Eessõna

Vaid kümme aastat tagasi oli kahetaktilist mootorit üsna arusaadavatel põhjustel valdavalt peetud mõistliku alternatiivina neljataktilisele vaid siis, kui esmatähtsateks omadusteks olid vähene kaal ning mdalad tootmiskulud. Kahel taktil teati olevat küll olemuslik teoreetiline eelis, kuna sel on töötakt iga väntvõlli täispöördel, kuid karm reaalsus oli, et iga individuaalne jõuimpulss oli liiga nõrk, et tulemus oleks kokkuvõttes jõulisem väljund väntvõllil. Siiski oli ilmuma hakanud väheseid mootoreid, mille teoreetiline tase oli osaliselt saavutatud ning see julgustas MZ, Yamaha ja Suzuki insenere jätkama oma pingutusi, et väänata võidusõidu kahetaktilisest mootorist välja konkurentsivõimelist võimsust. Öelda, et nad olid ülimalt edukad, oleks tulemuse jäme alahindamine.
	Neid insenere motiveeris vajadus demonstreerida, et kahetaktiline mootor, kui seesugune, on väärt kasutada - kuna see stimuleeriks nende kompaniide tavaliste tänavamudelite müüki. Minu oma huvi kahetaktiliste vastu, mis oli saavutanud 1963 aastaks kinnisidee taseme, oli põhjustatud minu võrdlemisi vaesest rahalisest seisust. Mulle meeldib  näppida mootoreid ning klappidega neljataktiliste mootorite keerukus tegi muudatused väga kalliks. Võib arvata, et muudatus klappide ajastuses teeb neljataktilise mootori võimsusega imesid, kuid uue nukkvõlli tegemine maksab sadu dollareid. Seevastu, kahetaktlise mootori klapiajastust saab muuta lihtsalt ümberkujundades avasid selle silindrites ja selle väljundvõimsust tähelepanuväärselt muuta, kasutades  sisselaske- ning väljalasketraktis inertsi ja resonantsi effekte. Ükski neist modifikatsioonidest ei ole rahanõudev.
	Samas, kuigi kahetaktiline mootor ei nõua suuri rahalisi investeeringuid, et selle väljundvõimsust tõsta, nõuab see põhjalikke teadmisi modifikatsioonide tegijalt. Et neid teadmisi saada, alustasin ma uurimustööd suurepöördelise, suure väljundvõimsusega kahetaktlise mootori alal, millest kasvas välja väike raamatukogu sisaldades erinevaid raamatuid ja uurimistöid. Samuti viis see  lõputu seeria eksperimentideni, mõned neist valgustamas teed ja mitmed teised jälle toomas rohkem uusi küsimusi kui vastuseid. Praeguses seisus olen ma leidnud enam-vähem rahuldava seletuse enamikule suurtele fenomenidele, nagu resonantskmbri üldine mõju ning aknede aeg-ala väärtused ning ma meelitan end mõttega, et isegi see saavutus on aksepteeritav ettekääne kirjutamaks juhiste raamatut abistamaks algajat eksperimenteerijat. Kui see ei anna vastust kõikidele küsimustele, siis vähemalt käsitleb see fundamentaalseid probleeme ja aitab vältida kõige hullemaid vigu.
	Minu suured tänud kr. John Brooks-ile McCulloch Engineeringust, kes on teinud palju, et lahjendada minu algselt puhast võhiklikkust (kuid keda ei tohiks pidada vastutavaks allesjäänud siinleiduvast). Samuti kadunud Henry Koepkele, kes ekslikult oletas, et ma teadsin midagi kahetaktilistest mootoritest ja toetas minu varaseid uuringuid; minu vanale sõbrale Joe Parkhurstile, kes pani mind selle raamatu kallal peaaegu kümme aastat tagasi töötama, kuid kunagi ei saanud seda; lõpetuseks Tom Heiningerile, kes meelitas, torkis, veenis, kaebles ja lunis, kuni ma sepistasin oma märkmete kogu trükitavasse vormi.