In Memoriam. Märt Karu (28.05.1948-26.08.2025) -
Aspelund - 27-08-2025
Raasiku alevikul on linnulennult vaadates hoburauda meenutav pikk kaarjas kuju ning igal osal väärikas nimi: Kirikumõisa, Postijaama, Tehase, Kambi jne. Kambi oli suurte põlispuude tukk keskasula ja tehase asumi vahel. Põlispuude vahele oli peidetud mõisamaja, loomaarsti maja ja vähe lagedamal jõekaldal suur viinavabrik. Sõda segas inimelude kaardipakke ja nii sattusid endisesse loomaarsti majja elama Lehtsest pärit Karud., mina elasin emaga viinavabrikusse loodud korteris.
Tolle aja Kambi lastest olin noorim ning õnnelik, kui mind lolluste tegemisel kampa võeti. Kuna õnneks ei olnud veel välja mõeldud internetti ja telekas oli vähestel, siis veedeti kõik vaba aeg õues. Märt käis mingi aja poksitrennis ning püüdis siis saadud oskusi edasi jagada. Ja siis sai Märt 125 ccm võrri! Edasine liikumine mõisapargis ja lähiümbruses toimus ainult tsikli seljas. Pilasime, et kas ta käib pelleris kah põrriga. Ütles, et käiks, aga trepp pidi segama.
Muidu möödus lapsepõlv nagu ikka selle aja noortel. Paugutasime leitud vintpüssidest, mürsku või miini leides panime selle lõkkesse küpsema, et saaks tummisema paugu. Tegime sutsakaid ehk isetehtud laskeriistu. Elu toimus militaarmaailma ümber – ime, et hing sisse jäi.
Mingil ajal jäi kõik see armas tegevus ja algas tarkuse nõudmine Tallinnas. Muidugi ka tüdrukud ja armumised. Märt oli majanduslikult osavam ning mingil hetkel hankis auto, millega sai mööda Eestimaad vanatsikleid otsitud. Hea lugu oli mootorratta Sarolea saamine – minu sõber teadis, et Peipsi ääres on üks imelik tsikkel ja sõitsime seda vaatama. Nimi olevat Za Ruljom või midagi taolist. Ent see oli väga kaugel Zündappist ja sinna ta jäi. Tagasi tulles rääkisin Märdile, kes ei olnud nii pipar ning tõi ratta ära.
Tegime tööd, abiellusime, saime järglasi ja olime ühe suure pere, Unic-Moto klubi, liikmed. Aastad veeresid ja Märdis lõi välja tõeline uurijaveri. Ma ei oska neid tunde kokku liita, kui palju ta arhiivides istus. Läbi tema lahkumise kaotasime mitte ainult sooja ja abivalmis sõbra, vaid ka tohutu vanatehnikaajaloo infopanga.
Meil oli omapärane tervitusviis. Kui Märt helistas (viimati vast kuu-paar tagasi), siis mina ütlesin: „Tuli linnast doktor Karu..." ja tema jätkas: "...kes ei saanud miskit aru". See on katkend eestiaegsest lorulaulust. Märt sai suurepäraselt kõigest aru ja temas oli seda head loovat uudishimu. Paraku on meil kõigil saatuseraamatus oma algus ja lõpp. Ja iga lahkumine võtab ning teeb jääjate maailma tühjemaks.
Puhka rahus, hea sõber!
sõber ja klubikaaslane Ants Kivimäe
Avaldame kaastunnet lähedastele!
Märt Karu oli siin foorumis tuntud kui ksf! vanakaru.