki tuleb kellelgi veel mõni hea idee, kuidas mõistliku vaevaga difri käbi poolset otsa kergitada Smile?

 
Suhtle offroadi masinaid ehitavate meestega. Seal on peale tõstet silla keeramine küllalt tavapärane töö.
Krt, ma kahtlustan, et offroadi puhul toimivad lahendused ei pruugi suuremate kiiruste ja teistsuguste koormuste puhul väga toimida.
(29-04-2016, 10:31 AM)rnx69 Kirjutas: [ -> ]Krt, ma kahtlustan, et offroadi puhul toimivad lahendused ei pruugi suuremate kiiruste ja teistsuguste koormuste puhul väga toimida.

Offroadis selline teema tavaline mõlema silla puhul. Esimese talasilla SOA ehk spring over axle puhul töö veel keerulisem, kuna siis peab rummu otsad lahti lõikama ja tagasi keerama (siin hästi kirjeldatud: http://www.ih8mud.com/tech/soa/5.html). Kõik sõltub sellest, kui head meistrid sa leiad. Töö iseenesest ei ole midagi keerulist.
Edu igatahes ehitamisel.
Täna jõudis fritsudemaalt kohale pakk, mis sisaldas küljest saetud tükke supersportautolt, mida makaroniõgijad ise hellitavalt paadikeseks nimetavad. Minu esialgsete teadmiste kohaselt plastist olema pidanud uksed osutusid hoopistükis makaroniõgijatele ebatüüpiliselt paksust roosteussile maitsevast materjalist detailideks. Lisaks oli frits altkäemaksuks ka ühe paki kummikomme lisanud, et jebais ikka positiivne tagasiside tuleks.

Sai linkidega siis auto juurde kõnnitud ning tulemusena tuleb ilmselt ikkagi lapilise autoga sõita - mujale, kui pahtlit täis veetud originaalkohale ruumipuuduse või visuaalse mittesobivuse tõttu neid paigaldada ei anna. Ehk siis ikkagi tuleb keevitus appi võtta ning lingid õigetele kohtadele siirdada, mis aga automaatselt tähendab uste üle värvimist. Detali kaupa värvimine aga pärlalaki all metalliku puhul ei tõota sugugi head. Hetkel ei jää muud üle, kui kiruda idee autorit, tänu kellele tuleb selle pornoga algatuseks üldse tegeleda.

Positiivse poole pealt - lamineeritud sai ära laepostri alus, ehk saab varsti salongi enam-vähem kokku.

Paar meeleolupilti ka juurde:

[Pilt: cam68.jpg]

[Pilt: cam69.jpg]

[Pilt: cam70.jpg]
Hunt lambanahas Wink värvitoon 1 uhkemaid
No ma eriti ei ütleks, et hetkel see väga "hunt" on, pigem selline veidi porisev oinas Big Grin
Väike update, auto hakkab vaikselt juba auto ilmet võtma, vaja veel veidi elektrit nokkida ning mõned pisiasjad ära teha, aga tundub, et suveks saab siiski liikuma Smile

Hetkel on veidi peamurdmist stangede võimalikult kere lähedale nikerdamisega, originaalis on need kerest jõhkralt kaugel ning seal vahel pesitsevad plastikust täitetükid, mis eranditult on puudu Smile .  Eile sai need Motoristiklubist värvimisest kätte ning kiiruga prooviks külge riputatud GMi 30P roheline veidi mudituna petab meetri kauguselt enam-vähem ära, kuigi reaalselt on tera väga mööda, toon ise on enam-vähem. Hall on valitud ka GMi riiulilt - Gunmetal Gray Metallic. Arvestades, et stangedega oli kiire ning fakti, et värvitud on need garaažitingimustes, on tulemus täitsa hea.

[Pilt: cam74.jpg]

[Pilt: cam75.jpg]

[Pilt: cam77.jpg]

[Pilt: cam78.jpg]

[Pilt: cam79.jpg]

[Pilt: cam80.jpg]

[Pilt: cam81.jpg]
(19-05-2016, 12:05 PM)rnx69 Kirjutas: [ -> ]Hetkel on veidi peamurdmist stangede võimalikult kere lähedale nikerdamisega, originaalis on need kerest jõhkralt kaugel ning seal vahel pesitsevad plastikust täitetükid, mis eranditult on puudu Smile .  Eile sai need Motoristiklubist värvimisest kätte ning kiiruga prooviks külge riputatud GMi 30P roheline veidi mudituna petab meetri kauguselt enam-vähem ära, kuigi reaalselt on tera väga mööda, toon ise on enam-vähem.

Sa julgesid täitsa teadlikult midagi Motoristiklubisse viia? Või on seal suhtumine + töökvaliteet mingite klienditasemetega paika pandud ning hents99 on alles algtasemel (millelt ta muidugi ilmselt edasi ei jõua)? Smile

lihtsalt see tqhq teema paneb alalõua vastu maad kopsatama ja tekitab pääris korraliku eelarvamuse motoristiklubi ja selle/temaga mingites kliendisuhtes olemise kohta...

edit: aga "konn" ja sellega toimuv / toimunu on kena! Ja ma ei mõtle eelnevalt tehtut, kus keegi "konnast" "kapsast" (vihjan põhjalappimisele) teha püüdis Big Grin

edit2: ...ja OT-d ei maksa selle G-mersust alguse saanud viite laines jätkates peljata: kui seda rohkem kui paar postitust saab, poolitame lihtsalt siit teemast ära ja elab jutt oma elu eraldi teemas!
Minul isiklikult pole Üllari ega Motoristiklubi mulle teostatud tööde osas kunagi erilisi etteheiteid olnud, Blazer sai omal ajal ka täiesti kenasti uue värvi selga ilma suuremate ikaldusteta. Eks aega läheb iga asjaga omajagu, aga kuna mul mõningate projektidega ka väga kiiret pole olnud, siis selle elab üle.

G-Klassi teema koha pealt ma siinkohal sõna võtma ei hakka, eks see on teema, mida osapooled ise peaks klattima ning "padjaklubi" kombel kaagutamine internetis on minu arust lihtsalt nõme.
(19-05-2016, 12:05 PM)rnx69 Kirjutas: [ -> ][Pilt: cam78.jpg]

Nii varjus tundub värvitoon olema eriti vinge Cool
Eile vaatasin kundepoolset küljepeeglit ning see on erinevates kastides loksumise peale omandanud omajagu kriimulise välimuse. Esialgu proovin kriime pisut välja poleerida, kui ei õnnestu, siis peab üritama laki ettevaatlikult ära matistada ning uue kihi selga lasta. Kui ka see metsa läheb, siis ilmselt värvin mõlemad peeglid halliks.

Rohelist värvi ekperimentaalkorras teise teraga segada enam ei viitsi - viimane kord, kui stangede tarvis seda värvipoes otsimas käisin, panime pisut jämedama tera sisse, kui retseptis, aga tulemus jäi ikkagi peenem, kui see, mis autol. Iseenesest tundub idee ka teist värvi peeglitest täiesti talutav Smile
Kui peeglid on triipude ja asjadega samas toonis, siis ilmselt ülemäära silma ei karju. Elavdabki ehk tiba üldilmet.
Lehti: 1 2