Kutsuks kaasa mõtlema, kogemusi jagama sõidukikummide teemal nõukaajal. Nagu teame, oli kummide teema maailmasõdade vahel, rääkimata varasemast, olulisemaid teemasid üldse. Kummid maksid palju ja nendega juhtus ka paljut. Aga kuidas oli nõukaajal? Kust kumme osteti ja palju need maksid? Millega sõideti talvel? Kas riik arendas ka ohutuseasja mingil kujul? Äkki mõni põnev mälestus kummidega seoses. Ei küsi niisama, on plaan teha väike näitus.
(06-11-2019, 11:37 AM)Ri-Q Kirjutas: [ -> ]Kutsuks kaasa mõtlema, kogemusi jagama sõidukikummide teemal nõukaajal. Nagu teame, oli kummide teema maailmasõdade vahel, rääkimata varasemast, olulisemaid teemasid üldse. Kummid maksid palju ja nendega juhtus ka paljut. Aga kuidas oli nõukaajal? Kust kumme osteti ja palju need maksid? Millega sõideti talvel? Kas riik arendas ka ohutuseasja mingil kujul? Äkki mõni põnev mälestus kummidega seoses. Ei küsi niisama, on plaan teha väike näitus.
Sama moodi nagu praegu poest osteti. Praegusega võrreldes olid palju kallimad ja vähe saada, samas sõitmata ei jäänud, pidi rohkem vaeva nägema. Olid Universaalid, mis sõitsid nii suvel kui talvel, eraldi talvekaid ei olnud, va mõned erandid.
huvitav oli radiaalidele üleminek, eri sildadel radiaal ja diagonaal panid masina vägevalt hõljuma. Suurt jama tekitas asjaolu, et radiaali ei tohtinud teistpidi jooksma panna -- siis vedas terassuka lahti ja traadid tulid välja ja lõhkusid sisekummi. Kuna kumme oli vähe saada, siis sai selle vastu present sisse lõigatud ja sai mõnda aega kulgetud, kuni kumm paiste läks ja prügimäele saadeti.
Eks omal ajal sai kõvasti seda vene riiki ja kaubapuudust kirutud, aga kui vaatad seda praegust arulagedat tarbimist ja raiskamist ja prügistamist, siis kohati tundub toonane aeg paremgi. Osati rohkem hinnata asju.
radiaalrehve ei tohtinud panna esisillale,kui taga olid diagonaalid.sellise komboga hakkas meeletult ujuma.rehve oli ülimalt harva müügil.videviku kaupluses oli järjekord uksest välja,kui mingi partii tuli.mingi aeg lubati osta korraga vaid kaks rehvi.rehvi ost kanti sisse tehnilisse passi.
(06-11-2019, 13:28 PM)jurkman Kirjutas: [ -> ]...
Eks omal ajal sai kõvasti seda vene riiki ja kaubapuudust kirutud, aga kui vaatad seda praegust arulagedat tarbimist ja raiskamist ja prügistamist, siis kohati tundub toonane aeg paremgi. Osati rohkem hinnata asju.
Jepjep. Inimesi oli ka vähem ning enamus neist oskas asju remontida. Kas nad alati just tahtsid, aga muidu ära ei elanud.
Ma mäletan küll üsna selgelt, kui õnnelik isa oli, kui ta sai pobile kusagilt rehvi, millel oli vaid üks lõhe küljes ja kuidas seda siis köögis vulkaniseerida sussitati. Ma ei mäleta täpselt, kui kaua sellega sõitsime, aga ju asi end ära tasus.
Mitte igaühel ei olnud toona suhteid kaubanduses, et vajadustmööda minna ja soetada.
Seda ma mäletan, et nendesamade pasteldega ei läinud pobi üles meie praeguselgi koduteel olevast tõusust, mida praegused suverehvid ka talvel üsna murevabalt võtavad. Kui palju sel ajal oli põhjuseks isa oskamatus jäiga auto ja siledavõitu rehvidega libedal sõita ja kui palju tegelik rehvide halb seisukord, aga seda rammimist ja isa närvilisust ma mäletan selgesti. Aasta siis oli 1981...
EDIT: Pobi - korduvalt loovalt remonditud Pobeda aastast KST (passis oli vist 1963).
No ei ole siin imestada midagi. Mul Opel Kapitänil ka Pobeda tagasild all koos kummidega ja auto seisis õite õrna rohu peal siin maja ees. Vaja oli auto teise koha peale parkida ja vaatan, et mis jama see on, autol tagumised rattad käivad all ringi ja ei saa kusagile. Kallakut pea-aegu et polnudki. Kahtlustasin siis, et ju esipidurid kinni jäänud. Tõstsin rattad üles ja ei midagi, pöörlesid mõlemad vabalt. Mingit takistust polnud, lihtsalt ei vedanud kuidagi. Tõmbasin traktoriga nõksu edasi kruusa peale ja ei häda midagi. Lihtsalt kummid vanad ja kõvad ja muster ka kehvavõitu.
Uued rehvid olid eriti kõva defitsiit ikka. Eriti radiaalid. Meie pere žiguli ei saanudki radiaale enne kui Eesti Vabariik tagasi tuli.
Aga jah, sõna 'rehv' väga ei kasutatud 70nendatel-80nendate alguses. Olidki autokummid
Ja paljukest neid vaja oligi - uus auto tuli ikka uute rehvidega tehasest ja tollaste väikeste läbisõitudega jätkus ühte komplekti kümneks aastaks.
Seda ka justkui mäletaks (Tartust), et oli võimalik viia vanad kulunud rehvid mingisse putkasse, kust saadeti taastamisse ja pärast said justnimelt omad sussid protekteerituna tagasi.
Mitte nii nagu praegu, et saad kellegi teise pastlapõhjad osta poest taastatuna
Kohtla-Järvel vist oli see protekteerimise tehas. Kvaliteet oli muidugi selline, et protektori serv tuli pärast väga kergesti küljepealt lahti.
Talveks mingeid maastikumustriga rehve ikka oli olemas ka (ntks Luazi omad), aga defitsiit ikka.
#Äkki mõni põnev mälestus kummidega seoses. Ei küsi niisama, on plaan teha väike näitus.#
Tall-Lasnakoskis saadaval 2 uut protitud 13tolli rehvi. Rehve protekteeriti Kohtla-Järvel Ja Kose EPT s . Kose protti peet paremaks Kuid Kohtla -Järve oli suurem ja kiirem. Protekteeriti kõiki rehve, millel ei olnud pealmine kummi kiht kulunud koordini. Võis olla pealt täitsa sile, kuid niidid ei tohtinud väljas olla. Protekteeritud rehve oli 2 kategooriat 1. ja 2. kategooria Peale teist kanti rehv utiili. Proti rehvidele kirjutati hõbeda värviga tehase märk ja kood, mis kanti läbi raamatupidamisest. Kohtla- Järve algas vene tähtedega КЯ-.(Nr......)
Suuremate autobaaside "kummimeestel" olid spetsiaalsed rehvi numbrite rauad, mis aeti tulega kuumaks ja põletati rehvi küljele spets number, kas kolonni-garaazi, või muu raamatupidamisega seotud number, sest Varastamine ja vahetamise bisnes oli ikka super tasemel. Sestap ongi nõukaaegsed inimesed tähelepanelikumad ja ettevaatlikumad, kui praegused... sest oli vaja ju ellu jääda ja homme uuesti perele elatist teenida
Miskil hetkel aastal 1990 ,Sai soetatud gaz 24.Siis kolhoosimeeste käest sai miskid papud mille transportisin,Kuskile ka Kohtla Järvele vist.Ja seal lihtsalt vahetusfonidis sai kohe teised vastu.
Kuid alla neid ei pannudki,Kuna sain miskid väljamaised turult soetatud.
Lada 03 enne seda sõitis kenasti prottidega.Nagu oleks leedust.Ei mäleta.
Sõitsin Tallinnas Kirsi firma all taksot.Vast 88 aastal.
Kuid kumme! sai ka ETKVl poodidest.Kui kaltsu vastu viisid.Kuid mul see ei õnnestunudki.
Kuna meie rajoonis neid ei jagatud avalikult...
Vanasti oli selline ütlus, et: Prottidega ära venesse mine!
Kohtla-Järve omadel tuli pealt prott maha kui üle 90- ne lasid.
Kohtla-Järve tehase Tallinna vastuvõtu punkt asus Tallinna Vangla sissesõidu teel vasakut kätt madalas hoones. (natuke on katust näha) Paremal pool oli aga Miilitsa pataljon, ehk hilisemalt Õhutõrjepataljon, mis hiljem Tapale üle viidi.
https://goo.gl/maps/1Vm3EC6WsESKnD7x7
Sama defitsiit nagu akud. Võin teha skanni tehn. passist kus kummide ost kirjas. Mul ei ole ka õnnestunud ametlikult NL ajal osta, ei utiilitõendiga ega mitte kuidagi, mustalt turult küll. Kohtla-Järve protti sai antud mitu jooksu ja nii ca 10% toodi tagasi prottimata, tunnistati kõlbmatuks, osa praagiti välja juba vastuvõtupunktis. Tartus oli kusagil ülejõel, Puiestee tänaval või Võidu tehasehoones vastuvõtupunkt. Kohtla prott oli enamasti kivikõva ja suvemustri või universaalmustriga ning jääl ülilibe, paremad olid Leedu protid, seal tehti NIŠPI (Rehvitööstuse teadusliku uurimise instituut) mustriga talverehvi protti, meil Vastseliina Žiguli autoteeninduse mehed tegid seda äri leedukatega.
Talverehvid kui sellised ilmusid kusagil 80-ndatel, tavaline diagonaalrehv oli "Šnežinka", need võin koos veljega praegugi välja otsida, see oli just läbivuse mõttes hea rehv lumes, sel olid ka naastuaugud olemas aga naastude saadavus oli veel viletsam. NIŠPI mustriga tulid tehasest radiaalrehvid. Radiaalrehvidest oli libedal jääl väga hea nn luksi rehv, st VAZ-2103 ja 2106-l tehasest all olnud rehv, see oli sisuliselt talverehv, tihedalt lamellitud ja kleepis ennast jääle väga hästi.
Meil õnnestus rublaaja lõpus ametlikult Järve autokaupluse kaudu osta 4 uut rehvi Ex-85 (miskised Michelini litsentsi alusel toodetud rehvid, hiljem muutus tähis Бл-85 -ks.) Tehasest tulnud 08-el olid sellised all. Tol hetkel olid need täielik kosmos vene ajast pärit inimesele.
Ost kanti teh. passi sisse, korraga sai osta 2 rehvi ühe auto kohta.
Hiljem hakkas liikuma Soomest toodud kasut. rehvid, siis sõideti nendega. Uusi lääne rehve sai ainult kas valuuta
poest Turist, meremeeste poest (nn. booni-poest), seevastu turult või käest-kätte liikus uusi aga väga harva.
(06-11-2019, 20:53 PM)Walter Kirjutas: [ -> ]Meil õnnestus rublaaja lõpus ametlikult Järve autokaupluse kaudu osta 4 uut rehvi Ex-85 (miskised Michelini litsentsi alusel toodetud rehvid, hiljem muutus tähis Бл-85 -ks.) Tehasest tulnud 08-el olid sellised all. Tol hetkel olid need täielik kosmos vene ajast pärit inimesele....
Ja-jah, need veneaja lõpu rehvid veel ka, ma ostsin oma 08 jaoks kusagilt (tõenäoliselt vahetasin mingi venest toodud kauba nagu telerid vms vastu) EX-85, kuid väiksemas mõõdus, need Tauria originaalid. Enne sai vene aega läbi ja 08 moondus minu jaoks korteriks ning 08 ise kolis tagasi Venemaale koos vene vägedega. Eelmine aasta müüsin ühele Võru vanatehnikamehele maha, ta saab siis Tauria originaali.
Mäletan ühte juhtumit, kus meie pere auto all olnud protil tuli tükk uut mustrit lahti. Kuna tegu oli äsja tagasi saadud rehviga, siis läks see reklamatsiooniga tagasi ja küllap saadeti veelkord protitud rehv tagasi.
Teadaolevalt sai Kohtla-Järvelt õigete tutvuste korral ka rehve ilma vahetust viimata. Neil olnud miski vahetusfond garantiijuhtumite jaoks, sealt need siis kõrvale läksid.
Kusagil ENSV lõpu poole tõi keegi Soomest koorma kulunud rehve, millest kaks siis mingite teenete eest isale anti. Võrreldes kodumaistega olid need väga pehmed. Mustrit küll ehk vaid paari kolme-milli jagu, aga sellest hoolimata paremad kui siinsed. Meelde on jäänud, et nendega varustatuna veeres auto kaugemale kui tavaliselt (koduteel oli üks langus, millelt alla veeredes oli selliseid asju võimalik märgata).
Siis käis rehvide tasakaalustamine veel kodus, vastav rakis oli olemas ja nii isa seal neid rehve veeretas. Tinaraskusi oli ka selleks otstarbeks varutud. Ei mäleta, et ükski ratas oleks tasakaalu ajamatta jäänud.
Talveks valiti rehvid, millel mustrit rohkem ja nii sõideti.
Päris talve- ja naelrehvide aeg tuli meie jaoks juba uue vabariigi ajal.
A.
Need EX-85-ed olid nii viletsad, et traadid tulid koguaeg välja ja õhukumm kohe katki. Ka muud vead olid. Ei mäleta, et oleks mõned siledaks saanud. Said ennem lihtsalt otsa. Need vanad 01 omad, riidekiuga kestsid ikka pikemalt. Neil oli aga harukordne võime täiesti ootamatult ennast põrsaks moondada ja pöörlemisel jäi poritiib ette.
Eriti tore lugu oli siis samal päeval kui vennatütar sündis. Said siis Viljandisse ja foori juures täpselt hakkas ka kumm sünnitama. Nagu pall. Kiirabi viis sealt vennanaise edasi. Enne seda kolma päeva olin jõudnud just mootorile kap. rem. teha... ja juba siis oli hirm nahas, et kas ikka jõuan õigeks ajaks valmis. Vend siis helistas kuskilt koju ja küsis, et eeeega sul juhtu ühte tagavara ratast olema..... Muidugi oli üks täiesti sileda papuga ratas, pea-aegu kiilakas. Alles ta laitis selle pealepaneku maha... sai see ju kraavist korjatud. Sain veel vennale ära öelda, et näe, ennem põlgasid ära aga nüüd kärab küll!
70 ndate algusest mäletan, et meie sapakale, mustriga rehve saada oli võimatu. Kuna selle aja inimesed olid veel nutikad, siis isa ajas slikkidele rehvidele mootorratta kummid peale ja niimoodi sai suve ära sõita. Ühel hetkel hakkasid, aga mootorratta rehvid peal ringi käima, siis osteti poest uued (neid oli saada) ja korrati protseduuri. Kord pidas miilits teepeal kinni ja jupp aega uuris, mis rehvid need on, aga jagu ta ei saanud. Kasutati auto all veel mingeid tõstuki kumme, mis poris olid väga head kuid teepeal sõites tegid hirmsat lärmi.
Valga rajooni Hummuli prot. Saksa niiduki ja silokombaini heedrikäru kummid ka 13 tolli, zapikale sobitati.
80-nendatel nägin esimest korda siksi all vormeli "slikke". 13 tolli, ei mingit mustrit. Ilmselt mingi Estonia alt sebitud. Väga edev siks oli. Rahvas käis ümber auto ja ahhetas-ohhetas, vabšee zajebiis mašiina blja..
Isiklikult mäletan rohkem 90-ndaid. Uusi rehve naljalt ei näinud, ainult protekteeritud. Ega sisekummegi vist väga saada polnud, ikka lapiti neid kuumvulkaniseerimisega. Mõnel kummil oli lappe lausa külg-külje kõrval, ajalehe tekstid peal...
Mõnel inimesel jäi ikka kummide pärast sõitmata ka. Ikka nii defitsiit oli vahel.
Tean juhuseid, kui prottimise ajaks tõsteti auto pukkidele ja senikaua oodati, kuniks Kohtla-Järve reis kummidel tehtud. Teeninduskombinaat Saare vahendas seda "äri" meite maal.
Käidi ka sadamast ärimas. Väljamaa laevadel oli kauba vahele, loksumise vältimiseks, visatud läbisõidetud kumme. Mustrit natuke ikka oli. Kui uus siksi diagonaalkumm sõitis 20 tuhat km, siis konteinerite vahelt saadud vanad kummid sõitsid umbes sama palju läbi.
Talvekumme sai ise tehtud. Jämema mustriga proti kumm sai freesiga läbi hakitud ja oli nagu lamellkumm.
Ka naelkumme sai ise tehtud. Murmanskist poest leidsin jäänaelu müügis. Olid hirmus suured. Tegin kumerast torujupist spets aluse ja keskelt auguga torni. Piirajaga puuriga auk ette, nael natuke õliseks ja kilose vasaraga kolm pauku vastu torni. Valmis ta oligi. Vat oli jõutrenn. Kaks komplekti kumme olen omale niimoodi teinud.
Tean meest, kes ise tegi ka naelad. Jootis kõvasulami püstolinaelale otsa. Need väga kaua vastu ei pidanud. Põhiliselt lendasid välja, kuna ta ei teadnud, et naelkummid tuleb sisse sõita. Tegi valmis ja läks kohe kaapima.
[
attachment=78795][
attachment=78796][
attachment=78797]