automoto.ee foorumid

"Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest.."
Kõlab nagu iga teise auto omamine, vähemalt minu jaoks. Nii on ka käesoleva teemaga.
Päris algusest rääkides võin olukorra kokku võtta järgnevalt: viis sõpra läksid autosid ostma imedemaale, Leetu.
Sealt sai endale soetatud üks Audi A8 D4 3.0 Quattro. Viisakas auto, millega kannatas sõita igale poole ning oli tunduvalt mugavam viiekesi ringi liikumiseks kui massitarbe Škoda Octavia, millega kohale jõudsime.
Aga, olles omanud kokku üle kahesaja erineva auto, ei saanud pikalt ühele kohale jääda.
Erinevate vahetuste tulemusena jõuame punkti, mis juhatab sisse käesoleva teema peakangelase.

Tegemist siis, kui õigesti mäletan: BMW E71 X6-ga, millel kapoti all 3.5-liitrine jõujaam, mis pumpas välja, vähemalt tuharadüno järgi, 280kW umbes.
Oli saavutatud erinevate spetsialistide töö tagajärjel, pakkus naeratusi ning mõistliku kütusekulu, umbes 12l/100km kohta. Ning seda juhul, kui tagasi end ei hoidnud.
Kuigi eelkujutatud sõiduk täitis mitmed olulised punktid minu jaoks: automaat, nahksisu koos BMW Contour istmetega, kärukonks (juhul kui murutraktor vaja kiirelt objektile viia) ning oli igatepidi mugav sõita, ei rahuldanud see täielikult. Miks? Ei tea.
Sai auto müüki paisatud ning pärast meeletus koguses teadete läbilugemist, naeruväärstele pakkumistele ninakalt vastamist ning väsimusest ignoreerides ülejäänusid, lakekus postkasti pakkumine millele ei saanud ei öelda.
Ning siin me oleme:

Teema peakangelane siis pildil vasakul, ning hullumeelne mõte ajendas tegema postitust.
Tegemist siis BMW E30-ga, väljalaskeaastaks 1993 ning tehasest oli kapoti alla paigaldatud 1.8i mootor, mille täpsemad spetsifikatsioonid jätsid mind külmaks, mistõttu neid välja uurinud pole.
Ning ma polnud ainus. Kui ta oli piisavalt kaua oma omanikele Saksamaal pakkunud külmaksjätvaid emotsioone, jõudis ta otsapidi Leetu. Seal kohalikud entusiastid võtsid kätte ning alustasid ümberehitustega.
Eemaldati vahelt hädine 1.8 ning asendati see mootoriga, kus oli kaks silindrit ning üks liiter juures. Vahele sai M52B28, oma 142kW-ga. Aga sellega asi ei piirdunud.
Et jõudu paremini maha saada, pandi ka sobilik manuaalkast alla. Et kõike seda pidama saada, vahetati välja tagasild E36 Compacti oma vastu. Sellega saavutati ketaspidurite olemasolu tagasillas.
Esisillale tehti adapterid, et saaks paigaldada E36 rattalaagrid. Lisaks vahetati välja roolilatt E36 oma vastu, vahetati välja õõtshoovad, paigaldati E36 M3 esimesed pidurisuportid, E46 330d pidurikettad. Tagumine differentsiaal sai asendatud 3.45 ülekandega Typ168 versiooniga ning kindlasti palju muud veel, mida saaksin üles loetleda, kuid ei meenu lihtsalt.

Minu kätte jõudmisel rääkis eelmine omanik, mis tehtud tema käes sai. Suuresti piirdus asi uute küünalde ja süütepoolidega ning ta oli autoga sõitnud umbes 10km. Miks umbes? Spidomeeter ei toiminud.
Ning eks seal tuli vigu veel välja, kuid nendest hiljem.
Väiksena sai joonistatud erinevate autode esiosasid mälu järgi, ning enda jaoks oli imelik mõelda, et üks nendest, mis oli matemaatikatunnis joonistatud vihiku tagumisele lehele, oli ühel hetkel igahommikuseks vaatepildiks.

Jätkub..

Kuna tegemist järjekordse huvitava masinaga, siis esimese hooga sai muidugi auto müüki pandud. Mõttes mõlkus tõsiasi, et suvi on tulemas ning paras aeg leida keegi, kes äkki tahaks selle teatepulga koheselt üle võtta.
Mida aga ei tulnud, oli ostja. Mida tuli aga, oli hunnikutes erinevaid vahetuspakkumisi, hinnapakkumisi alates 4000€-st ning lõpetades virtuaalsete rehvitoksijatega. Kellega, peab tõdema, on palju meeldivam tegeleda.
Kuna aga tegemist oli tollel hetkel enda ainsa igapäevaliikuriga, otsustasin et vaatan, mis saab. Mingid aastad tagasi sai renditud üks kabriolett soojal maal puhates ning miks mitte proovida sellist autot pidada kodumaal. Ilmad lubasid tulla ilusad ning proovima ju peab.
Ning noh, kuna niiehknii autot ostes kõik kas valetavad või jätavad olulise osa rääkimata, otsustasin et saagu mis saab, tegelen probleemidega jooksvalt.
Ning esimene probleem tekkis siis, kui esimest korda sai tehtud nii:

Teema peakangelane tuli tehasest väljam linnukesega kastis, mis võimaldas talle elektriliselt käivat katust. Mure aga oli selline, et see katus ei käinud enam väga elektriliselt. Või noh, käis korra aga sellega asi piirdus. Murekohaks selgus, et on tagumist katuse kaant liigutav mootor, millel pole enam sellist jõudu kui vanasti.
Õnneks sai leiutatud lahendus, mis eeldas mõlema mootori lahtiühendamist ning katuse käsitsi kokkuklappimist. Kui katus koos, lükkad kaant liigutava mootori uuesti hambasse ning 12V jõul lased tal teha oma tööd. Eelistatavalt siis, kui keegi peale surub. Nii sai lahendatud esimene probleem.
Teine probleem tekkis siis kui ülevaatusele sai mindud.
Kuna tegemist autoga kus katus käib alla, siis eeldad, et salongi kostub erinevat müra. Mida aga ei eelda, on oma viimaseid elupäevi pidava kütusepumba undamine. Olgugi et väidetavalt oli ta vahetatud 2022 aasta sügisel. Ning sellega hakkas pihta rahakotiraudade pidev paotamine, et kindla peale jõuaks hommikul tööle ja õhtul koju ka.
Sai vahetatud paagisisene kütusepump. Sealjuures likvideeritud kütuseleke, mida põhjustas lõhkikuivanud ülevoolutoru.
Kui see undamine sai vait, ilmus järgmine. Süüdlane tuvastatud: parem esimene rattalaager. Ka see sai vahetatud.
Kuid kaks ei jää ilma kolmandata ning tolle põhjuseks sai tagumine differentsiaal. Aga sõitmist see tollel hetkel ei seganud ning autot sai nautida igapäevaselt, kas siis katus peal või katus maas.
Siis hakkas närvidele käima rehvide pidev koopasse käimine. Nad olid eelnevalt rullitud, kuid probleemi see ei lahendanud. Sai katsetatud teisi velgi:

Kuid tollel hetkel jäi see lahendus kasutamata, kuna veljed vajasid tööd,et natukenegi esinduslikud välja näha. Sai hoopis kasuttaud vana head lahendust: kummirõngad vahele vedrudele. Jah, leevendas, kuid probleem jäi siiski alles. Eriti kui otsustasin sõita rohkem kui iseendaga või veel hullem: otsustasin paagi täis panna..
Aga tolle probleemiga polnud vajadust tegeleda koheselt kuna oli teisi, mis vajasid rohkem tähelepanu. Kuid nad ei vajanud kohest, mistõttu sai autoga veel edasi sõidetud ning mõnel juhul sai isegi mõne ilusa pildi teha.

Paraku selgub, et probleemide ignoreerimine teeb asja hullemaks. Ning tõsiasi, et pole pidanud puhkust juba poolteist aastat, pani mõttelõnga liikuma ning jõuame tänasesse päeva, mis ajendas seda teemat üldse algatama.

Probleemide edasilükkamine tähendab tõsiasja, et nad kuhjuvad. Seda mitmes mõttes.
Nimelt pole saanud ma korralikku puhkust juba mõnda aega. Viimati vist 2020 aastal.
Sai otsustatud, et see aasta teen puhkuse. Olen ju ometi selle välja teeninud. Esimeseks probleemis osutus sihtkoht.
Eestis puhkamist ei saa endale lubada paraku. Aga miks mitte Läti. On saanud seal olla, ilus riik. Odav ka. Ning on üks ilus linn nimega Ventspils, kus pole käinud mõnda aega.
Ning ei saa ka see aasta mindud, kuna soovitud kohas polnud ööbimist ning 90€ maksta kahe öö eest, jagades pesemist ja vesiklosetti kõigi teiste külastajatega ei olnud see puhkus, millest mõtlesin.
Soome tuli järgmisena. Polaarööd on ilusad ja soojad, tundub ju hea mõte.
Paraku ilmateade lubas soovitud kohas 15 kraadi sooja ning vihma või pilvi. Sama hästi võiks minna ju Põhjamaade Veneetsiasse, Haapsallu. Äkki on mõistlikum.
Mõttelõng liikus edasi, ketras ja ketras. Lõngast sai vaip ning sündis otsus minna Austriasse.
Poolat kannatab nüüd sõita, sandiväsitaja küladest viib mööda neljarealine maantee. Kõlab nagu unelm. Probleem tekkis aga sellest, millega minna.
Muidu on meil ustavaks reisikaaslaseks olnud üks 3-liitrine Opel Omega. Mahutab palju, mugav sõita ning kui häda käes, saab magada autos. Aga ta otsustas alustada omaalgatuslikku voolutarbimist, millega hetkel tegeleda ei taha.
Teised kaks varianti on Audid. Kas üks A8 D2 oma 2.5l diiselmootoriga või üks A6 C6 Avant, 3.0l diisliga. Mõlemal kliimad, mõlemal püsikiirushoidja. Aga mõte olla kuskil tee ääres, kutsuda mingis segakeeles endale järgi pomoc drogowa kuna auto enam ei toimi polnud just ahvatlev. Logan on ka valikus, kuid selle puhul lihtsam leida põhjuseid, miks kodumaal on palju parem kui mujal.
Teise lõnga ketramisel jõudsin käesoleva teema peakangelaseni. Teda saab remontida tee ääres elementaarse tööriistakomplektiga. Varuosad ei maksa palju ning on laialdaselt saadaval. Why not?
Ajasin ta garaaži alla ning alustasin kõigi kuhjunud probleemide ning häirivate asjade lahendamist.
Esimese asjana sai vahetatud tagumises differentsiaalis laagrid. See aga tekitas uue probleemi: liiga tihe. Sai soetatud teine differentsiaal, mille paigaldamisega ärkas ellu ka spidomeeter. Kaks kärbest ühe hoobiga.
Sai vahetatud välja generaator, kuna vana otsustas, et elektri tootmine käib talle vastu tahtmist. Sellega seoses paigaldatud uus generaatoririhm, pinguti, veepump, termostaat. Siis oli vaja uut termostaadikorpust.
Vahetatud välja veljed, kuna koopasse käimine oli piisavalt väsitav. Selle sama probleemi valguses vahetatud välja tagumised madaldusvedrud originaalide vastu. Tehtud õlivahetus. Soetatud kaasa teine väntvõlli asenduandur ja generaatoririhm. Soetatud veel üks rihm et vana liigselt ei peaks usaldama. Paigaldatud püsikiirushoidja, sest kunagi ei saa end tunda liiga mugavalt. Uus raadio sisse löödud, uus antenn klaasile kleebitud. Katuses auk lapitud. Külge pandud shortshifter. Vahetatud rool järelturu oma vastu ning omakorda tagasi vahetatud reisi ajaks, et ei peaks hakkama rooli tee ääres vahetama. Paigaldatud subwoofer ning asendatud väiksemaga, et kotid pagasnikusse mahuks.
Ning kuna välimus oluline, likvideeritud iluvigu ning sai kolm päeva autot poleeritud, kuna välimus ka loeb.
Lugematul hulgal tegeletud lahtiste otste kokkusidumisega, et saavutada käesolev tulemus:






Selline ta sai.
Start on vähem kui nelja tunni pärast, ilmselt paras aeg lõpetada.
Loodan et sobib siia ning ehk mõni isegi elab kaasa seiklusele, mis hõlmab palju tundmatust, 4000km sõitu ning E30 kabrioletti.
Kõigile küsimustele või ettepanekutele vastan jooksvalt reisi vältel, pean siin üleüldst päevikut ning loodan, et see teema sobib siia. Mulle vähemalt selle kirjutamine sobis küll.
PS: Auto veel müüa ka, hinnaks 14000€, kaasa saab kõik mis mul seda autot puudutab. Aga müün ainult pärast reisi, muidu peaksin leidma koha kus rääkida lennuliiklusest.

Mul tekkis küsimus. Ma küll ei tea, kui pika aja jooksul see on, aga mis ajendab kedagi nii tihti autosid vahetama? Võibolla on viga hoopis minus, et mul on praegu 26 aasta jooksul 7. auto (sealhulgas viimase 7 aasta jooksul ehitatud E34 540i), aga 200?
Küsimus pole paha pärast, lihtsalt huvitav oleks teada. 
E30 Cabrio vääriks iseenesest hoidmist, kuigi pole originaalkonditsioonis

(19-07-2023, 00:25 AM)Tuunikala Kirjutas: [ -> ]...
Start on vähem kui nelja tunni pärast, ilmselt paras aeg lõpetada.
Loodan et sobib siia ...

Kuhu siis veel?

Oled vaadanud, kui sooja õhku mootor sõidu ajal hingab (sisselasketemperatuuri)? Radika tagant tuleb on üsna soe õhk.

Nael kummi ja tulge elusalt tagasi!

Põnev teema paistab. Kuigi samas kõlab tavainimese jaoks ka natuke liiga pööraselt, umbes nagu "Kolmekümnekolmeaastase kabrioletiga kümnendi kõige krõbedamasse kuumalainesse kihutamine kümne kuningriigi kaudu"

Aga eks muidu ongi foorumis suvel väheks jäänud lugemist. Tundub, et kõige rohkem tegeletakse kuskil taustal "musta numbrisse" sõitmisega ja kellelgi pole mahti muljetada enda ning vanatehnika vahelistest keerulistest suhetest.

Küsimus ka. Reisimise seisukohalt täiesti ebaoluline, aga miks diferentsiaali laagrite vahetusega "liiga tihe" sai?
Kas need laagrid ei ole vahetamiseks mõeldudki?

(19-07-2023, 01:07 AM)Aare R. Kirjutas: [ -> ]Mul tekkis küsimus. Ma küll ei tea, kui pika aja jooksul see on, aga mis ajendab kedagi nii tihti autosid vahetama? Võibolla on viga hoopis minus, et mul on praegu 26 aasta jooksul 7. auto (sealhulgas viimase 7 aasta jooksul ehitatud E34 540i), aga 200?
Küsimus pole paha pärast, lihtsalt huvitav oleks teada. 
E30 Cabrio vääriks iseenesest hoidmist, kuigi pole originaalkonditsioonis

Ütlen ausalt: hobi. Midagi, millega meeldib tegeleda. Või sõltuvus on teine asi, otseselt kindel ei saa olla kuniks pole loodud tugigruppi “Anonüümsed Autohoolikud”.
Aga kogu asi hakkas pihta aastast 2012, kui load sain ning oli lihtsam autosid vaadata-nautida.
Ja kõik see kasvas ja veeres, kuniks ühel hetkel hakkasin mõtlema selle peale, millega ma sõita tahaks. Ja nüüd on see pall veerema läinud ning seda ma otsingi. Varieerunud on autod G2-st F11 535d-ni, GL Mercedesest Dacia Loganini, pidanud Range Roverit, ST220 Mondeot, Jaguar XJ6-te, S-klasse, seitsmest. Ja siis muidugi Ford Escort, Audi 100 jne. Kõik puhtalt eesmärgiga, et saaks proovida neid erinevaid. Teada saada nende head-vead. Et kui keegi küsib millegi kohta mu arvamust, saan anda ka reaalse, sest ehk on olnud kogemus selle konkreetse margi-mudeliga.
Ehk jah, 11 aasta jooksul, aga suurem trall ja möll hakkas pihta kuskil 4 aasta eest, kui tekkis parem võimalus neid remontida seoses oma töökoja avamisega.
Ja kuigi keegi ei küsinud: vanuselt veel 30 täis pole, sügisest aasta veel minna.

(19-07-2023, 06:52 AM)v6sa Kirjutas: [ -> ]

(19-07-2023, 00:25 AM)Tuunikala Kirjutas: [ -> ]...
Start on vähem kui nelja tunni pärast, ilmselt paras aeg lõpetada.
Loodan et sobib siia ...

Kuhu siis veel?

Oled vaadanud, kui sooja õhku mootor sõidu ajal hingab (sisselasketemperatuuri)? Radika tagant tuleb on üsna soe õhk.

Nael kummi ja tulge elusalt tagasi!

Seda veel jälginud pole, aga eeldan et sooja. Mõte tekkis et kui jõuab saksa poole äkki ja seal mõni lammutus kus vanemaid autosid sees, leiab äkki originaal õhukopsiku sinna. Või teeb plastikkanistrist mingi ümbrise sinna.
Hetkel aga otseselt probleeme see pole tekitanud.

(19-07-2023, 09:24 AM)TeeTL Kirjutas: [ -> ]Põnev teema paistab. Kuigi samas kõlab tavainimese jaoks ka natuke liiga pööraselt, umbes nagu "Kolmekümnekolmeaastase kabrioletiga kümnendi kõige krõbedamasse kuumalainesse kihutamine kümne kuningriigi kaudu"

Aga eks muidu ongi foorumis suvel väheks jäänud lugemist. Tundub, et kõige rohkem tegeletakse kuskil taustal "musta numbrisse" sõitmisega ja kellelgi pole mahti muljetada enda ning vanatehnika vahelistest keerulistest suhetest.

Küsimus ka. Reisimise seisukohalt täiesti ebaoluline, aga miks diferentsiaali laagrite vahetusega "liiga tihe" sai?
Kas need laagrid ei ole vahetamiseks mõeldudki?

Idee poolest jah, võiks tunduda selline. Eilne sõidupäev koosnes 1100-st kilomeetrist umbes ning hõlmas suuresti tankimist. Muidugi, väikese vimkaga ka, aga sellest hiljem.
Aga küsimus täiesti põhjendatud. Ning sama eeldasin ka mina. Üllatus aga oli suur, kui uued laagrid ja saaled said sisse ning enam ringi ei käi see differentsiaal.
Õnneks oli paar tarka käepärast võtta ning võtsin ta kaenlasse ja sõitsin MZ Autosse, kus hea möla kõrvale vaatasime seda probleemi. Nimelt käib nende reguleerimine pooltelgede flantside poole pealt. Kui flantsid ära võtta ning poltidest otsad lahti keerata, on seal seibid. Ja need erinevad paksuselt. Minu esialgne viga oli poolte sassi ajamine. Aga jäi ikka liiga tihe, ilmselt laagrid veidi erinevad või muutunud aastatega. Ja õige paksusega seibi polnud võtta.
Mingil hetkel võtan asja teisiti käsile, ajan kaks kõrvuti pingi peale ning panen nendest ühe kokku, või lasen eritellimusena neid seibe juurde teha, et ideaalseks saada. Siis saan piltide abiga täpsemalt ära ka seletatud selle.

Hommik algas tormiliselt..
Valetan. Sisse sai veidi magatud. Koer sai pissitatud, asjad autosse pandud ning korra veel kaheldud enda geniaalses mõistuses, mis selle reisiplaani kokku genereeris. Õnneks see kadus kiirelt, kuna meenus parkimiskell, või õigemini selle puudumine.
Töö juurest läbi ning esimene pilt reisi alguse märkimiseks.
Esimene kiire peatus tehtud Tartus, kuna mõnda aega võib unistada ainult normaalse vorstiga kabanossist. Ja tuld.
Lätis me peatust ei teinud. Üldse ei tahtnud. Ning õnneks ei pidanud ka, sest paak oli eelnevalt täis pandud ning ma eeldasin umbes keskmist kulu 10l/100km kanti.
Ja mul oli õigus ning esimene peatus saabus koos esimeste sekeldustega Panevežyse ringi peal asuvas Circle K tanklas. Aga sekeldusi ei pakkunud auto, kohalik politsei ega ka piirikontroll.
Oh ei, telefoni sees olev füüsiline sim-kaart otsustas, et tema väljub pildist. Pikalt saanud teenida jne. Täiesti ennekuulmatu asi, mida kunagi varem pole juhtunud. Ka Telia klienditeenindaja kuulis sellest esimest korda ning tahtis süüdistada telefoni.
Õnneks laabus asi eSim aktiveerimisega, vastasel juhul oleks pidanud nii mõnigi lähikondlane mõtisklema, miks neile helistab Poola number.
Igatahes, paak täis, probleem lahendatud ja valmis edasiseks.

Järgnevad kilomeetrid möödusid samuti muretult. Vaatevälja tulid vihmapilved, teetööd ja keskmise kiiruse kontrollalad. Ja nad jäid sinna mõneks ajaks. Selgub, et pärast seda kui Poola tegi piirist alates neljarealise maantee, tahtsid vist leedukad sama teha. Aga mitte väga edukalt, vähemalt veel mitte. Loodetavasti saab paari aasta pärast seda uuesti proovida.
Lõpuks terendas ees viimane sirge, eikellegimaa ja Poola..
Jätkan õhtul, hetkel vaja uuesti teele asuda.

Tee oma piltidega midagi.
Jube pikaks(kõrgeks) on venitatud.

(20-07-2023, 14:45 PM)Heigok Kirjutas: [ -> ]Tee oma piltidega midagi.
Jube pikaks(kõrgeks) on venitatud.

Esimesed 3 postitust on täiesti OK proportsioonis piltidega, viimases reisilt saadetus on kerged nihked sees. Aga pole ju probleemi, kõik teavad, milline näeb välja Circle K bensiiniiaam või teema peategelane-kabriolett

Viimase kõrgeksvenitatud pildi ees oli näiteks [img=404x600], eks vaene programm siis hakkagi pilti sellesse Prokrustese sängi pressima.

Esimene suur viga on pildistada püstises asendis nagu on filmitud "võimalik vaid venemaal".

Nii, pildid korda tehtud, miskipärast telefonis tehtud postitus ajas asja sassi. Aga too tolleks.
Nii, järjejutt. Jõudsime Poola. Viimasest korrast kui käidud sai, on siiamaani luupainajad. Sandiväsitaja külad, tee mis tehud kuldi poolt sissetallatud raja järgi ning kõik muu, mis Poolaga kaasneb.
Aga, seekord asi teine. Veidi uurimist eelnevalt aitas kaasa ning nüüd läksin Poola teadmisega, et meid ootab uus ja uhke neljarealine maantee. Ja nii oligi. Mingid kilomeetrid. Ja pärast seda teetööd teetööde otsa. Kilomeeter kilomeetri järel. Peaaegu tahtis Waze viia tagasi luupainajateele, kuid õnneks otsustasin ise targem olla ja järgida silte, mida keegi targem GDDKIA poolt paika oli pannud. Ja siis algasid pihta probleemid..
Asi mida eelnevalt ei maininud. Nimelt vahepeal hakkavad pöörded kõikuma ning auto tahab välja surra. Reageerib gaasile ilusti, kuniks ühel hetkel otsustab, et talle aitab. Seda olukorda pole olnud kuskil 1000km eelnevalt. Ning nüüd tuli uuesti. Ja ära ei tahtnud kaduda.
Probleem tuli esile hullemas versioonis. Püsikat peale panna ei saanud. Hakkab puterdama. Varbaga gaasipedaali silitamine oli ainus viis, kuidas sõita saab.
Õnneks oli kõht tühjaks saanud ning võtsime naisega vastu otsuse võtta süüa. Maanteelt maha ja McDonaldsisse. Seal mõtlesin söögi kõrvale. Mis saab tekitada seda probleemi. Tagavaraks kaasa võetud väntvõlliandur tundus hea mõttena. Aga sellise viisaka asutuse parklas tundus patt alustada selle vahetusega. Vana sõber Google tuli appi.
Eelmine kord kui see viga oli, guugeldasin samuti. Uurisin erinevate tarkade käest ka, kuid keegi ei pakkunud head varianti. Aga nüüd, nosides burgerit, otsustasin otsida mitte auto järgi, vaid mootori.
Ning jõudsin sellise asjani:

Tegemist tühikäigumootoriga. Kui see tuli otsingutulemusena ette, tuli meelde üks varasem mälestus.
Aastal 2015 (äkki) ostsin endale VW Corrado. 94 aasta, 2.0 16V DOHC. Ning tal oli ühel hetkel probleem. Ja see oli täpselt sama probleem. Kaks korda pidin silmi nühkima ja mälusopis olevad mälestused läbi sorteerima. Aga see teadmine lõi kogu pildi selgeks.
Mis seal ikka, vaja leida lähim kauplus kus müüakse brake cleanerit. Asusime uuesti teele ning jumal tänatud, sattusime ummikusse. Ja siis istud seal, lolli näoga kui pöörded kõiguvad 1000 võrra, inimesed vaatavad viltu ning palvetad, et tee ääres oleval politseinikul on rohkem tegemist rekkaga, mille pagasit kontrollida vaja on.
Jõudsime Elk-i. Silmapiiril paistab pood: Castorama. Selline tunne nagu Jeesust oleks näinud. Ainus mis meid ning poodi lahutas, oli 2-kilomeetrine ummik. Libistan sidurit, hoian pidurit ja väldin kaks korda avarii tekitamist ennem, kui parklasse jõudsin. Jeeli-jeeli sai auto seisma kui ma juba poes ringi otsisin.
Umbes kolmanda asjana märkasin autotarvikute riiulit. 2 millisekundit hiljem seisan selle ees ning otsin endale vajalikku vahendit. Kuid mida pole, on kõige elementaarsem asi mida autonduses vaja on. Isegi eetrit polnud. Salongi oleks saanud panna lõhnama kui odav bordell, aga puhastada polnud millegagi.
Kuniks silmasin väikest purki kontaktide puhastusvahendit. Sobib.
Purk käes, kassast läbi ja tagasi autos. Poe parkla oli aga liiga viisakas koht. Paar tänavat eemal kivipurustusplatsi kõrval oli palju parem koht selle töö ettevõtmiseks.
15 minutit hiljem oli klapp maas, puhas ja peal. Kui eelnevalt käis klapi sees olev h***vinka raskelt või jäi kinni, siis pärast puhastust käis vabalt. Ning oligi probleem lahendatud.
Ning sellega ainus probleem piirdus, peale teetööde. 130kmh kella peal kus sai, jõudsime esimesse ööbimisse.

sellega piirdus esimene päev.

Teine päev algas ilusti. Päike paistis ning Holiday Inn pakkus päris head muna ja peekonit. Kõhud täis, alustasime sõitu.
Ühel hetkel oli vaja korraks parkida ning üle väikese randi sõites oli kolks. Kuna seisma jäin, tegin kiire ringi. Ning noh, parem esimene rehv tühi.
Õnneks sai kaasa ostetud väike kompressor ning mõni minut hiljem tagasi teel. Esimene tankla maanteel kinnitas, et tegemist pole aktiivse lekkega vaid mõne muu probleemiga. Sellest sain mööda vaadata.
Kilomeetrid möödusid kuniks sattusime ummikusse. Avarii.

Tiksume siis seal, kütus lõppemas. Jällegi, õnneks sai ette mõeldud ning otsitud esimene parkla. 5l kanister paaki tühjendatud ning sõit jätkus.
Paak täis ja tuld. Lõpuks sõitsime jutti 500km. Poola lõppes ja algas Saksamaa. Naljakas oli: tee mis hullem kui meie 4-realine Tallinn-Tartu maantee vana osa, aga vajuta palju jaksad. Muidugi seda ma ei teinud, 130 tundus ikka veel optimaalne: ei piinanud autot ja kütet ka väga ei läinud.
Vahepeal jälle teetööd ning vastassuunas oli ka ummik, mis jõudis uudistesse. 60km pikk. 2-realine tee sai 3-realiseks, rekkad mille juhtidel tööaeg täis seisid tee ääres, nende kõrval veel rekkad ja siis sõiduautod. Põhjust ei teadnudki.
Ja nii tulime. Ja tulime. Ja tulime. Tore oli: tee hea teetööde vahel, ilm soe. Liiklus toimib. Kiire vahepeatus enne Ingolstadti kuna katus oli vaja maha lasta:

Ning nii jõudsimegi kohale Ingolstadti.

Hetkel läbitud 1950km umbes, kütet läinud mõni paagitäis. Homme Audi muuseum, BMW muuseum ja siis Salzburg.

Paar päeva vaikust olnud, sest sebimist olnud palju, erinevates kohtades käimist ja ummikutes istumist. Ja muidugi sõitmist. Aga jätkame.
Õhtu möödus selliselt, nagu oodata võiks. Õlut voolas ja praed olid toitvad. Hommikusüük oli vägagi hea väiksema asutuse kohta, padi toetas piisavalt ning ventilaator laes aitas kenasti õhku laiali ajada. Auto oli ka oma koha peal ning pärast kodinate kokkupakkimist sai katus maha võetud, otsitud esimene tankla mis aksepteeris Routex kaarti ja suund keeratud Audi muuseumi peale. Õnneks polnud seda mingist hetkest enam raske märgata.

Teadmiseks siis: vaatamist seal leiab, pilet 5€ täiskasvanu kohta ning muuseumit külastades parkimine tasuta. Räägivad sealt pikalt laialt ajaloost, saab vaadata NSU-d, Horchi, Wandereri, Audisid. Ka sõjatehnikat mis tootsid. Oli tegelikkuses täitsa hariv käimine, hea viis veeta pool päevakest.
Huvitav oli näha ka oma silmaga selliseid asju:

Kolm erinevat versiooni nendest esindatud. Kõik viidi pärast sõda Nõukogude liitu, kus neid siis külma sõja lõppedes ja liidu lagunedes avastati ning taastati. 
Aga praegu oli viimane osa veel suletud, tehti ümberkorraldusi.
Kauplusest sai osta erinevaid asju, alates kleepsudest ja särkidest, lõpetades erinevate varuosade ja detailidega, mille abil saab kas enda projekti sammu edasi viia või üldsegi täiendada. Ühe asjana mis meelde jäi, oli ajavõtukell koos spidomeetriga, trossiga ülekandele. Maksis äkki miskine 150€? Huvitav asi mida näha.
Tiir peal, suveniirid ostetud ja uued autod ka üle vaadatud, võtsime suuna Müncheni peale. Ning kui eelnevalt võis olla veel mõni kahtlusekübeke hinges, siis need olid möödas. Vaja ikkagi teada saada, palju võiks umbes välja joosta. Põnev ka veidi siiski.
190km/h on registreeritud GPS-ga, et kodumaal on võimalik lubadest ilma jääda. Ilmselt oleks välja venitanud ka 200-210 vahemikku, kuid tagumise differentsiaali ülekanne selleks vale. Ja auto keeras ette muidugi.
Münchenisse minnes peab arvestama ka nende ummikutsoonidega. Kuna aga tahtmist sellega tegeleda ei olnud, sõitsime mööda erinevaid teid, leidsime parkimismaja, leidsime õige parkimismaja ning ees terendas selline vaatepilt.

Pean tõdema, et oli vaadata juba rohkem. Ning pean tõdema et sarnaselt Audi muuseumile, tegelesin rohkem vaatamise kui pildistamisega.
Räägiti rohkem ajaloost, oli väljas erinevaid mudeleid, näidati disainimist. Lastele interaktiivseid tegevusi. Räägiti ka sõjakuritegudest ning kuidas nad ei tee nägu, et seda ei juhtunud.
Mootoritest näiteks oli eraldi eksponaat tehtud ning neid oli ka mujale laiali puistatud. Siin mõned näited.



Võib öelda et need polnud isegi mitte kõige enim seinast-seina näited.
Teema peakangelane oli esindatud originaalses seisundis

Ning ka veidi erilisemas

Ning muuseumi kauplusest välja minnes oli pilt selline:

Oli väljas ka ajutine väljapanek erinevatest kaherattalistest suurema tähtpäeva raames.

Kokkuvõttes: soovitan soojalt. Soovitan nad kõik tegelikult läbi käia, kui vähegi võimalik. Polnud ka kallis, 10€ nägu. Saad koha peal osta telefoniga ning tervest pikast järjekorrast mööda.
Positiivse poole pealt parklasse juhatav tädi kiitis ka auto heaks. Tegi kohe tuju rõõmsaks.
Siis tuli peale tugev vihm ja äike, mis andis meile vihje, et äkki oleks aeg edasi minna. Ning seda me tegime. Eemale äikesest, vihmast. Loodetavasti.
Mitu ummikut, paar avariid ja üks kiirteepääse hiljem olime Salzburgis hotelli parklas, väsinud. Mitte pika tee läbimisest, vaid ummikutes vahtimisest, või teetööde läbimisest. Vähemalt on teada, ees ootab külm õlu ja suur kõhutäis.
9

Hommik algas meil sellega, et toateenindus tahtis ilgelt tulla meil linu vahetama. Mis sest et me ise veel kasutasime neid.
See väike asi ära lahendatud, sai hommikused toimetused toimetatud, check-out tehtud ning mindud avastama Salzburgi. Jällegi, soovitan soojalt. Meie mõistes võrdleks Tartuga.
Kuskil umbes poole päeva pealt avastasime tõsiasja, et oleme selles Itaaliat räsinud kuumalaines sees. 31 kraadi sooja, lauspäike. Õnneks müüdi jääjooki.
Jalutuskäigud jalutatud, kohalik kindlus üle silmatud ning nagu eestlasele kombeks, teist eestlast sai ka kohatud. Tegime enda kohaloleku teatavaks nende kuuldes kodumaist keelt rääkides, mis aitas vältida kogemata tekkivaid vestlusi . Hea on olla eestlane.
Peale seda sai leitud üles parkimismaja. Natukene aega hiljem leitud üles selle sissepääs ka. Ja suund seatud Viini poole. Katus maas, nagu kombeks on, sest vastasel juhul oleks autos sees vist ära küpsenud.

Eelnevalt muidugi ära otsustatud, et peatume Viinis kaks ööd. Kuna jõuame õhtul, on paljud asjad kinni. Või on hilja juba. Tundus mõistlikum.
Kohale jõudes pidi degusteerima kohalikku kööki.

Peab tõdema, et šnitslit ja õlut nad oskavad teha. Ning nende kartulipannkookidest pole ka, vähemalt veel, paremaid saanud. Aga seal võis olla ka asi küüslaugus.
Järgmine päev sai esimese hooga sügavalt ja pikalt magatud. Siis linna peale. Muidugi 32 kraadi sooja, kuidas muud moodi saad. Päris mitmel juhul sai nähtud inimesi, kellele kuumus ja palavus väga hästi ei mõjunud. Ise võitlesin selle vastu õllega pidevalt niisutades. Seda vähemalt müüdi igal pool ning alati oli ta külm. Õllega seal juba nalja ei tehtud.
Vaadatud sai kohustuslikke hooneid


Ning siis veetud ülejäänud õhtu Viini suurimas lõbustuspargis. Tolleks hetkeks oli maha sõidetud 3545km, roolis oldud üle 34 tunni. Võin öelda, et päev lihtsalt olemist aitas väga palju kaasa, et kui kellelgi on plaan teha sellist asja, siis kindlasti võtta vähemalt üks päev, kus lihtsalt olla. Teeb kohe meele erksamaks.
Ja oligi käes õhtu ning meie viienda reisipäeva lõpp.

Mis on nendel kahel pildil vahet?
Kui umbes täpne olla, siis 18 tundi ja 23 minutit, 1648 kilomeetrit. Või seda veidi liialdades, esimese pildi hetkeks oli saanud juba paar tundi sõita. Aga järjejutu terviklikkuse säilitamiseks oletame, et nii võiks olla.
Hommikul vaatasime kaarti, et mis edasi teha. Ning kui telefonidele tulid hoiatused suuremast tormist, ilmateade lubas seniks 32 kraadi ja lauspäikest terveks päevaks, sündis otsus asjad kokku panna ja koju sõita. Kui hull see ikka saab olla.
Tipptunni vastuvoolu sõitsime Viinist välja ning suhteliselt kiiresti saime nautida juba maantee rõõmusid. Ning sealt juba mõni aeg hiljem olime Tšehhis. Algselt oli plaan minna läbi Slovakkia, sest seal pole ammu käinud. Lolli peaga ostsin aga kiirteepääsme Tšehhi. Mis seal ikka.
Esimesel pildil siis meie esimene tankimispeatus, kuna poole paagiga sai alustatud ning oli ka aeg teha lõunasöök. Tanklast kaasa ka paar Red Bulli ning tee jätkus.
Järgmine tankimine tuli Lodži lähedal, sest Poolas pole mitte pikirööpad, vaid ristirööpad. Nagu ka Tšehhis. Ning olles sõitnud nendest üle pool päeva, pidi tõdema et enam see ülesõit pole see, mis ta varem oli. Tanklasse sisse, püstol paaki ning visuaalse vaatluse tulemusel jõudsin järeldusele, et siin on vaja pumbata. Pagasnikust kompressor välja ning kahtlus kinnitatud, umbes 1bar oli sees. Terve reisi jooksul pidin rehvi pumpama 2 korda ning mõlemad korrad oli see Lodži juures. Miski ütleb, et asi on linnas mitte autos. Aga ilus linn siiski.
Kihutamine jätkus ning jõudsime Varssavisse täpselt kella poole neljaseks ummikuks. Ega midagi muud niiehknii ju teha polnud ja ka ummikus on palju vaadata. Ning pidime õnne tänama, et polnud kella viiene ummik. Siis poleks edasine ilmselt nii hästi läinud.
Kuna GPS sai autole peale pandud, on selle järgi hea vaadata oma sõiduaegasid ja vahemaid.
Esimene lõik Viinist Brno külje alla võttis aega 1:26, läbitud 140km ning suurim kiirus 150km/h. Pole paha.
Teine lõik Brno-st Lodži lähedale võttis aega 4:01, kilomeetreid 440 ja suurim kiirus 156km/h. Ikka pole paha.
Kolmas lõik viis Lodži lähedalt läbi Varssavi linna esimesse Circle K tanklasse üle Leedu piiri, aega läks 4:30, kilomeetreid 415 ja suurim kiirus 145km/h. Tundub hea tempo olevat, siin võib veel saavutada mõistliku aja koju jõudmiseks ning üle poole teest siiski läbitud.
Ja siis tuleb neljas lõik. Mis, peab tõdema, oli kõige pikem ning millel sai saavutatud seni parim keskmine kütusekulu, milleks oli 8,7l/100km kohta ning mis sisaldas ülikiiret tankimist mida GPS ei jõudnud isegi registreerida: Baltikum.
Vahele ka mõni pilt.

Mõttes oli kergendus kui Poola sai läbi, rahatähed muutusid harjumuspäraseks ning said rääkida erinevates rahvusvahelistes keeles, mitte kasutama kolme keele segu et suhelda poolakaga. Või äkki nadi ei tahtnud mind aidata, kes teab.

Ning muidugi, süüdlane rehv. Siin sai rõhku kontrollitud ning teise esimesega samaks viidud, nüüd jälle langenud pole. Aru ei saa mis tal viga.
Ja sellest pildist alates hakkas pihta kokku 8 tundi ja 23 minutit kestnud sõit koju. Kokku selle aja jooksul läbitud 653 kilomeetrit. Suurim kiirus 141km/h. Ning kestis ajaliselt kella 19:51-st kuni 04:17-ni.
Siinkohal on muidugi vajalik öelda midagi head ka. Nagu alguses sai ka mainitud, on mul neid autosid olnud rohkem kui üks. Ning neid on olnud erinevaid.
Seda otsa ma olen sõitnud samuti erinevate autodega, mida on kas tuua saanud välismaalt või mis on läbi juhuse kätte sattunud. Või mida on saanud tuua mujalt riigist ning sõit hõlmab seda otsa. On olnud comfort istmega E61. On olnud A8 D4 comfort istmega. F11 comfort istmega. X5 E70 comfort istmega. Audi 100 tavalise pargipingiga, Nissan primera veluursalongiga. Isegi E39 oma tavalise veluuristmega.
Aga mitte ükski neist pole mul võimaldanud sõita jutti nii pikka maad ilma mingisuguse valu või kangusega. Isegi see Leedu-Eesti ots on olnud selline, et lõpus tuled välja ning oled veidi kange.
Aga see väike E30 oma sportistmetega. Mis on nahast, ei hinga. Mida ei saa reguleerida 18 pidi, mida ei saa jahutama panna. Kus salongis olev tuule- ja teemüra on tunduvalt kõrgem võrreldes ükskõik mis teise autoga. Ning mis on veel pooleldi jäik ka. Tal puudub konditsioneer. Et armatuur näitaks kõiki asju, on tarvis käega koputada vahest. Ainus tänapäevane lisa mis tal on, on püsikiirushoidja.
Kõike seda arvesse võttes: Hommikul alustasin sõitu kell 9 siinse aja järgi, lõpetasin kell neli. Kodu juures tulin autost välja ning küsisin naise käest, et kuhu nüüd? Väsimust polnud absoluutselt, kange polnud kuskilt. Selg ja jalad toimisid nii nagu peavad. Täpselt selline tunne oli, et võiks veel sõita. Ja mitte 10 või 20 kilomeetrit, vaid ikka pikalt.

Ei saaks ka öelda et auto selleks valmis poleks. Pärast reisi ajasin ta täna korraks tõstuki peale, tuvastasin koha kust summuti hakkas kergelt lekkima, leidsin üles põriseva kuumapleki. Rehvi võtan ka korra maha ning vaatan üle.
Aga sellega suuresti asi ka piirdub. Ma ei näe mingit põhjust, miks see väike sportauto ei oleks võimeline otsa ümber keerama ning sõitma Itaalia tippu, või Portugali, seda isegi nende kolme üleval loetletud asjaga. Ühtegi leket kuskile ei tekkinud, olemasolevad lähevad rohkem immitsemise kategooriasse.
Jah, kindlasti on mugavamaid autosid millega seda vahet sõita. Aga terve see aeg kui sõitsime, ei näinud ma ühtegi autot, mis oli vanem kui 25 aastat, kas tee ääres või treila peal. Ikka oli mingi uuema aja nõudepesumasin või tolmuimeja, mis seal vedeles või mida transporditi kuskile vedelema, kuniks kellelgi on aega temaga tegeleda.
Suures plaanis tahaks kogu selle soigumise peale öelda seda: ma ei näe põhjust miks antud auto ei võiks olla midagi enamat. Ideaalis vajaks ta veidi mürasummutust ning tagumise differentsiaali ülevaatamist ja oleks juba täiesti teine maailm.
Reisi kokkuvõte:
Kokku sõidetud 4193km, sõiduaeg 52:33, parim keskmine kulu 8,7l/100km kohta, kõige kehvem 10,5l/100km kohta.
Tehniliste rikete loetelu: kõikuvad pöörded ja suutmatus kiirendada. 25 minutit närvipinget ja 15 minutit reaalset tööd: puhastatud tühikäigumootor.
Parem esimene rehv: 2 korda pumbatud, 2 korda rõhku kontrollitud.
Õlitaseme kontrolle: 1, täna hommikul.
Muud märkimisväärset: puhuripaneelil kustus valgustus ära, sellega vaja tegeleda.
Emotsioone ja mälestusi: kamaluga..

Mis edasi?
Hea küsimus. Reisiga tekkinud vead plaanis ära likvideerida. Nagu tähelepanu juhiti, siis plaan luua õhufiltrile kaitsev plekk. Mootorimass vaja üle vaadata, summutileke ära likvideerida uute kinnituste paigaldamisega.
Uus õhufilter vaja külge lüüa, tagumised vedrud ära vahetada viiendat korda, udutule klaasi tihend eest üle vaadata ning kõik muud väiksemad tööd ära teha, et nädalavahetusel jõuaks minna Youngtimer Camp-ile osalema ning pärast seda ka E30 kogunemiselt läbi sõita.
Müügis hoian teda edasi, kuna sellisele hobiautole pole kohta. Corrado vedeleb juba mitmendat aastat asfaltplatsil, kodu juures pole sellist kohta veel tekkinud, töö juures garaaži ei mahu ajama ning üleüldse on hobiauto hoiustamisega meil kehvasti.
Aga, kui ära ei lähe, läheb talvel Leetu, kus lasen teha ära kõik keretööd ja keevitused. Mõte liikus ka E30 M3 laiendite peale, kuna BMW muuseumis oli cabrio mudel sellise lahendusega, mis tundus päris hea. Kuid seda näitab aeg, hetkel saab veel suve lõpuni nautida.